Eesti keelde on tõlgitud raamat, mis aitab mõiste seda kobarkäkki, mille otsas inimkond istub ning mis teda surnuks lämmatada ähvardab.

Donella H. Meadows „Süsteemimõtlemise alused”
Tõlkinud Martin Altraja, toimetanud Aivar Õepa
Aegraja kirjastus, 2025
264 lk

Donella Meadows on lugejale arvatavasti võõras nimi, tema raamatu „Thinking in Systems” eestikeelse tõlke ilmumine suuri laineid ei löönud ja sõna „süsteemimõtlemine” kellasid kohe helisema ei pane. Kuid miski sütitas Aegraja kirjastust siiski niivõrd, et nad valisid „Süsteemimõtlemise alused” tõlkida ja ilmale tuua.

Alustame kaugemalt. Tuttavam on ehk „Kasvu piirid”, 1972. aastal Rooma Klubi tellimusel avaldatud raport, mis ennustas arvutisimulatsioonide põhjal tänapäevase kasvule orienteeritud majandussüsteemi jätkudes üleilmset ühiskondlikku kollapsi. Abikaasad Donella ja Dennis Meadows olid kaks raporti neljast põhiautorist. Kuigi raportit kritiseeriti tollal agressiivselt, järgib maailm 50 aastat hiljem endiselt simulatsiooni business-as-usual-stsenaariumit: sel sajandil viivad ülemäärane reostus ja taastumatute ressursside ekspluateerimine kasvu piiridesse põrutavas süsteemis nälja, tööstusliku suutlikkuse vähenemise ja globaalse rahvastiku järsu kahanemise ehk kollapsini.

„Süsteemimõtlemise alused” räägib lühidalt öeldes teooriast, mis lubas isegi 1972. aastal erakordselt primitiivseid arvuteid kasutades sellise ennustuseni jõuda. Raamat on sissejuhatus uude mõtteviisi, universaalne kirjelduskeel kõikvõimalike süsteemide mõtestamiseks. Süsteemimõtlemine aitab sügavalt mõista näiteks seda, milleks on hea mitmekesisus, miks säilenõtkusel on alati piirid või miks süsteemide tõhustamine võib need hoopis hävitada. See näitab, kuidas mõelda osade asemel tervikust, sündmuste asemel protsessidest ja keskenduda lühikese perspektiivi asemel pikale. 

Inimene võib küll süsteeme luua, kuid need alluvad harva meie tahtele. Sageli käituvad süsteemid inimeste tahtele vastupidises suunas.

Mõttemaailma raputamine

Raamat nägi inglise keeles ilmavalgust 2008. aastal, seitse aastat pärast 59-aastase Donella surma. Minu silme ette maandus see inglise keeles umbes kümme aastat tagasi. Minu umbkaudu kahekümneviieses ajus raputas see midagi püsivalt uuele rajale. Olin ülikoolis õppinud asju osadeks jagama, normaaljaotusi eeldama, lihtsaid põhjuse ja tagajärje seoseid tuvastama. Uskusin, et maailm on küll suur ja keeruline, kuid samas korrapärane ja mõistetav; et kõik probleemid on lahendatavad; et maailma muutmiseks piisab inimeste tahtest. Kuid kokkupuuted süsteemidega olid piisavalt frustreerivad, et künda mõtlemisse vaod, millesse saaks langeda süsteemimõtlemise seeme. Loetu oli positiivses mõttes painav ning sundis süsteemiteooriat laiemalt uurima ja oma mõttemaailma sisuliselt nullist uutele alustele üles ehitama.

Põhjus ja tagajärg vahetavad omavahel kohad: ma nägin, et isegi kui A põhjustab B-d, võib B samal ajal ka A-d põhjustada. Ilmnes, et süsteemid põhjustavad ise enda käitumist. Nagu inimene (kes on ka süsteem) loob ise enda käitumiseks tingimusi, nii loovad neid ka teised süsteemid. See on reduktsionismist ja inimese tahtest lähtuva maailmakäsitluse tasakaalustaja, mis juhib pilgu tervikutele, süsteemide võimele probleeme säilitada, näidates süsteemidesse sekkumise hingematvat keerukust. Süsteemimõtlemise valguses saab selgeks, et inimesi painavad „nurjatud probleemid” on süsteemide toimimise loomulikud tagajärjed ning süsteemide loomine ja nende komplekssuse suurendamine on aina uute probleemide allikaks.

Mis on süsteemid?

Inimene on struktuur, mis koosneb lihastest, luudest, verest ja rasvast. Ka maja on struktuur, mis sest, et see koosneb teistsugustest osadest ja materjalidest. Ometi teame, et need struktuurid on olemuslikult erinevad. Oleme ümbritsetud struktuuridest, mis ei tee pealtnäha midagi; millega seotud tegevus algab ja lõpeb inimese tahtmisega. Keskkonna mitmekülgse mõju all struktuurid lõpuks hävivad. Katused lekivad, sillad lagunevad, botased kuluvad. Süsteem on aga selline struktuur, mis teeb midagi, mis suudab kohaneda, õppida, ennast säilitada, taastada, kasvatada, paljundada. 

Süsteem on selline struktuur, mis teeb midagi, mis suudab kohaneda, õppida, ennast säilitada, taastada, kasvatada, paljundada.

Kõik struktuurid ei ole süsteemid, kuid kõikidel süsteemidel on struktuur, mida säilitatakse, taastatakse, kasvatatakse ja/või paljundatakse. Seega on kõikidel süsteemidel eesmärgid ja käitumine. Kuna representeerime oma eesmärke keeleliselt (eesMÄRK), siis võib jääda mulje, et eesmärgiks ja käitumiseks on vaja psüühikat, kuid see ei ole nii. Inimene võib küll süsteeme luua, kuid need alluvad harva meie tahtele. Sageli käituvad süsteemid inimeste tahtele vastupidises suunas. Süsteemid on võimelised oma eesmärke inimliku vastupanu kiuste läbi suruma ning neist on põrgulikult raske vabaneda. Süsteemid on väga sisulises mõttes elus, sest peaaegu kõikide toimivate süsteemide omaduseks on oma olemasolu jätkumise tagamine. Tsiteerides süsteemimõtleja John Galli aforismi: „Süsteemid on nagu lapsed – kui sa ta teed, siis ta sul on. Ta ei lähe ära.” 

Lugeja varugu kannatust

Teose võib mõtteliselt jagada neljaks. Õpiku esimene pool on võrdlemisi abstraktne sissejuhatus süsteemimõtlemisse ja selle sõnavarasse, mis on loodud süsteemide struktuuride ja käitumise kirjeldamiseks. Siin tutvub lugeja mõistetega, nagu varud ja vood, võimendav ja tasakaalustav tagasiside, säilenõtkus ja iseorganiseerumine. Kuigi raamat on kirjutatud selges ja lihtsas keeles ning rikastatud paljude näidetega, nõuab esimene osa lugejalt omajagu püsivust ja motivatsiooni ning on minu kogemuse põhjal koht, kus enim alla andma kiputakse. 

Mõningane pingutus saab tasutud raamatu teises pooles, mis tutvustab süsteemide arhetüüpseid vigu ja võrdleb eri sekkumispunkte. See on kaugelt kõige tugevam ja raputavam osa. Kuigi lugeja võib olla tuttav selliste kontseptsioonidega nagu „võidurelvastumine”, „ühisvara tragöödia” või „rikkad saavad rikkamaks”, tuuakse siin päevavalgele süsteemide struktuurid, mis tingivad selliseid düsfunktsioone, ning nende sageli üllatavaid lahendusi.

Süsteemid on väga sisulises mõttes elus, sest peaaegu kõikide toimivate süsteemide omaduseks on oma olemasolu jätkumise tagamine.

Sellele järgneb hoogne, isiklik ja siiras lõpp, mis koosneb hulgast põhimõtetest, mida süsteemidega töötades järgida. Ka siin on näha käsikirja tegelikku vanust, sest Donella optimism ja elurõõm on nagu sõnum hoopis teistsugusest, lootusrikkamast ajast, kui inimkond ei olnud veel ületanud üheksast planetaarsest piirist seitset ning kui „Kasvu piiride” kõige süngema stsenaariumi vältimine tundus veel võimalik.

Neljanda osana ei saa jätta mainimata raamatu lisasid, kus paaril leheküljel kõik põhimõisted ja teemad kompaktselt üle korratakse. Seeläbi moodustub loomulik konspekt, mis on ka põhjus, miks ma käe ikka ja jälle selle raamatu järele sirutan – seda on väga lihtne sirvida, olulist meelde tuletada ning seeläbi mõtlemist stimuleerida. Raamatut nüüd juba mitmendat korda otsast lõpuni lugedes sütitas see endiselt uusi mõtteid. 

Raamat Kristen Michali öökapile

Kogetava ajuraputuse magnituud sõltub muidugi varasemast kokkupuutest süsteemidega. Kogenum ja küünilisem lugeja avastab ehk vähem uut, küll aga uusi termineid oma kogemuste ja arusaamiste korrastamiseks ja mõtestamiseks. Kuid kõik inimesed, kes süsteemidega töötavad, neid loovad või enda meelest juhivad, võiksid selle raamatuga oma kruvisid lahti logistada. Nii mõnegi ametniku, poliitiku või ettevõtja maailmapildi pööraks see kindlasti pea peale.

Süsteeme mõistmata ei ole võimalik mõista seda kobarkäkki, mille otsas inimkond istub ning mis teda surnuks lämmatada ähvardab. Me ei saa aru, et meie loodud süsteemid on väljunud meie kontrolli alt. Me ei teadvusta süsteemidesse sekkudes isegi oma mõistmise piiratust. Soovitan Meadowsi raamatut padja all hoida kõikidel neoliberaalsetel kärpimis- ja tõhustamisfännidel, kes ei teadvusta näiteks seda, et süsteemide „tõhustamise” hinnaks on sageli nende hapruse suurendamine. Kas see on süvenevalt ebastabiilses maailmas intelligentne käitumine või mitte, sellele annab süsteemimõtlemine selge hinnangu.

Soovitan Meadowsi raamatut padja all hoida kõikidel neoliberaalsetel kärpimis- ja tõhustamisfännidel, kes ei teadvusta näiteks seda, et süsteemide „tõhustamise” hinnaks on sageli nende hapruse suurendamine.

Donella Meadows võinuks olla lihtsalt üks väike kala suures süsteemiteaduste ookeanis, kui „Kasvu piirid” poleks olnud sedavõrd tugev süsteemiteoreetiline statement. Ainuüksi seetõttu on „Süsteemimõtlemise alused” lugemist väärt, kuid selle väärtus on muidugi kordades suurem. See õpik pole süsteemimõtlemise algus ega lõpp, aga see on hea koht, kus vette hüpata – piisavalt terviklik ja lihtne, et selge ots kätte anda, piisavalt avatud ja üldine, et edasisega seoseid luua. See ei peaks olema ainuke raamat, mida süsteemimõtlemise arendamiseks lugeda, aga see on tõenäoliselt parim esimene.

Kaspar Kruup on TÜ ühiskonnateaduste instituudi kommunikatsiooniteaduse nooremlektor, ekspert-diletant ja süsteemimõtleja.