Küsimus inimliigi ja moodsa kultuuri jätkusuutlikkusest on alles viimastel kümnenditel rahvusvahelist kajastust leidnud. Kummati võib väita, et uutes oludes jäävad kestma ennekõike lokaalsed, rohujuuretasandil organiseerunud, majanduslikult eneseküllased ja pärimuskultuurist lähtuvad mikrokogukonnad.

Kaupo Vipp. Foto: Patrik Tamm

Suurimadki optimistid on sunnitud tunnistama, et inimliik eksleb praegu nii majanduslikult, ökoloogiliselt kui ka (geo)poliitiliselt täiesti kaardistamata aladel. Meie tehnoloogilise tsivilisatsiooni areng, mis paarsada aastat võidust võiduni sammus ja rahvaste elujärge parandades globaliseerus, on nüüd tõsistesse raskustesse takerdunud. Eriti probleemne on selle majandusliku vundamendi, kapitalistliku laissez-faire’i süsteemi seis, kuna majanduskasv hääbub kõikjal. Näiteks Euroopa Liidus puudub see juba seitsmendat aastat. Eurostati andmeil ei suutnud ELi majanduste summaarne kogumaht ületada 2014. aasta lõpuks 2007. aasta taset.

Peavoolu ökonoomikateooriail puuduvad retseptid taolistes oludes tegutsemiseks. Lisaks sotsiaalsetele ja (geo)poliitilistele pingetele on majanduskasvu puudumine loonud kaose tööstusajastul kujunenud ja globaliseerunud finantssüsteemis. Ja isegi „majanduse vereringe” toimimisse süvenemata on selge, et seni kuni planeedi elanikkond kasvab endiselt ca 200 000 tarbija võrra päevas, tähendab majanduskasvu kadu, et keskmise ilmakodaniku tarbimisvõime (loe: heaolu) peab iga päevaga kahanema. Viimastel aastatel ongi sotsiaalmajandusliku heaolu kõdunemine ning vastav sise- ja geopoliitiliste pingete kasv saanud tuntavaks isegi kõige arenenumate tööstusriikide rahvastele. Nn arenguriikides halveneb eluolu muidugi palju kiiremini. ÜRO kinnitab, et „viletsuse standard”[1]on taas plahvatuslikult laienemas. Selle tulemusena kogu planeedil liikvele läinud sõja-, kliima-, majandus- ja poliitpaguluse massilisusel pole uusaegses ajaloos analooge. See oleks võrreldav ehk vaid Lääne-Rooma impeeriumi lõpuaegadest tuttava suure rahvasterändamisega.

Seda, et väljakujunenud arengute jätkudes peaks majanduskasv 2010. ja 2050. aasta vahel planeedilt kaduma ja tööstustsivilisatsioon kollapsifaasi jõudma, on prognoosinud mitmed teadustööd. Tuntuimad neist on ehk 1972. aastal ilmunud uuring „Kasvu piirid” („Limits to Growth”) ja 1956. aastal avalikustatud nn naftatipu (Peak Oil) kontseptsioon. Lisaks selgub, et ökoloogia, bioloogia, füüsika, süsteemiteooria, matemaatika ja inimajaloo vaatevinklist on see asjade normaalne käik. Kõik teadusele tuntud komplekssüsteemid on arenenud loodusseadustest lähtuvalt alati samamoodi kui ostsilleerimine, kasvude ja languste jadas. Mitte pideva kasvu „hokikepigraafikus”, nagu tööstusajastul on mulje jäänud. Lõputu kasv lõplikus keskkonnas pole lihtsalt võimalik. Kui püüame siduda väljendit „kasv” väljendiga „jätkusuutlik”, on tulemuseks oksüümoron. Praegustele ökonomistidele on selle lihtsa tõe eiramine võimalik vaid reaalteaduste salgamise hinnaga.

Biofüüsikaline majanduskäsitlus ja ühiskondlike komplekssüsteemide teooria näevad tekkinud oludes ainsa väljapääsuna deglobaliseerumist – ühiskondlike otsustusmehhanismide ja majandusaktiivsuse maksimaalset lokaliseerimist koos kultuuritraditsioonide ja looduskoosluste hoidmisega võimalikult kaitstuna välismõjude eest. Separatismi ja isolatsionismi, kui soovite. Antud käsitlustes saakski vaid globaalsüsteemist isoleerumine koos lokaalse komplekssuse vabatahtliku vähendamisega säästa kohalikke paratamatust kaosest, mis kaasneb tööstustsivilisatsiooni läheneva kollapsiga.

Ajalooliselt – looduslik-loomulikult – on inimkultuurid kujunenud mingite selgete looduslike pinnavormidega piiritletud, oma eripäraste elukoosluste ja keskkonnatingimustega konkreetsetel aladel. Mustmulla- või tundra-, saare- või kõrberahva teisale asu(sta)mine kaota(nuk)s ka vastava kultuuri. Põlvest põlve edasi antud pärimuskultuur toimetulekuks omas elukeskkonnas on olnud alati eripärase looduskäitumise, toiduhanke, suhtlemise, käsitöö jms oskusteabe kogum. See info summeerub lokaalsete kohapärimuste, kommete, uskumuste, rahvakunstide jms kultuurina.

Eespool toodust lähtudes loeb bioregionalism ka kohalikku inimkultuuri kohaliku loomuliku loodusterviku lahutamatuks osaks. Osutab, et ainult taolisest lokaalsest holismist saavad lähtuda mõistlikud tegevuskavad, otsused või valikud igas poliitika-, kultuuri-, majandus- ja keskkonnaküsimuses. Et jätkusuutlik eluviis ongi võimalik ainult inimeste lähieluümbrusega harmoniseeruva maaviljeluse, toormekasutuse, toitumise ja teiste lokaalsete reeglite järgimisel. Käsitluse eetilisi juuri võib näha kulgemas läbi süvaökoloogia printsiipide (Arne Næss) ja keskkonnaeetika, vägivallatu anarhia ideede (Mahatma Gandhi) kuni budismini (Lev Tolstoi) välja.

Erinevalt nt Eestist ei lange nüüdisaja poliitilised riigipiirid pahatihti kokku bioregionaalsete koosluste piiridega. Veel enam, majanduse globaliseerumine on paisanud planeedi kultuurid hiiglaslikku mikserisse. Kümnete tuhandete aastate jooksul põlvest põlve edasi antud teadmised ja oskused on viimastel kümnenditel tohutu kiirusega kaduma hakanud. Selles protsessis võib näha nüüd ülikiiresti kosuva jätkusuutmatuse alglätteid.

Seda, et globaliseeruva majanduskasvu-tsunamiga kaasalohisemine ei pruugi Eesti majanduse, kultuuri ja keskkonna jaoks heaga lõppeda, on süsteemsemad mõtlejad ikka mõistnud. Esimest korda esitles ideed Eestist kui täiesti uuelaadsest, süvaökoloogia printsiipidest lähtuvast bioregionaalsest ökoriigist grupp meie tuntuimaid loodusteadlasi[2]1992. aastal. Toona käis arutelu riigi taasiseseisvumisjärgsete arengusihtide seadmiseks. Praegu on üks tuntuim ökoriigi propageerija Roy Strider. Kuni globaalkaubandus senisel moel toimiks, oleks suurtööstustest ning kõrgtehnoloogilisest põllumajandusest vaba maa – sisuliselt riik-looduskaitseala – trendikas kaubamärk. Vastuoludeta kindlustuks Eesti omariikluse peaeesmärkide järgimine ning rahvusliku pärimuskultuuri käsitlemine tõepoolest ellujäämisõpetusena[3]. Edasistel arengutel oleks loodetavalt väiksem (geo)poliitilistest pingetest, globaalkollapsist jms tekkiv kahju rahvale jne.

Reaalteaduste süngeid tulevikuprognoose pole kuskil laiemalt teadvustada soovitud. Isegi Eesti suhtelise „valgustatuse” puhul oleks ilmselt üliraske madaltehnoloogilise eluviisi poole tagasi liikuda või üldse bioregionaalsuse ideid massidele „maha müüa”. (Mis! Kas ka internetti poleks?) Asi ei ole meie inimeste erilises „rumaluses”, „ahnuses” vms. Pigem inimloomuses üldse. Juba elussüsteemide termodünaamika põhiprintsiibid postuleerivad, et kõik elav püüdleb alati ennast läbiva energiavoo pideva kasvatamise suunas. Sellise elementaarse tungi vastu tegutsemine nõuaks intellektuaalset pingutust, mida enamikult nõuda oleks ebainimlik või lausa võimatu. Pealegi väidab teooria, et süsteemi (riigi) piires tahtlikult vähendatud komplekssusaste muudaks selle ressursid paratamatult kergeks saagiks suurema komplekssusega rivaalidele. Komplekssüsteemid on määratud nimelt alatiseks ressursside pärast konkureerima, kusjuures suurema komplekssusega süsteemil on alati eelised.

Tuleb ilmselt nõustuda sotsiaalpsühholoogide prognoosidega: kui globaalkollapsi korral üldse kuskil tsiviilkorda säilitada suudetakse, siis vaid rohujuuretasandil anarhiliselt organiseerunud, teadlikult tulevikuks valmistunud, majanduslikult eneseküllaste, pärimuskultuurist lähtuvate bioregionaalsete mikrokogukondade piires. Nagu võiks ideaalvariandis olla nt ökokogukonnad.


[1] Ametliku „viletsuse standardi” koostisosadeks loetakse pidev alatoitumus, kasutuskõlbmatu e defitsiitne joogivesi, laste kõrge suremus, puudulikud sanitaartingimused ja elu sõjaolukorras või kesk püsivat poliitilist ebastabiilsust.
[2] Sellesse seltskonda kuulunud prof Kalevi Kull on avaldanud vastavad süvaökoloogia printsiibid täiendatud kujul oma kodulehel, vt zbi.ee/~kalevi/deepecosem.htm.
[3] Kama, Kaido 2013. Pärimuskultuur kui ellujäämisõpetus. – Akadeemia, nr 12, lk 2115.