15 aastaga on kogukonnaaiandus Eestis õitsele puhkenud. Müürileht käis ühisaiamaadel uudistamas, kuivõrd kollektiivselt seal siis toimetatakse.
Mis need kogukonnaaiad veel on? On need nagu kolhoosipõllud? Aiandushuviga hipikommuunid? Või on see järjekordne näide „kogukonna” mõiste väärkasutamisest? Et neile küsimustele vastust saada, otsustasin Tallinna ja Tartu kogukonnaaedu külastada.
Erapark keset linna
Alustan kogukonnaotsinguid Tartust. Esimeseks peatuspunktiks on Tiigiaed. See on umbes kümne hektari suurune maalapp Veeriku linnaosas, üsna linna piiril. Tiigiaed on ümbritsetud tiheda hekiga, mistõttu juhuslik möödakäija ei pruugi aimatagi, et sealsamas on peidus varjatud roheoaas viljapuude, marjapõõsaste, peenravagude ja kasvuhoonetega. Juhuslikul möödakäijal polegi Tiigiaeda asja, sest lisaks puu- ja põõsarindele seisab tema teel ees ka tugev aiapiire. See on suletud kogukond.
Tiigiaed on üks Eesti vanimaid siiani tegutsevaid aiandusühistuid. See loodi 1965. aastal Lõuna Kõrgepingevõrkude aianduskooperatiivina. Ka praegu kulgevad üle aia kõrgepingeliinid, mille läheduses justkui säriseks. Liinivõrkude all olev maa kuulub aga ühiselt aednikele, kes ostsid selle 90ndatel erastamisväärtpaberite eest Tartu linnalt ära. Hiljem saan aru, et selline omandivorm on kogukonnaaianduse kontekstis väga suur privileeg.
Mind võtab aias vastu aiandusühistu juhataja Anneli Perm, kes on omanud Tiigiaias maatükki juba 16 aastat. Tiigiaeda pole niisama lihtne endale aiamaad saada. Selleks peab keegi aiandusühistu üheksakümnest liikmest oma maast loobuma ja sellel inimesel tuleb ise ka uus aiandushuviline leida. Nii käib kruntide jagamine enamasti tutvuste kaudu. Ja ega maalappi kergekäeliselt ära ei anta, isegi kui jõud sellest enam ammu üle ei käi. Anneli sõnutsi on paljud oma lapsepõlve siin aiamaal veetnud ning tihti võtavad needsamad lapsed põduraks jäänud vanemate maalapi üle.
Kuna pilk on enamasti suunatud vao vahele ja igale aednikule jagatud siiluke piisavalt avar, siis olukordi, kus naabriga luuakse silmside, eriti ei teki.
Tiigiaia teatav eksklusiivsus pole imekspandav, kui arvestada, et siinsed krundid on 500–1500 ruutmeetri suurused ning ühistu liikmetel tuleb maksta nende kasutamise eest pisut üle 100 euro aastas. Ühe peenra vahelt leiame tööd tegemas Signe, kes on aiandusühistu üsna värske liige. Kui küsin tema motivatsiooni kohta, kostab ta vastuseks: „Siia tuled nagu maale.” See on privaatne, siin on võimalik omale toitu kasvatada ja puhata, täpsustab Signe. Tõsi küll, puhkuse all mõistavad paljud aednikud rohimist, marjade korjamist, muruniitmist, taimede kastmist… Anneli sõnul tullakse aeda peamiselt ikka tööd tegema.
Kuna pilk on enamasti suunatud vao vahele ja igale aednikule jagatud siiluke piisavalt avar, siis olukordi, kus naabriga luuakse silmside, eriti ei teki. Signe teab küll oma naaberkrundil toimetajate nimesid, kuid ei mäleta, millal ta neid viimati nägi, saati siis pikemalt vestles. Aga kogukondlikkus? Anneli ütleb, et Tiigiaed talgute kujul ühistegevusi ei korralda. Suuremaid teenuseid, nagu traktoriga maa harimine või tiigi puhastamine, ostetakse sisse. Nii tekib küünarnukitunne peamiselt sellest, kui üksteisel aidatakse hommikuti kasvuhoonet lahti teha või seda õhtul sulgeda.
Tervisekeskus tartlastele
Päev hiljem leian ennast Tartu linna teisest servast, Annelinna ja Ihaste piiril paiknevast Linnupargi aiast. See on pindalalt ainult pisut väiksem Tiigiaiast, kuid liikmeid on üle kuue korra rohkem. Siia on mõõdetud välja 580 aiamaad, mis tähendab, et iga aedniku käsutuses on kordades vähem haritavat pinda. Lapid jäävad vahemikku 50–150 ruutmeetrit, mis on tegelikult täiesti piisav, et mahutada ära kasvuhoone, pisike aiamaja ning juurvilja- ja lillepeenrad.
Kui Tiigiaias tundus vähemalt visuaalselt, et aednikud jagavad ühist arusaama, milline üks aiamaa peaks välja nägema, siis Linnupargi aias võib näha kõrvuti väga erineva käekirjaga maalappe: on laitmatult korras peenraid, mille käiguteedki on kaetud puukooremultšiga; on peenraid, kus ainult terav silm suudab umbrohu vahelt kasvavat porgandit või peeti eristada; on kuhikpeenraid; on peenrakaste. See on mahepõllundusele ja toidukasvatamisele lähenemise poolest elurikas keskkond.
Linnupargi aias on minu giidiks 73-aastane Avo Rosenvald, rattaentusiast ja linnaaianduse aktivist, kes on oma kaks huviala edukalt kombineerinud. Avo väntab nimelt aiandushooajal pea iga päev kaks korda oma Tammelinna kodu ja Annelinna aiamaa vahet. See teeb minimaalselt 18 kilomeetrit päevas! Linnupargi aed paistabki seisvat suuresti Avo õlgadel, kellel on parajasti käsil kraavi kaevamine. Ta ütleb, et seda tööd ongi keeruline mitmekesi teha. Pealegi, tema kätega tööd juba ei pelga. „See viib mõtted teistelt muredelt eemale,” selgitab Avo. Muresid tekitavad näiteks piiritülid naabrite vahel. Te võite ette kujutada, kui palju on naabritevahelisi hõõrumisi 580 krundiga alal. Tammsaare saaks siit ainest mitme romaanitsükli jaoks! Näiteks tuli Avol minuga kohtumise järel minna lahendama naabritevahelist arusaamatust, kus üheks pooleks on kurt naine, kes väidab, et naaber viskas tema aiamaale umbrohtu. Avo kinnitab, et sünergiat on kogukonnas siiski rohkem kui erimeelsusi.
Te võite ette kujutada, kui palju on naabritevahelisi hõõrumisi 580 krundiga alal. Tammsaare saaks siit ainest mitme romaanitsükli jaoks!
Linnupargi aias on üks suurem maalapp ka ühiskasutuseks. Möödunud aastal saadi sellelt alalt kokku seitse tonni saaki, mille müügist teenis aiandusühistu 5000 eurot omatulu, osa saagist anti seejuures tasuta Toidupanka ja lasterikastele peredele. Avo kirjeldab, kuidas igal kevadel korraldatakse ühismaa harimiseks talgud. Ülejäänud aiandushooajal on kogukondlike siilude eest hoolitsemine suuresti vabatahtlike õlul. Iga-aastaseks kogukondlikuks tähtsündmuseks on aga lõikuspidu, mille käigus toimub nunnukonkurss ja valitakse parim oma saagist valmistatud toit. Ühisürituste korraldamine on aia eestvedajate pärusmaa. Sellele lisandub liikmehaldus, mis on praeguseks ammugi üle pea kasvanud. Just sel eesmärgil plaanitakse järgmiseks hooajaks leida MTÜ etteotsa tegevjuht, mis aga tähendab aednikele, et aiamaa kasutamise eest hakatakse senise 30 euro asemel küsima 40 eurot. Avo ütleb, et rohkem pole tasu tõsta võimalik: „See on ikkagi sotsiaalprojekt.” Pooled aiaomanikud on pensionärid, kelle liikmemaks on veel väiksem.
Eksistentsiaalne mure
Avot võib julgelt pidada Tartu linnaaianduse korüfeeks. Tema eestvedamisel loodi 14 aastat tagasi MTÜ Tartu Maheaed. Toona oli linnaaiandus nii linnaelanike kui ka otsustajate jaoks uudne ning arusaamatu nähtus. Milleks kasvatada kartulit, kui seda saab siinsamas ka poest osta? Linnavolikogu liikmena õnnestus Avol siiski välja kaubelda 0,9 hektarit haritavat maad Lehe tänaval. See krunt on Maheaia käsutuses tänase päevani. Aga Maheaed on pidanud ühe korra ka kolima, kui nende Mõisavahes asunud aiamaa jäi viis aastat pärast esimeste vagude sissekündmist ette Idaringtee arendusele. See on kõigest üks peatükk kogukonnaaedade eksistentsiaalsest võitlusest ellujäämise ja tunnustuse nimel, mis on paraku eriomane just Tartule.
Maheaed pole ainus kogukonnaaed, mis on pidanud viimase 15 aasta jooksul välise surve tõttu asukohta vahetama. Samamoodi oli näiteks ruumiaktivistide loodud Vaksali aed sunnitud eraomanike soovile vastu tulema ja parklale ruumi tegema. Niisamuti langesid sel perioodil tee-ehituse ohvriks Hiinalinna aiamaad, mida linn küll vähemalt osaliselt kompenseeris, andes aednike käsutusse viie hektari suuruse krundi Jaamamõisa linnaosas.
Pidev väljatõstmisoht on sundinud linnaaednikke otsima kindlamat jalgealust. Nii on Tartu linn määranud suured ühisaiamaadega alad, nagu Linnupargi aed ja Jaamamõisa aed, linnaaiandusmaaks, s.t need ei tohiks tulevikus asfaldile ega kinnisvaraarendustele enam jalgu jääda. Samas on aedade eest vastutavate MTÜdega sõlmitud tähtajalised rendilepingud ja mitte keegi ei saa lõpuni kindel olla, kas linn neid tulevikus pikendab. Linnupargi aia rendileping kehtib veel järgmised viis aastat. Viimased arengud linnaaianduse rindel on aga teinud Tartu aktivistid murelikuks.
„Kogukonnaaiandus on midagi enamat kui toidukasvatamine. Siin mängitakse mikrotasandil läbi demokraatlikke protsesse, luuakse uusi sotsiaalseid suhteid ja panustatakse elanike heaollu.” – Triin Nõu
„Linnal puudub visioon ja arusaam linnaaiandusest,” on Maheaia endine juhatuse liige Triin Nõu kriitiline. Kui varem kutsuti kogukonnaaedade eestvedajaid ühise laua taha, et tulevikuplaane arutada, siis sellist kaasamist on Triinu sõnul järjest vähemaks jäänud. Ametnikud, kes aitasid korraldada toidukasvatamist tutvustanud haridusprojekte, on lahti lastud, linna rahaline tugi sellistele projektidele kokku kuivanud. Kõige krooniks ütles linnaruumi arengu eest vastutav linnaametnik tänavu kevadel „Aktuaalses kaameras” Veeriku kogukonnaaia avamist kajastanud uudislõigus otse välja, et rohkem selliseid aedu linnal plaanis rajada pole, kuigi linnaaiandusmaana on kaardistatud varem mitmed maatükid, kuhu saaks kogukonnaaiad rajada.
Triinu arvates ei saa linnavalitsus aru, mis väärtust kogukonnaaiandus tartlastele pakub. „See on midagi enamat kui toidukasvatamine. Siin mängitakse mikrotasandil läbi demokraatlikke protsesse, luuakse uusi sotsiaalseid suhteid ja panustatakse elanike heaollu,” toob ta välja linnaaedades peituva potentsiaali. Kogukonnaaednikud ootaksid linnavalitsuselt paindlikumat lähenemist näiteks renditasu küsimisele, kuid seni on kõlanud avaliku vastusena sõnum, et aiad võiksid püsikulude katmiseks tõsta oma liikmemaksu. Asjaolu, et selle tulemusena väheneks ligipääsetavus linnaaiandusele nende ühiskonnagruppide seas, kes seda kõige enam vajavad, ei tule ametnikele pähe.
Rohe(näpu)pealinn Tallinn
Kui Tartus hõljuvad kogukonnaaianduse kohal murepilved, siis pealinna on tabanud tõeline kogukonnaaedade uputus, mis on saavutatud paljuski tänu linnavalitsuse toele. 2017. aastal tegutses Tallinnas mõni üksik kogukonnaaed, nüüdseks leidub igas linnaosas vähemalt üks selline aiamaa ning kokku on neid kaardile märgitud 49. Ainuüksi möödunud aastal lisandus 13 uut kogukonnaaeda. Tegemist on täiemahulise buumiga, nõustub Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalametis kogukonnaaedade projektijuhina töötav Maria Derlõš.
Maria jõudis kogukonnaaianduse juurde tänu linnaruumiaktivismile. Ta on üritanud eri algatustega Lasnamäe elukeskkonda mitmekesistada, aktiveerida ja kogukondlikumaks muuta. Linnaaiandus täitis kõiki neid eesmärke, mistõttu said Maria eestvedamisel 2017. aastal ühe endise lasteaia hoovi esimesed peenrakastid rajatud. Nii sündis tänini tegutsev Laagna aed. Mariale andis see enesekindlust linnaaianduse vankri vedamiseks. „Kui Lasnamäel sai kogukonnaaed jalad alla, siis on see võimalik ka mujal Tallinnas,” on ta hiljem öelnud.
Linnaaianduse buumiks on siiski vaja enamat kui ühte aktivisti. Võib julgelt väita, et Tallinna eduloo taga on roheliste erakond, kes 2018. aastal linnavõimu juurde kaasati. Just roheliste toonane esinaine ja abilinnapea rollis olnud Zuzu Izmailova lõi kogukonnaaedade projektijuhi ametikoha ning Marial avanes võimalus see positsioon täita. Teine suur töövõit oli linna ja Laagna aia vahel sõlmitud maakasutuse leping. Nimelt andis linn maa aeda haldavale MTÜle kasutada tähtajatult ja tasuta. Pretsedent kõigile tulevastele kogukonnaaedadele oli sellega loodud. See tähendab, et aiandusühendused ei tunne, et nad peavad oma olemasolu linnale pidevalt õigustama. Samas ei garanteeri selline leping muretut eksistentsi aegade lõpuni, sest linn võib selle igal ajal ka üles öelda, hoiatades aednikke sellest kolm kuud ette. Siiski kiidavad ka Tartu kogukonnaaednikud Tallinna valitud lahendust.
Võib julgelt väita, et linnaaianduse eduloo taga Tallinnas on roheliste erakond, kes 2018. aastal linnavõimu juurde kaasati.
Ja nagu öeldakse telepoodides, siis see pole veel kõik! Viis aastat tagasi lõi linn linnaaianduse valdkonna projektide jaoks eraldi taotlusvooru, kust saab uue aia rajamiseks küsida kuni 5000 eurot, toimivate linnaaedade maksimaalne toetus küündib 3000 euroni. Linnaaiandus on arengustrateegia „Tallinn 2035” üks tegevussuund ning linna ja Euroopa rahade toel valmis mullu pool miljonit eurot maksnud Pelgu pilootaed, kus on lähtutud parimast võimalikust funktsionaalsusest ja säästva arengu põhimõtetest. Tõepoolest, Putukaväilaga külgnev Pelguaed on teiste kogukonnaaedadega võrreldes nagu kosmoselaev tulevikust: sümmeetriliselt paigutatud kõrgpeenrad, uhke puitkasvuhoone, tänavavalgustus, välilava. Tegemist on tõelise esindusaiaga! Paraku ühtegi aednikku minu silm meie põgusa visiidi ajal aias ei silma.
Siin on aga kohane ära mainida veel kaks Tartu ja Tallinna kogukonnaaedade põhimõttelist erinevust. Esiteks mastaap: Tallinnas saavad aednikud enda käsutusse enamasti ruutmeetrise kasti, kus saab heal juhul kasvatada maitserohelist, kuid mitte talvevarusid. Teiseks, isegi kui Pelguaia ümber on tara, on värav lahti ning aeda võivad külastada kõik huvilised. Enamik Tartu aedadest on niisama uudistajatele suletud. Maria ütleb mulle, et kui üldiselt linn kogukonnaaedade tegemistesse oma nina ei topi (isegi kui linna poole pöördutakse sooviga aednikevahelisi erimeelsusi klaarida), siis ligipääsetavuse piiramise korral on linn sekkunud. Fundamentaalse avatusega kaasnevad aga omad riskid. Nii on aednikud Tallinnas kimpus kaduma kippuva saagiga. „Varastamise vastu aitab, kui kasvatada vähetuntud taimi,” soovitab Maria. Või näiteks maasikasorte, mis ongi valmides valged.
Vehklemine peenarde vahel
Kuidas on aga Tallinnas lood kogukondlikkusega? Seda lähen ühel ilusal augustikuisel kolmapäevaõhtul uurima Laagna aeda, kus käib parajasti ürdikoolitus, mida on tulnud kuulama ligi kümme naist. Muide, kuigi aednikud on nii Tallinnas kui ka Tartus enamasti naised, on pealinnas mitme aia eestvedajateks mehed. Nii ka Laagna aias, kus mind tervitab Anton Küünal. Mees, kellel on isiklikud peenrakastid neljas Tallinna kogukonnaaias ning kes on lisaks Laagna aiale ka Pae aia eestvedaja, kuigi talle endale see termin ei meeldi. „Üritan olla sees, mitte ees,” kommenteerib Anton.
Antoni seestvedamisel on üritatud igal kolmapäeval Laagna aias midagi korraldada, mis annaks põhjust ühiselt kokku tulla. Enamasti on ajendiks mõni koolitus, mis ei pruugi sugugi aiandusega seostuda. Jooga, vehklemine, astronoomia, loetleb Anton teemasid, mida on peenrakastide kõrval tutvustatud. Koolitajaks on seejuures tihti mõni teine aednik. „Üks ühine huvi tekitab nõrga kogukonna. Tuleb leida veel midagi lisaks aiandusele,” selgitab Anton.
„Üks ühine huvi tekitab nõrga kogukonna. Tuleb leida veel midagi lisaks aiandusele.” – Anton Küünal
Kogukondlikkust aitavad Laagna aias luua ka „kollektiivpeenrad”, mille eest hoolitsemine on jagatud vastutus. Seda vastutust jagavad enamasti küll ühed ja samad inimesed. Rohkemate aednike kaasamiseks ühistegevustesse on Tallinna kogukonnaaedades kasutusel mitmed präänikud: Pelguaias on suurematel panustajatel väiksem liikmemaks, Laagna aias antakse sellistele aednikele võimalus oma peenrakasti laiendada ning Anton jagab osa projektirahast aasta lõpus tänutäheks aktiivsemate vahel laiali. Kummati pole Maria hinnangul leige osavõtt ühistegevustest tingitud mitte ükskõiksusest või vastumeelsusest, vaid asjaolust, et info lihtsalt ei jõua aednikeni. „Tulebki olla papagoi!” võtab ta oma senise kogemuse kokku.
Nunnu, mitte radikaalne
Keskkonnasotsioloog Bianka Plüschke-Altofi hinnangul on kogukonnaaiandus Eestis mitmes mõttes muu maailmaga võrreldes eripärane. Paljud tema väliskolleegid on positiivselt üllatunud, nähes, millist tuge pakub Tallinna linn valdkonnas tegutsejatele. Kui mujal maailmas on kogukonnaaiandus pigem alt-üles-ruumiaktivismi vorm, siis Eesti kogukonnaaiad Bianka sõnutsi praegu poliitilist mõju ei taotle. Algusaegadel oli aktivismitaotlust tema sõnul enam märgata. Maria ütleb mulle, et kogukonnaaedades käiakse ennast maandamas, millegi eest või vastu võitlemine läheks sellega vastuollu. See aga ei tähenda, et kogukonnaaiandusel poleks ruumipoliitilist mõju. Bianka kasutab kogukonnaaedadest rääkimiseks „eelkujundavate praktikate” mõistet. Need on väikesed ja igapäevased harjumused, mis võimaldavad sõnastada laiemaid poliitilisi seisukohti. „Kogukonnaaiad aitavad visandada tulevikumaailma,” ütleb ta veendunult.
Poliitilise mõõtme asemel on kogukonnaaiandust seostatud Eestis selliste väärtustega nagu heaolu, (vaimne) tervis, elurikkus, keskkonnaharidus ja mitmekesine linnaruum. Selline rõhuasetus on uudne. „Veel 15 aastat tagasi nähti linnaaiandust kui midagi sellist, mida meil pole enam vaja. Nüüd seostame seda positiivsete ja nüüdisaegsete lahendustega,” toob Bianka välja ühe kogukonnaaktivistide kommunikatiivse töövõidu, mis on aidanud linnaametnikega suheldes valdkonda legitimeerida. Ta on ise kuulnud otsustajaid ütlemas, et sooviti toetada midagi, mis poleks nii revolutsiooniline. Valitud lähenemise varjupooleks on aga olemasolevate aiandusvormide marginaliseerumine, näiteks daatšakultuuri peetakse jätkuvalt iganenuks.
Kui mujal maailmas on kogukonnaaiandus pigem alt-üles-ruumiaktivismi vorm, siis Eesti kogukonnaaiad poliitilist mõju ei taotle.
Teiseks võimalikuks murekohaks on rohegentrifikatsioon. Mitmed eesrindlikud uusarendused on üritanud kogukonnaaedasid rajades kinnisvara vastu varakult huvi tekitada ja nõnda muu hulgas kinnisvara hinda tõsta. Selle tulemuseks võivad olla kogukondlikud rohealad väljavalitutele. Bianka näeb siin ühe lahendusena võimalust kirjutada roheluse nõuded sisse igasse arendusprojekti. Ta unistab ka sellest, et aiad muutuksid Tallinnas suuremaks, mis võimaldaks päriselt toidujulgeolekusse panustada ja looks turuväliseid alternatiive. Seni aga tuleks eelkõige hoida aiandusentusiaste. „Nad on loonud meile kõigile mõnusat olemise ruumi,” leiab Bianka.
