Arukas linn. Andmevoog. Linn kui (teadvusega) organism. Vaatlusarukus. Kontrolliruum. Tõhus liiklemiskeskkond. Personaalne jäädvustus. Jne. Jne. Kuidas aga arvestada moodsa linnaruumi hindamisel inimlikku elevust? Mis on saanud viivlemisest, saalimisest, spontaansetest trajektooridest?
Nonii, õnnestus ka mul Veneetsias ära käia. Väga võimas kogemus – ja suhteliselt odav, kui arvestada, et sama lennupiletiga sai peale linnamelu näha Palladio arkaadialikke villasid, millest igaüks vääriks eraldi Itaalia-reisi. Pealegi on seekordne arhitektuuribiennaal pühendatud väga olulisele teemale, nimelt arule või mõistusele. Nagu selgus, ootavad paljud küsimused veel vastust. Kuidas me tulevikus elama hakkame? Kas on tõsi, et uued tehnoloogiad teevad linnad järjest targemaks? Mis saab inimesest, kui tehisaru ta igal nurgal oma embusse võtab?
Pilk linnale
Kõige parem on Veneetsiat imetleda kõrgest San Marco kellatornist, mis on muidugi tuntud, aga millest on endiselt raske mööda minna. Varem pidi sinna ronima treppi mööda. Nüüd on asi hoopis lihtsaks tehtud: ostad internetis pileti ja lähed valitud kellaajal pikast järjekorrast mööda otseteed lifti, mis tõstab sind mõne sekundiga linna katusele. Seal üleval tuule käes on lausa füüsiliselt tunda, kuidas ajalugu su ümber heljub. Neile, kelle mõtted juba iseenesest ei kandu kaugesse minevikku, meenutab sambale kinnitatud silt: „Siit laiendas Galileo Galilei 1609. aasta 21. augustil inimkonna vaatepiiri.” Jah, mõelda vaid, milline pöördeline öö. Milline õhin, milline piiritu avastamisrõõm pidi tungima läbi inimesest, kes keeras äsja leiutatud pikksilma augustikuisesse tähistaevasse ja vaatas seda ennetundmata võimendusega. Planeetide ümber hakkasid keerlema taevakehad, Kuu sile pind muutus krobeliseks, Marsile ilmusid kanalid, kus võis kujutleda teist, suuremat Veneetsiat. Suletud ja kitsas maailm asendus lõpmata ruumiga.
Kui huvitume tehnoloogia rollist, siis peaksime meenutama neidki, kes ronisid San Marco kellatorni mõned päevad hiljem, et Galilei teleskoopi testida. Need olid praktilise meelega linnaisad, kes tahtsid uurida, kuidas uus seade aitab linna ja selle ümbrust, iseäranis lähenevaid laevu paremini jälgida. Sellest maisest vaatenurgast ei toonud 1609. aasta erilist murrangut, sest kellatorn ise oli ehitatud samal eesmärgil ja teleskoop oli vaid torni pikendus. Kuna Veneetsiat ei ümbritsenud linnamüür, siis oli juba ammu valvatud meritsi saabujate üle. Kauplev linn oli avatud õigetele ja kasulikele inimestele, suletud kerjustele, haigetele, korrarikkujatele. 17. sajandi alguseks oli Veneetsias loodud ainulaadne sisserände kontrollimise süsteem, mis rajanes tervisetõendi kõrval selliste tunnuste hindamisel nagu riietus, käitumine ja keelekasutus.[1]
Planeetide ümber hakkasid keerlema taevakehad, Kuu sile pind muutus krobeliseks, Marsile ilmusid kanalid, kus võis kujutleda teist, suuremat Veneetsiat.
Linna silmadele avamise püüdlust ilmestab suurepäraselt kaart, mis ripub nüüdsel ajal pea igas Veneetsia hotellis: Jacopo de’ Barbari kuulus „Veduta di Venezia”. Tuntusest hoolimata on see 15. sajandi lõpust pärinev dokument jäänud kaunis mõistatuslikuks. Ajaloolased vaidlevad küsimuse üle, kas tegu on üldse kaardiga. Ühelt poolt paistab siit vastu renessansiajal äkki tekkinud täpse kaardistamise tung. On pakutud, et ajend oli Veneetsia juhtide soov luua „tõele vastav pilt” oma valdustest, mille abiga saaks teadmisi „nähtu, mitte kellegi arvamuse põhjal” (nagu öeldi 1460. aastal ühes ametlikus dokumendis).[2] Teisalt on de’ Barbari töös midagi metafoorilist. See sarnaneb varasemate piltidega, kus linnu esitati skemaatiliselt, ideaalkujuna, näiteks linnana, mis on hästi valitsetud. Milline on aga täpsemalt see ideaal, mida väljendab kõigi majade ja kogu tänavavõrgu fotograafiline hõlmamine – see „peaaegu obsessiivne naturalism”, mida selle pildi puhul on täheldatud[3]?
Ideaallinna kujutletakse tavaliselt sellise korrapärase moodustisena nagu need kavad, mis sündisid Itaalia eeskujul 17. sajandil Tallinna või Kuressaare tarbeks. Oleks need teostunud, jäänuks Kuressaare ilma oma käänlevatest tänavatest ja lossitornist oleks paistnud barokkpargiga sarnanev ruudustik, Tallinnas oleks aga praeguse Balti jaama alal laiunud Manhattani stiilis majadeplokid. Siiski võis renessansiaegse arusaama järgi olla ideaallinn ka pooljuhuslikult kujunenud Veneetsia, kui selles hakati nägema mingit sorti ratsionaalsuse võrdpilti. Imetlusväärne polnud ainult kaunis vorm, vaid ka hästi korraldatud liiklus, hea veevärk ja muu selline. Leonardo da Vinci püüdis näiteks täiustada Milanot, et inimesed ei kuhjuks seal „nagu kitsed” üksteise otsa. Ta pakkus, et linna võiks muuta kahekorruseliseks: all oleks lihtrahva kärarikas sagimine, ülal vaikne, puhas ruum peenematele inimestele.[4] Kes teab, äkki viitas de’ Barbari kaart teisele võimalusele: ratsionaalsust suurendatakse nii, et linn muudetakse läbipaistvaks.
Liiklemiselevus
Kui mina San Marco tornist alla vaatasin, siis küll mingit kuhjumist näha ei olnud. Vastupidi, platsil oli rahvast üsna vähe. Siin-seal lonkis mõni üksik inimene, kelle kõrval oli ootamatult sageli koer. Võib-olla kinnitab see hüpoteesi, et Itaalias on hakanud koerad täitma pereliikmena laste osa.[5] Sel hetkel tõukas mind väljakul toimuvat vaatlema siiski pigem väide, et käitumine linnades on viimastel aastakümnetel palju muutunud. Veneetsia tänavuse arhitektuuribiennaali kuraator Carlo Ratti ja tema kolleegid on kasutanud linnaruumi jälgimiseks tehisaru ning järeldanud, et keskmine kõndimiskiirus on tõusnud 15 protsenti, viivlemine (lingering), juhuslik kokkupuutumine ja rühmade moodustumine aga vähenenud (viivlejatena käsitasid nad inimesi, kes liikusid alla poole meetri sekundis). Miks aeglus ja spontaansus kaduma kipuvad, seda ei osata täpselt seletada. Üks põhjus võivat olla suurenenud palk, mille tõttu lonkimisega kaotatud tööaeg maksab varasemast rohkem.[6]
Kauplev linn oli avatud õigetele ja kasulikele inimestele, suletud kerjustele, haigetele, korrarikkujatele.
Kahtlemata tuleb uute tehniliste vahenditega esile mõndagi, mida ei nähta, kui lihtsalt jälgitakse kannatlikult, mida inimesed tänavatel, parkides ja väljakutel teevad. Tehisarul põhinev vaatlus tõotab samuti inimkonna vaatepiiri avardada – täpse kaardistamise tung on arenenud sooviks tajuda linna reaalajas. Et siingi pole tegu päris murranguga, seda kinnitab tõik, et juba sajand tagasi prooviti Tartus välja selgitada, milline on linna elurütm. Paaripäevase uuringuga tuvastati, et liikumiste arv hakkab kasvama hommikul viie paiku, tipneb pärast keskpäeva ja langeb miinimumini öösel 3-4 vahel.[7] Geograaf Edgar Kant leidis, et vaja on teravamat fookust, ja seadis üles 130 vaatluspunkti, kus võeti arvesse ka kulgejate suunda. Tuli välja, et pilt on tõesti väga kirju. Liiklemise põhiteljed ristusid linnasüdames, kuid sinna lõikasid sisse ebaregulaarsed trajektoorid. Elu- ja töökoha vahelisele saalivale (edasi-tagasi) liiklemisele lisandusid külastamis-, nautimis- ja jalutlemisliiklemine, pühapäeviti veel mediteeriv kalmistu- ja kirikuliikumine. Igal liigil oli eripärane tempo ja ilme, sest kehtivat reegel: mida enam domineerib argise vajaduseta uidang, seda tähtsam on riietus („Uul on lõppeks moolok, kelle himurale vaatele lõpmata palju ohverdatakse…”[8]).
Edgar Kant oli omamoodi pioneer. Tema sajanditaguses käsitluses aimub tänapäevane idee, mille järgi linn on läbipõimitud sündmuskogum, mitte paljas ruum. Et linna tervikorganismist pilti saada, selleks soovitas ta tõusta kirikutorni või, veel parem, helikopteriga õhku, sest nii avanevat kogu värvikirevus ja vormirikkus. Ometi peitus linna tõeline elu uuringutega saadud andmetes. Kant nentis, et „uulipildi ilu ei ole, nagu keskajal, teekõverusis, uljeis, laiendeis, vaid liiklemise elevuses ja rütmis”[9]. Teda oleks kindlasti köitnud viis, kuidas nüüd on liiklemine ja vaatlemine kokku toodud: moodne linn kubiseb sensoritest, kaameratest ja nutitelefonidest, mis ei piirdu toimuva peegeldamisega, vaid ratsionaliseerivad kõike alates autodest kuni jäätmekäitluseni. Andmevoog ise on muutunud keskseks sündmuseks, nii et tekkinud on mingi kõrgemat järku elevus, millele keegi ei oska veel nime anda.
Aruka linna teoreetikud väidavad, et tänapäevane linn on saavutanud teadvuse ja andmekogujad on tema meeleorganid.[10] Ei saa salata, et mingi seletamatu lumm on kujutelmas, et linn on organism, mis tajub iseennast. Tänapäevane vaatlusarukus (urban visual intelligence) olla selline, et andmeid ei peagi tõlgendama inimene, sest tehisaru ristab visuaalse pildi mitmesuguste andmebaasidega ja selgitab ise, mis toimub. See omakorda aitavat kujundada paremat liiklemiskeskkonda.[11]
Üks põhjus, miks aeglus ja spontaansus kaduma kipuvad, võib olla suurenenud palk, mille tõttu lonkimisega kaotatud tööaeg maksab varasemast rohkem.
Aruka linna idee kohta on tabavalt märgitud, et see on iseteostuv. See, kuidas linna tajutakse ja ette kujutatakse, mõjutab ka linna arengut.[12] Tõesti, kui arukus samastatakse digitaalse elevusega, siis võib hakata tunduma, et lakkamatu andmevoog on inimese loomulik eluvorm, mida peab igapidi soodustama. Nii arutles ka Edgar Kant. Kuna liiklemine olevat linnaorganismi vereringe, siis tulevat veokitele ja bussidele ehitada võimalikult sirged ja laiad teed otse keskusse.[13]
Veneetsia vaatab sind
Veneetsias käivitus viis aastat tagasi nn aruka kontrolli ruum. Ekraanidega täidetud saalis istuvad ametnikud, kellele kuvatakse kaartide, graafikute, arvurägastiku ja enam kui poole tuhande tänavakaamera pildina linna hetkelist seisundit. Iga paiga kohta on näha seal viibivate inimeste arv, nende päritolu, samuti see, kas tegu on kohalike, siseturistide või päeviti rändavate töölistega (telekommunikatsioonivõrgult saadud andmeid tõlgendatakse nii, et inimese kodu on seal, kus tema telefon on regulaarselt öötundidel). Kogu infot analüüsib tehisaru, mis suudab sensorite abiga jälgida iga veesõidukit, pannes tähele, kui tekitatakse ohtlikult kõrgeid laineid või kui mõni inimene käitub ebatavalisel viisil, näiteks hakkab San Marco väljakul äkki jooksma. Sel juhul lülitavad ametnikud sisse kaamerapildi ja hindavad, kas sekkuma peaks politsei. Ehkki üks eesmärk olevat turistivoo juhtimine, pole päris selge, mida tehakse, kui mõnes punktis tekib kokkusurutud mass. Aruka linna konverentsil, kui projekti 2019. aastal tutvustati, ütles linnavõimu esindaja, et sellist olukorda tuleb „mingil moel valitseda”.
Kontrolliruumi mõte ongi sedavõrd üldine – linnas toimuvat proovitakse miskitmoodi kontrollida. On igati sobiv, et kuigi sel keskusest kaugel asuval toal pole isegi aknaid, nimetatakse seda uueks vaatlustorniks. Mõistagi on kostnud ka väited, et liiga agaralt tungitakse nii inimeste eraellu. Samas ei pea salvestavat tänavat tingimata nägema moolokina, mille himur vaade nõuab ohvreid. Küllap leidub inimesi, kelle arvates omandaks elu uue tähendusmõõtme, kui saaks tellida mikroanalüüsi selle kohta, mida meie keha on teinud ja kuidas liikunud. Tänavusel biennaalil oli võimalik katsetada arukat tehisnägemist iseenda peal. Telefoni sai laadida äpi Spatial Intelligens, mis käivitus näitusele sisenemisel ja muutis individuaalse arhitektuurikogemuse kollektiivseks (kui kasutada korraldajate sõnu). Tutvustuses oli öeldud nii: „Kogemuse lõpus saab iga külastaja oma reisi personaalse jäädvustuse, mis kaardistab tema ainulaadse käitumisprofiili ja lubab tal mõtiskleda ning jagada seda, kuidas ta näitusega suhestus.”
Ka mulje on eripärane jäädvustus, mida ei saa paigutada andmetäpsuse skaalale.
Mina seda võimalust ei kasutanud, aga mitte seepärast, et kaitsta oma privaatsust. Veneetsia linnal on enam-vähem samad andmed niikuinii olemas. Reisi personaalse jäädvustuse sain aga sellegipoolest ning seda ma siin parajasti teiega jagangi. Mõtisklema ei pane mind mitte niivõrd privaatsuse küsimus, vaid see, mis põhjustel keegi võiks hoiduda enesemonitooringust isegi siis, kui andmed teisteni ei jõua. Kas info pole alati hüve? Kummatigi seletas keegi väga ilusti, miks talle ei meeldi teha reisil fotosid: dokumendina segavad need vahetult kujunevat mälestust. Ka mulje on eripärane jäädvustus, mida ei saa paigutada andmetäpsuse skaalale, justkui võiks Veneetsia kontrolliruumi töötajatel olla minu külastusest paremad muljed kui mul enesel. Tehisarul ehk ei tekigi muljeid, vähemalt veel mitte. Nõnda on mõistetav, miks iga biennaalikülastaja ei pruugi tahta kasutada Spatial Intelligensi. See annab talle midagi juurde, aga võtab midagi ka ära.
Kui nii, siis osutub linnaruumi parandamine märksa raskemaks ülesandeks kui lihtsalt andmevoo või liiklustiheduse suurendamine. Kalkulatsiooni peavad mahtuma needki inimliku elevuse vormid, mida niisugune ratsionaalsus võib kahjustada. Edgar Kant pakkus Tartu tulevikupildi visandamiseks päris hea kriteeriumi: asula on kunstipärane siis, kui temaga loodud kultuurmaastiku väärtus ületab samal kohal olnud loodusmaastiku oma. Veneetsia kohta öeldi 16. sajandil, et see on nii kaunis, nagu oleks selle ehitanud jumalad, mitte inimesed.[14] Hiljem on rõhutatud, vastupidi, inimlikku saavutust, mis väljendub saarte istutamises keset vetevälja, kanalite rajamises ja laguuni kaitsmises loodusjõudude vastu. Uskumatu pingutus ja kulu oli see kõik, kirjutas Veneetsiat külastanud Goethe, kelle sõnul pidid tarkus ja usinus nüüd alal hoidma seda, mille inimmõistus kunagi välja mõtles. Ta aitas sellele isegi kaasa, asudes otsima lahendust linna räpastele tänavatele, „et niiviisi teha mõtteliselt eeltööd politseiülemale, kellel oleks asjaga tõsi taga”[15]. Väikestest puudustest hoolimata jättis Veneetsia Goethele siiski kustumatu mulje. Et linnast aru saada, hankis ta kaardi ja ronis San Marco torni. See 1786. aasta 30. septembri õhtu oli ajalooline hetk: Goethe nägi esimest korda elus merd.
[1] Salzberg, R. 2019. Controlling and Documenting Migration via Urban ‘Spaces of Arrival’ in Early Modern Venice. – Migration Policies and Materialities of Identification in European Cities: Papers and Gates, 1500-1930s (toim. Greefs, H.; Winter, A.), lk 30. Routledge.
[2] Vt Barzman, K. 2024. The View of Venice in a Genealogy of City Views and Government Mapping. – A View of Venice: Portrait of a Renaissance City (toim. Huffman, K. L.), lk 29. Duke University Press.
[3] Schulz, J. 1978. Jacopo de’ Barbari’s View of Venice: Map Making, City Views, and Moralized Geography Before the Year 1500. – The Art Bulletin, nr 60 (3), lk 468.
[4] Garin, E. 1985. La città ideale. – Scienza e vita civile nel Rinascimento italiano, lk 34. Laterza.
[5] Kazmin, A. 2025. How dogs replaced children in Italy. – Financial Times, 14.08.
[6] Salazar-Miranda, A. jt 2024. Shifting Patterns of Social Interaction: Exploring the Social Life of Urban Spaces through A.I. – NBER Working Papers Series.
[7] Maide, J. 1922. Tartu linna liikumisvaatluste tagajärjed. – Postimees, 24.11.
[8] Kant, E. 1926. Tartu. Linn kui ümbrus ja organism, lk 126.
[9] Samas, lk 130.
[10] Picon, S. 2015. Smart Cities. A Spatialised Intelligence, lk 12. Wiley.
[11] Zhang, F. jt 2024. Urban Visual Intelligence: Studying Cities with AI and Street-level Imagery. – Annals of American Association of Geographers, nr 114 (5), lk 886.
[12] Picon, S. 2015. Smart Cities, lk 30.
[13] Kant, E. 1926. Tartu, lk 135.
[14] Rosand, D. 2001. Myths of Venice. The Figuration of a State, lk 6. University of North Carolina Press.
[15] Goethe, J. W. 2023. Itaalia-reis (tlk Sirkel, M.), lk 76. Eesti Raamat.
Hent Kalmo on amatöör-linnavaatleja, kes jälgib huviga munitsipaalseid arenguid nii Eestis kui ka mujal.
