Kui linnaruumi puudutavaid otsuseid teha ametnike kõhutunde asemel suurandmete põhjal, on võimalik luua selline keskkond, mis arvestab ühtviisi nii jalakäija, rekajuhi kui kastiratturi huvidega.

Linnaruumi valdkonnas on juba pikemat aega toimunud jõulised muudatused. Ühest küljest on seda ajendanud kliima ja keskkond, mis survestavad meid ellujäämise pärast tegema korrektuure, et suurvihmad meid ära ei uputaks või suvised kuumalained ära ei küpsetaks. Samuti on COVID-19 muutnud inimeste ootuseid linnaruumile, sest tahame kodu lähedal võimalust põgeneda betooni, asfalti ja klaasi eest rohelusse. Teisest küljest näeme tehnoloogia võidukäiku, kus andmed on lihtsamini kättesaadavamad ja linnaruum muutub „targemaks”. 

Tehnoloogia roll linnaruumi kujundamisel 

Tehnoloogia võimaldab täpselt mõõta, mis linnaruumis toimub, millised tegevused on edukad, mis toob inimesi keskustesse ja mis neid sealt peletab. Tehnoloogia on teinud linnad turvalisemaks. Ilma fooride, rohelise laine ja viitamis-süsteemideta ei kujuta me oma linnaruumi ettegi. Tehnoloogia roll linnaruumi kujundamisel on üha kasvav, ent kuni me õpime seda kasutama, näeme ka negatiivseid mõjusid. 

Hetkel kasutatakse linnaruumi planeerimisel peamiselt autode liikumist mõõtvatetest mudelitest välja tulevaid andmeid. Selliselt olemegi tekitanud olukorra, kus andmed ütlevad, et kuna autoliiklus on kasvavas trendis, siis peaksime ehitama rohkem taristut autodele juurde. Probleem süveneb, kui ametid ei tee omavahel koostööd. Näiteks Tallinnas tegeleb transpordiamet sõidukite ja nendega seotud andmete mõõtmisega. Jalakäija ja rattur kuuluvad aga kommunaalameti haldusalasse, mis ei tegele liikluse ega linnaruumi planeerimisega. Järelikult ei ole võimalik Tallinna liiklusele terviklikult läheneda. 

Samuti napib teadmisi moodsa linnaelaniku vajadustest. Ametnikud kas ei ole teadlikud pehme linna kontseptsioonist või lihtsalt ei austa seda. Nad ei ole teadlikud uutest lahendustest, sh tehisintellekti võimalustest või vastupidi, leitakse, et nn „nutilahendused” on eesmärk omaette, kuigi palju olulist linnaruumi loomisel ei ole seotud tehnoloogiaga. Keegi ei taha elada arvutis. Näiteks Põlvas kuulutati liikluse rahustamiseks välja Nutitee hange, mille võitis plinkivate ülekäiguradade kontseptsioon, mis eesmärki ei täida ja tekitab hoopis valgusreostust. Nutilahenduse asemel oleks tõhusam kitsama tänava loomine, kõnnitee madalamaks toomine ja kitsenduste lisamine pollarite või lamavate politseinikega. 

Linnaruum, mille poole pürgime 

Linnaruum peaks arvestama eelkõige kõige nõrgema liiklejaga, kelleks on lapsest jalakäija. Ka kõikidel teistel liiklejatel, sh vanuritel ja liikumispuuetega inimestel peaks olema turvaline. Eesti linnaruum on üldiselt ebaturvaline, kuum, autokeskne ja rohelust kas võetakse ära või kolitakse see nn destination-parkidesse (à la Lasnamäe Pae park), kuhu peab autoga sõitma. Ei arvestata sellega, et jalakäijate, jalgratturite, kastirataste ja tõukerataste hulk kasvab, mis teeb liiklemise ohtlikuks või ebamugavaks. Oleme olukorras, kus isegi politsei pargib kõnniteel, kulleritest ja kaubikutest rääkimata (fantastilist tööd selle teadvustamisel teeb Instagrami konto @mitte_tallinn).

Tartu hakkab jõuliselt siin eristuma ning väga aktiivselt muudab linnaruumi jalakäijale ja ratturile paremaks ning turvalisemaks. Nad teevad seda esmalt läbi füüsiliste muutuste ratta- ja jalakäijasõbralikuma linnaruumi loomisel, kuid kasutavad ka näiteks Fyma analüütikat, et panna päris numbrid liikumise trendidele külge. Jälgides jalakäijaid, autosid, rekaid, kaubikuid, mootorrattaid, jalgrattaid, tõukerattaid, busse ja traktoreid tervikuna on linnaplaneerimisosakonnal võimalik teha targemaid otsuseid. See asendab või täiendab liikuvusuuringuid, mudeldamisi, sensoorikat ja ametnike „kõhutunnet”. 

Sama tehnoloogiat kasutab ka Londoni Olümpia Park, kus 2021. aasta sügisel mõõdeti pea neljakordne ratturite ja tõukerataste hulga kasv. Talvega need numbrid väga ei langenud. Need sõiduvahendid on siin, et jääda ja neile peab hakkama looma ruumi liikumiseks. Amsterdam on selleks fantastiline eeskuju. Samuti Taani linnad ja Põhjamaad, kus käiakse ka talvel rattaga koolis. See oleks ka Eestis võimalik, kui KOV-id natuke oma prioriteete ümber vaataksid.  

Igaüks meist tahab elada linnaruumis, mis on inspireeriv, kestlik, roheline ja ligipääsetav. Selleks aga peame andma oma panuse, sest naiivne on jääda lootma, et keegi teine seda meie eest ära teeb. Meil on suurepärased võimalused osaleda aruteludes, anda ametnikele meili teel teada probleemidest, esitada ideid kaasavasse eelarvesse või osaleda üritustel, kus on võimalus midagi päriselt paremaks teha, näiteks 3.–5. juunil toimuval Tartu linnaruumi häkatonil.

Karen K. Burns on Fyma tegevjuht ja kaasasutaja.