Popidioti uus album tuletab meelde, et elu ei peagi liiga tõsiselt võtma.
★★☆☆☆
Albumit kuulates tuleb silme ette Telliskivi Loomelinnak aastal 2013. Seisan, kokteil näpus, ja vaatan, kuidas läänestunud alternatiivkultuuri austajad õõtsuvad taustamuusika saatel – muusika, mille kuulamine ei esita suurt väljakutset ega palu liiga palju tähelepanu.
Popidioti viimasel albumil on uhke ja kallis kõla, samas on tunda teatavat kodukootust. Kõik kihid moodustavad ühtlase horisontaalse massi, miski ei torgi ülemäära ega jää taustale logelema. Süntesaatori signaal ei ole liigselt töödeldud ja kõlab puhtana. Kuigi noodilehed pole eriti rasvased, pistsid meeldiva kontrastina aeg-ajalt kardina tagant pea välja kirjud elektroonilised trummid. Kohati on meloodiad aga kuidagi suvalised ja kunstiline visioon jääb mõnevõrra ebaselgeks.
Instrumentatsiooni vahelt kõlab ka unine, kohmakas ja natuke toores vokaal, viimane on suts melanhoolne, aga instrumentaalide meeleolu on pigem positiivne. Sõnad pole küll väga sügavad – „Sweet Marmelade” räägib sellest, et oldi kellegagi paljajalu, söödi moosisaia ja siis vist suudeldi. Noo… lahe? Popidioti üks märksõna ongi „meeltesegadus”. Mõne loo sõnad maalivad pildi tagasihoidlikust peategelasest, kel on raskusi teistele inimestele lähenemisega (lugu „Come Closer”), järgmisel hetkel kargab näotu minategelane DJ-puldi lauale ja deklareerib enesekindlalt, et „mina olen kõige kõvem vend!” (lood „I Know You Know” ja „Crashing the Party”). Püüan välja pigistada mingit tõsiseltvõetavat tähendust, aga hakkan mõtlema, et mis ma siin rabelen, ma kuulan ju poppi. Popp räägibki ju armastusest ja vabaks laskmisest.
Album käib eelnevalt lumme tallatud radadel, aga ühtlasi väidab kokutades, et „m-ma ei ole nagu teised mehed”. Aga Popidiot ei pürgigi populaarsete tavade lõhkumise poole. Nad tuletavad oma loominguga meelde, et elu ei peagi liiga tõsiselt võtma.
