Hiljuti avalikustati arengukava „Öine Tallinn 2035”, mille eesmärk on kujundada Tallinnast kultuuriliselt mitmekesisem, turvalisem ja kõigile ligipääsetav 24 tunni linn. Tallinna öölinnapea Natalie Mets räägib arengukava visioonist ja Tallinna ööelu hetkeolukorrast.
Leidsin 2017. aasta veebruarist ühe sinu tsitaadi: „Enam-vähem samad inimesed kuulavad, mängivad ja pidutsevad ning kuna Tallinn ei ole välismaisele klubituristile populaarne sihtkoht, jäävad saalid tihti hõredaks ja promootorid miinusesse.” Kuhu me kaheksa aastaga jõudnud oleme?
Selle kaheksa aasta sisse on jäänud pandeemia ja sõda Euroopas, neid sündmuseid ei osanud aastal 2017 keegi ennustada. Alates pandeemiast on linnal olnud eesmärk jõuda ööbimistega koroonaeelse arvuni – Tallinnas ületati see arv eelmisel aastal. Kui vaadata öise ettevõtluse käibenumbreid, siis Tallinnas oli see aastal 2019 450 miljonit, nüüd circa 619 miljonit. Näeme siin selget kasvutrendi, samas räägitakse valdkonnas sulgemise ja keerukuse juttu rohkem kui kunagi varem.
Alternatiivkultuuris kehtib jätkuvalt väide, et pidutsevad ja üritusi korraldavad samad inimesed. Peavoolu toimemehhanismid on aga hoopis teistsugused – võrreldes 2017. aastaga on peavool Tallinna näitel isegi rohkem kokku tõmbunud kui alternatiivkultuur. Saalid pole küll nii tühjad kui mõni aasta tagasi, aga korraldajate arvates on publik muutunud nõudlikumaks. Ühelt poolt on kõik läinud kallimaks. Korraldajad teavad, et inimeste saali saamiseks tulebki rohkem pingutada, see tõstab omakorda ürituste kvaliteeti. Teisalt, kuna korralduslik pingutus nõuab rohkem raha, muutub kogu organiseerimisprotsess keerulisemaks. Siin saaks tegelikult korraldajale appi tulla linn või riik: tuleks defineerida, milline on kultuur, mida me soovime võimestada, ja seesuguseid ettevõtmisi rahaliselt ja infoga toetada.
Kuidas sa ise kujutad ette olukorda aastal 2035? Milline võiks Tallinna ööelu välja näha?
Aastal 2035 võiks Tallinn olla ööpäevaringselt toimiv linn. See tähendab, et kõike, mida on võimalik teha päevasel ajal, saab teha ka öösel. Keegi ei peaks kesköö saabudes millestki ilma jääma, teenused peaksid olema kogu aeg kättesaadavad, olgu tegemist arstiabi, sportimise või toidupoodidega. Ka öisel ajal peaks saama ühistranspordiga vajalikel trajektooridel liigelda; avalikus ruumis liikudes peaks tundma end öösel sama turvaliselt kui päeval. Lisaks on tähtis, et linnaruumis oleks see ööpäevaringsus tajutav. Spordiväljakud võiksid olla valgustatud, et neid saaks kasutada vahemikus 19–7 samamoodi nagu vahemikus 7–19. Oluline on just visuaalne aspekt ja mulje, et linn on avatud ja ootab. Väljakuid ei pea hoidma ööpäevaringselt täistuledes, võimalikud on ka liikumisanduritega valguslahendused.
Olen lähtunud oma töös kolmest põhimõttest. Esiteks peab olema turvaline sellel inimesel, kes otsustab öösel koju jääda, tal peab olema seal vaikne ja rahulik. Ühelt poolt on see otseselt seotud mürareostusega, teisalt ka kodurahuga. Peksa saadakse ikkagi kodus ja öösel kõige rohkem.
Teiseks peab olema turvaline inimesel, kes otsustab öösel väljas vaba aega veeta. Peole minnes ei peaks mõtlema sellele, et keegi võib mu jooki mürgitada, vaid keegi ei peaks üldse minema välja plaaniga kedagi mürgitada või rünnata. Aga kui see juhtub, peaks ohvril olema selge teekaart, kuidas jõuda turvalisse kohta. Teda ümbritsevad inimesed, aga ka kohalik omavalitsus ja korrakaitse võiksid samuti teada, kuidas sellises olukorras käituda.
Kolmandaks peab olema turvaline ööelu pakkujal: kui ettevõtjal on paberite järgi kõik korras, ei tohiks keegi teda ilmaasjata kiusama tulla. Linn peaks samuti mõtlema, kuidas ettevõtjaid toetada – see ei tähenda ainult rahalist poolt, ettevõtjatele on olulised ka näiteks ööbussid, kuna tänu neile on inimestel öösel rohkem võimalusi eri sihtpunktide vahel liikuda.
Kuidas saaks sealjuures öötöötajaid toetada?
Öötöötaja pole ainult kultuuri- ja meelelahutussektori töötaja, öösiti töötavad ka meditsiiniinimesed, ajakirjanikud, bussijuhid ja postiljonid. Päris paljud peavad öösel töötama, et ülejäänud saaksid päevasel ajal harjumuspärast elu elada. Öötöötajate heaoluks tuleb tagada eluks vajalike teenuste, nagu transport, arstiabi, võimalus osta toitu, kättesaadavus öösel. Kindlasti tuleks analüüsida öösiti toimivaid lasteaiarühmasid, kuhu öötöötajad saaksid vajaduse korral oma lapsed viia.
Mujal maailmas on tehtud ka linna tasandil vaimse tervise teenuste pakkumise pilootprojekte. Öösel töötamine kurnab vaimset tervist ja tihti otsitakse abi uimastitest, sealhulgas alkoholist. Vaimse tervise toe pakkumine KOV tasandil oleks seetõttu miski, mida võiks Tallinnas proovida.
Gentrifikatsioonibuldooser kimab Põhja-Tallinnas täistuuridel. Kas 2035. aastal mahutab ööelu end jätkuvalt Põhja-Tallinna büroohoonete ja luksuskorterite vahele või kujuneb sinu arvates selleks ajaks välja mõni teine ööelu kese?
Ööelu geograafiline paigutus pole minu unistada, see kujuneb loomulikult. Saan lihtsalt mõelda, mis see võib olla ja mis mitte. Ööelu võiks olla mõnevõrra hajutatud, kõikides linnaosades peaks olema kohti, kus ka õhtusel ajal aega veeta ja mis poleks tingimata restoranid. Aga kui rääkida ööelu „keskustest”, siis usun, et mõnda aega jätkub liikumine Kopli poolsaare tipu suunas, seal on ruumi ja võimalusi küll. Põhja-Tallinna areng on toimunud üldse suhteliselt loomulikult, oleme aastatega näinud, kuidas see on mingis mõttes kesklinna laiendanud. Kunagi olid Sveta Baar ja Telliskivi Loomelinnak tsentrist kaugel, nüüd on Telliskivist saanud sisuliselt uus kesklinn. Paavli Kultuurivabriku asukoht tundus varem kauge, nüüd on see jalutuskäigu kaugusel.
Mida hakata peale vanalinnaga? Kohalikuna tundub mulle, et piirkond on oma tähtsust kaotamas. Kas aastal 2035 saab vanalinnas peale matrjoška- ja merevaigupoodide külastamise ka ööelu nautida?
Võib öelda, et oleme ise tallinlastena vanalinnast natuke ära väsinud, kuna väga pikka aega polnud kuskil mujal üldse käia. Olgugi et praegu on suurem osa ööelust koondunud Põhja-Tallinnasse, on vanalinnas tegelikult palju, mida teha – seal on kino, galeriid, raamatupoed, vanalinnas saab käia kontserdil ja peol. Ma usun, et iga kohalik suudaks ilma suurema pingutuseta vanalinnas terve ööpäeva ära sisustada. Samas pole vanalinnas teisi eluks vajalikke asutusi –seal võiks olla tööriista- või aianduspood ja lasteaed. 15 minuti linna kontseptsioon tuleb ka vanalinnas ära realiseerida, ka seal peab olema võimalus saada kõik vajalikud teenused kätte oma kodu lähedalt, nii tuleksid kohalikud vanalinna tagasi. Lisaks võiks linn toetada ettevõtteid, mis loovad lisandväärtust ja oleksid huvitavad nii vanalinnas elavatele kohalikele kui ka teistele tallinlastele.
Arengukavas on toodud välja järgmine tegevus: „Tühjade või alakasutatud hoonete potentsiaali analüüsimine ning neist mitmeotstarbeliste ruumide arendamine ja nende kasutuselevõtmine ka õhtuste ja öiste tegevuste tarbeks.” Kus need vähekasutatud hooned paiknevad? Kuidas neid kasutusele võtta?
Tallinna linnal ei ole siiamaani olnud eriti head ülevaadet kõigist arvel olevatest hoonetest. Oleks suurepärane, kui linn teeks näiteks mõnda tühjaks jäänud koolihoonesse nii-öelda „munitsipaalproovika”. Või kui vanalinnas jääb mõni pind tühjaks ja sellele korraldatakse konkurss, võiks anda ette kriteeriumid, millele kandideeriv asutus peaks vastama. Otsida võiks näiteks galeriiteenuse pakkujaid, noortekohvikuid või kindla kontseptsiooniga baare ja välistada sellega valuutapunktide tekke, nagu juhtus hiljuti ühe linna pinnaga.
Mis on noortekohvik? Kas see on uus sõna noortekeskuse jaoks?
Noortekohvik on meil juba olemas, see avati suve alguses Tallinna linnavolikogu keldris. Tallinnas töötavad mobiilsed noorsootöötajad, kes teevad tööd õues ja avalikus ruumis, ka hilisematel tundidel. Nende soov oligi avada noortekohvik, et noortel, kes muidu hängivad Musumäel või Tammsaare pargis, oleks ka kindel koht, kuhu minna. Nad saavad seal lihtsalt olla, lauamänge mängida ja suhelda, see funktsioneerib ka reaalselt kohvikuna. See pole päris noortekeskus, sest noortekeskuse formaat, olgem ausad, on iganenud ja seda tuleks uuendada. Noortekohvik on seda ka teinud ja see on hästi käima läinud. Niisuguseid kohti võiks olla peale kesklinna ka teistes linnaosades. Võimalus tasuta aega veeta pole ülioluline ainult noorte jaoks, tegelikult peaksid kõik saama veeta linnas väärtuslikku ja rikastavat aega ilma selle eest raha välja käimata.
Räägime alkoholist ja avalikest aladest. Plaanis on muuta avalikud alad kasutuskõlblikumaks, ligipääsetavamaks, turvalisemaks – seda ka öisel ajal. Kuidas käib see käsikäes meie kultuuris levinud alkoholilembusega?
Peaksime jõudma sinna, et inimesed ei joogi ennast üldse maani täis, ükskõik kas avalikus või kinnises keskkonnas. See on osa vaimse tervise kriisi lahendamisest, mida tuleb teha haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemide kaudu. Olukorda ei lahenda pargipinkide eemaldamine avalikust ruumist või tualettide ööseks sulgemine. Seesugune „lahendus” pole isegi reaktiivne käitumine, avaliku ruumi piiramisega tahetakse probleemid lihtsalt ära peita. Minu hinnangul tuleks avalikku ruumi paigutada just rohkem pinke. Ühtedel joodagu, teisi kasutagu loomaomanikud, kolmandaid lastega pered või armunud noored, nii et kõik mahuvad ära. Alkoholismiga tuleb tegeleda hoopis teisel tasandil ja hoopis teises kohas.
Kas me ei koliks sellega parmusid lihtsalt Putukaväilale ümber?
Liigun mööda Putukaväila vähemalt kaks korda päevas ja ma pole kordagi ühtki ebaadekvaatselt käituvat inimest näinud. Linnas kulgedes ei näi ebameeldivate alkohoolikute probleem sugugi niivõrd suur olevat, kui jääb mulje meediakajastustest. Murekohaks on pigem öine kui päevane vöönd, nägime seda ööpäevaringselt avatud tualettide pilootprojekti puhul. Inimesed tõepoolest läksid öösel avatud vetsudesse ööbima. Kindlasti ei peaks seetõttu avaliku ruumi kasutamist piirama, see pole tualettidest tulenev probleem, kui inimesed eelistavad öömajasid mitte kasutada ja ööbivad avalikes vetsudes. Keegi ei tohiks jääda ilma võimalusest öösel tualetis käia, kuna ühiskond või poliitilised juhid on sotsiaalvaldkonnas töö tegemata jätnud.
Alkohol ei tekita sekeldusi ainult avalikus ruumis, ka ööeluasutustes on alkohol paljude probleemide allikas. Mida selle suhtes ette võtma peaks?
Leian, et Tallinna määrus, mille alusel tohib alkoholi müüa nädala sees kella kaheni ja nädalavahetusel kella kolmeni, on väga laisalt tehtud ega täida ühtki sätestatud eesmärki. Heakorra mõttes pole selle mõju tuntav, samas kultuurisektorile on see määrus olnud laastav. Alternatiivina pakuksin välja litsentsisüsteemi, kuid see on juba riigi tasandi seadusandluse küsimus. Austraalias näiteks sõltuvad alkoholimüük ja asutuse lahtiolekuaeg teiste sarnaste kohtade, aga ka eluasemete lähedusest. Lisaks võetakse arvesse varasemaid probleeme korrakaitsega, määrav tegur on ka pakutava kultuuriprogrammi olemasolu. Õigus alkoholi müügiloale võiks olla kohtadel, mille töötajad on läbinud erikoolitusi, nagu alkoholi vastutustundliku serveerimise koolitus, seksuaalse ahistamise vastane koolitus ja nii edasi. Loodan, et võtame ühiskonnana julguse kokku ja reguleerime oma alkoholipoliitikat tõhusamalt. Poodide puhul on praegused piirangud ju väga konkreetsed ja tunduvad meile nüüdseks suisa loomulikud.
Kuidas liikuda edasi ööeluga seonduvast stigmast?
Öösel toimuvast ja ööelust tuleb rääkida, seda ei pea tegema ainult valdkonna esindajad, vaid ka teised. Viimase nelja aastaga on ööelu kordades rohkem teemaks olnud. Näiteks on võetud positiivselt vastu sotsiaalministeeriumi ja Tervise Arengu Instituudi väljatöötatud ööhaldjate teenus, ERMis oli suur ööelu näitus, Tallinna Linnamuuseum otsustas teha sel suvel näituse, mis on avatud kella kaheksast õhtul kaheni öösel. Tervise Arengu Instituudis ning Tallinna Kultuuri- ja Spordiametis töötavad inimesed, kellel on ööelu taust ja kelle jaoks on mõistetav, et ka linn võiks korraldada üritusi, mis ei lõppe, vaid algavad kell seitse. Ma arvan, et seda tööd tuleb sama hoogsalt jätkata.
Gert-Rasmus Rannamets on graafiline disainer, DJ ja vastavalt vajadusele ka muud.
