Esimesel jaanuaril sulges oma uksed legendaarne Sveta Baar. Kuue tegutsemisaasta jooksul jõudis Sveta saada teiseks koduks mitmele alternatiivkogukonna harule, olgu siis südame kutseks metal, klubimuusika, etenduskunst või mõni muu sadadest valikutest. Lisaks ei saa alahinnata Sveta rolli LGBT+ kogukonna võimestamisel ning eesti ja vene noorte kokkutoomisel. Kuigi baari selle endisel kujul enam ei eksisteeri, elab selle vaim edasi kõikides, kes kunagi Svetat külastasid, seal esinesid või üritusi korraldasid. Kogusime kokku mõned lood ja mälestused, mis annavad edasi seda, miks see koht nii oluliseks sai.

fs, melomaan

Ma ei mäleta, millal ma esimest korda Sveta Baari sattusin. Meenub aeg, mil seda kohta ei olnud, siis sai ta aga korraga loomulikuks ja lahutamatuks elu osaks. Kui hakkaksin lugema üles väga häid bände (A Place To Bury Strangersist Tovarištš Astronomini), keda olen seal esinemas näinud, siis unustaksin arvatavasti mõne enda jaoks väga olulise. Aga Sveta ei olnud vaid kontserdisaal. See oli koht, kuhu oli hea tulla, kus olid lahedad inimesed ja hea atmosfäär. Soovitasin seda ka kõigile külalistele väljastpoolt Eestit. Keegi ei kurtnud. Svetasse võtsin hea meelega kaasa ka oma muusikafännist tütre. Päris igasse rokiklubisse ma teda kutsunud ei oleks.

Eriti sageli sattusin Sveta Baari eluperioodil, kui töötasin ise Telliskivis. Aga eks mind tõmbas sinna ka varem. Päris mitmeid kordi sai seal DJna muusikat mängitud. Need olid erinevad üritused, aga alati oli hea vibe. Kord sattusime keset ööd Svetasse koos Iljaga, kes teeb muusikat Svet Nureka nime all. Baaris oli tööl meie hea tuttav, kes lubas meil sinna jääda ka siis, kui uks oli juba lukus ja kassa suletud. Valisime Iljaga vaheldumisi telefonist muusikat ja mängisime seda suurtest kõlaritest. Üks otsis lugu ja teine tantsis. Või tantsisime mõlemad. Siis mõtlesime, et võiksime sealsamas ka back-to-back-vormis avaliku ürituse teha. Luke ja Madleen (love you both!) olid nõus ja tegimegi. Vist oli päris mõnus pidu, endal jäi küll hea tunne sisse. Ma ei teagi teist kohta Tallinnas, kus selline asi oleks võinud juhtuda.

Melody Kagabo, Sveta külastaja

Aasta lõpule lähenedes heitis Sveta eesootav sulgemine südamelähedastele mälestustele poolmõru varju. Grafitiga täidetud seinad ja tööstuslik sisekujundus olid taustaks olulistele hetkedele – esimestele kohtingutele, unustamatutele drag show’dele, öödele, kus sai tantsida eklektiliste DJ-settide järgi, ning paljudele teistele meeldejäävatele elamustele. See ei olnud pelgalt baar – see oli pelgupaik, kus tekkisid sõprussidemed ja lood. Svetat koos selle elava energia, aktsepteeriva suhtumise ja tähistamistega jäädakse väga igatsema. Selle sulgemine märgib ühe ajastu lõppu ja maha jääb pildiriba nende mälusoppidesse, kes leidsid selle seinte vahelt lohutust ja rõõmu.

Mauno Meesit, muusik

Sveta oli algusest peale äge. Oma atmosfäär ja meeldejääv nimi. Omanikud, kellel on visioon, lai silmaring ja süda õiges kohas. Olen soovitanud põhjusega ka Eestit külastanud välismaalastel just Svetasse minna. Seal on sündinud mitmed sõprused, toimunud skeenesid ühendavad kontserdid ja ka ühed sisukaimad vestlused TMW ja Jazzkaare delegaatidega. Kontserdipaigana oli see Tallinnas unikaalne ruum. Tööstusarhitektuur, keskmine suurus, kõrged laed ja suured aknad. Minu jaoks jääb Svetat enim meenutama üks õhtu, mis sai alguse mõttest teha seal esimene istekohtadega kontsert. Kõik asjaosalised tulid kohe sellega kaasa, saal oli rahvast täis ja sellest sai lõpuks üks eriliselt sooja atmosfääri ja publikuga üritus, mida ka kuulajad mulle siiani meelde tuletavad. Selles ruumis on kõlanud hästi kokku palju eri inimesi ja muusikat. 

Helgi Saldo, sugusant

Minu jaoks on Sveta elukaar pisut nihkes, mistõttu pean tagasi mõeldes alustama hoopis Tulika tänaval tegutsenud Helikopterist. Helikopter oli minu esimene kokkupuude Sveta nime taga peituvate inimeste, suhete ja ideedega, mis jõudsid Svetas omamoodi haripunkti, lõimides aastate jooksul nii subkultuure drag’ist techno’ni kui ka eri keele- ja kultuuritaustaga tegutsejaid. Tänu Helikopteris, mis mürakaebuste tõttu lõpuks kinni pandi, veedetud ajale sain pakkumise ka toona äsja avatud Svetas baarileti taga töötada.

Pidasin seal vastu täpselt ühe suve, ent kõigest, mis järgnes, saaks kirjutada kokku terve romaani: ambitsioonikas Kõva festival, lugematud karaokeõhtud ja väljasõidud Sveta rehab’i, kust algab ka minu pandeemiani kestnud mäluauk, mis kõik pea peale pööras. Ootamatu vasakhaak ööelule meenutas, et iga pidu saab kord otsa, ükskõik kui kaua sa kojuminekuga ka ei venitaks. Lisaks sellele lõi Bermuda kolmnurga järsk Telliskivisse tulek uppi meie turvalisema ja vabameelsema atmosfääri, mille valguses mõjus Sveta viies sünnipäev hetkeks pisikese renessansina, andes lootust, et ehk parimad ajad pole veel möödas.

Ometi pean tunnistama, et Sveta võrdus minu jaoks pikalt just drag-pidude lipulaevaga BÄM! ja endiselt parima tränapeoga Trancegender, mis Rene Köstri ja Melih Yıldızega mullu tagasi kunagise Helikopteri külje alla Hungrisse pidid kolima. Umbes sinna, 2023. aasta algusesse paneksin enda mätta otsast Sveta loo punkti – kõik muu mõjus sealt edasi pigem juba olnud aegade allmärkusena.

Sellegipoolest olen jäägitult ja siiralt tänulik Madleenile, Renele, Luke’ile, Melihile ning Sveta kirjule tiimile kõikide võimaluste ja mälestuste eest, mida nad pakkusid nii mulle kui ka mitmetele erinäolistele ja toredatele kogukondadele.

Virgo Press, Sveta külastaja

Sveta Baar on pakkunud Eesti LGBT+ kogukonnale pikka aega vägevat turvalist ruumi. Samuti on Sveta olnud lahke koostööpartner Eesti LGBT Ühingule. Tänavusel Baltic Pride’il olid baari esindajad suure rõõmuga valmis programmis osalema ja pakkuma oma ruume ka muudeks üritusteks. Minu eredaim Sveta Baari külastus oli siis, kui peosarjal BÄM! esines Suurbritannia drag queen Charity Kase.

Maike Lond, muusik

Olen üks nendest keskealistest, kes ei kasvanudki kunagi välja sellest, mida pidasin teismelisena kõige tähtsamaks: blast’iv trumm, kiunuvad kidrad, higi ja ära karjutud hääl. Kuidas siis panna sõnadesse seda, mida tunnen seoses paigaga, kus mina ja tuhanded teised käisime selleks, et suhelda mitte sõnade, vaid kehade, tunnete, meeltega? Tean, see on imal, aga instinktiivse ratsionaliseerimine pole kunagi mu tugev külg olnud. Instinktiivne on olla kollektiivselt ühes ajahetkes, kogedes seda arutut naudingut, mida alternatiivne live-muusika kõigis oma fantastilistes žanrites pakub. Ratsionaalsed vajadused saan üle tee Rimis rahuldatud. Seda, mida Sveta Baar minus rahuldas, ei saa sõnadesse panna.

– Madleen, kuule, mul on te abi vaja.
– Mis juhtus?
– Mu kodumajas oli tulekahju, kõik elanikud on kodutud.
– Mida me teha saame?
– Teeme suure heategevuspeo, kogu tulu läheb taastamisele.
– Millal?
– Nii kiiresti, kui saab.
– Teeme siis neljapäeval.
– Teeme.

See oli mu esimene heategevuslik kogemus. Vaatamata elukestvale rock’n’roll’ile on mul seoses Svetaga palju esimesi: minu esimene Kannabinõid, minu esimene Health, minu esimene Zahiri reliis, minu esimene Unsane. Minu esimene Strongero.

Kõik eelnev pole tegelikult üldse oluline. Svetast tegid Sveta inimesed, kes tegid Svetat. Nad väärivad teenetemärki nii integratsiooni, LGBTQ+ kogukonnale platvormi pakkumise kui ka kohaliku alternatiivmuusika elustamise eest. Ja Sveta Baar peaks olema koos Narva linnuse ja Tori hobusega kaitse all.

Natalie Mets, Tallinna öölinnapea

Kui ma veel Sveta Baari kõrval elasin, sattusin sinna tihti just spontaanselt, näiteks IDA Raadiost koju jalutades. Üldiselt oli Sveta ees või sees alati keegi, kellega jääda juttu rääkima. 

Ka siis, kui otsustasin kandideerida Tallinna öölinnapeaks, oli Svetal minu jaoks väga toetav roll: nad lubasid riputada üles mu plakati, panustasid erakondade debati korraldamisse ja andsid meediale kommentaare teemal, kas Tallinn vajab öölinnapead. Eriline on aga see, et samasugust turvalist keskkonda on Sveta pakkunud pea kõigile oma püsikundedele. Inimesed tundsid ennast seal hoituna, koduselt ja turvaliselt.

Saan väita seda nii kindlalt, sest kirjutan parasjagu oma magistritööd klubikultuurist eesti- ja venekeelsete inimeste integreerijana, kasutades Sveta Baari näitena. Ja kõik, keda olen selle jaoks intervjueerinud, on öelnud, et Sveta on koht, kus nad saavad olla nemad ise. Vähem tähtis pole ka see, et mitme intervjueeritu sõnul on Sveta Baar teinud eesti- ja venekeelsete inimeste integreerimiseks ära rohkem kui riigi rahastatud integratsiooniprogrammid.

Sveta eestvedajad on saanud tõesti hakkama unikaalse keskkonna loomise ja hoidmisega. Samas on millegi lõpp protsessi täiesti loomulik osa. Ja kuigi kultuuriklubina läheb Sveta Telliskivis kinni, siis oma panuse, loodud mälestuste, uute suhete ja ideede kujul elab Sveta igavesti.

Uku Õunapuu, muusik

Aastal 2021, kui olime Trash Can Dance’i alt esimese albumi välja lasknud, polnud ma väljaspool koduseinu oma muusikaga veel tõsiselt tegelenud. Olime mõned korrad Viktor Kuuga esinenud, kuid hoopis teistsugune hingamine tekkis, kui aasta lõpupoole võtsid meiega ühendust Damn.Loudi poisid, kes kutsusid meid oma juubelipeole mängima. Kohtusime esimest korda Luke’i ja Madleeniga, kes meie muusikast kohe vaimustuses olid – mingid tüübid out of nowhere, kes teevad tumedat, intiimset asja, vapsjee. Paar kuud hiljem tegime debüüdi Svetas koos taani bändiga Torch, kellega suhtleme siiani. Panime taas mikrofoni lae alla rippuma, kuid seekord mitte tingituna statiivide puudumisest, vaid juba taotluslikult. Heli, küünlad, toss ja muidugi ka kuulajad – kõik oli täpselt nii, nagu pidi.

Sellest hetkest peale tekkis mul nii Viktori kui ka Sveta Baariga lähedasem suhe – lugematu arv kontserte ja plaadikeerutamisõhtuid, sõprade esinemised ja koosviibimised ning need pika peale jäänud suvehommikud. Platvorm ja kogukonnatunne, mis Svetaga kaasas käis ning mis elab meis edasi ka tulevikus, on miski, mis oli täpselt õigel ajal, õigel kujul ja õiges kohas – olemas neile, kes seda vajasid. Sveta pakkus võimalust ning lavalaudu neile, kes tegid oma asja täpselt sellisel moel, nagu ise sisimas tundsid, tekitamata survet kommertslikult läbi lüüa või tõestada end inimestele, kes su ideedest lugu ei pea. Nende seinte vahel sai kogetud hulganisti jaburaid ja väga veidraid, aga samas hirmus lahedaid elamusi. Kuid seda miskit ei kandnud ainult need neli seina, vaid visioon. Ja see visioon ei kao koos Sveta Baariga, vaid elab juba praegu edasi kõikides nendes uutes väikestes ja suurtes baarides, klubides ja inimestes, kes ajavad oma asja täpselt nii, nagu nad ise seda enda sees tunnetavad.

Maksim Nazarov alias Südamest, kunstnik

Ma ei ütleks, et olen pidutseja tüüp, kuid Sveta oli esimene baar, kus mulle meeldis aega veeta. Sellest sai minu tee ürituste ja kontsertide maailma ning minus kasvas huvi selle vastu, mis toimub kohalikul skeenel ja minu ümber. Sveta tundus mulle teiste kohtadega võrreldes kummaliselt ainulaadne baar. Inimesed näisid seal palju huvitavamad, peaaegu igaüks neist väga loominguline, ja oli põnev neid kõiki tundma õppida. Sellest sai ka minu värav uute muusikastiilide juurde – oli hämmastav näha nii oma lemmikbände kui ka sõpru ühel ja samal laval esinemas. 

Kui ma esimest korda peosarja Art of Mosh meeskonnal Svetas üritust aitasin korraldada, oli minu jaoks sürreaalne, et sain seekord ise Sveta Baari kogemuse loomises osaleda. Mu maalide riputamine nendele seintele, naelte löömine millessegi nii pühasse oli omamoodi spirituaalne kogemus. Oli inspireeriv vaadata, kuidas inimesed räägivad minu töödest, ja näha, kuidas mu kunstist saab Sveta kujunduse laiendus. 

Olen tänulik Polina Yakyanile, Art of Moshi peakorraldajale, et mul oli esimest korda elus võimalus oma kunsti füüsiliselt eksponeerida, eriti Sveta Baari akendel, mitte ainult sotsiaalmeedias. Mul on hea meel, et saan mängida kas või väikest osa Sveta legendaarses ajaloos.

See oli koht, kuhu ma läksin lihtsalt kultuuri õppima ja kogema ning mis andis mulle vabaduse ja motivatsiooni seda kultuuri jätkata. Loodan, et mälestused Sveta Baarist inspireerivad kohalikke olema jätkuvalt loovad ja osalema neid ümbritsevas elus.