„Raamaturiiul” on Müürilehe eesti raamatu aasta puhul ellu kutsutud rubriik, kus kirjarahvaga ei võeta jutuks vaid seda, mida raamatute seest lugeda ja sinna sisse kirjutada võib, vaid fookus pöördub ka raamatule kui objektile, mille saab panna riiulisse ja sealt jälle välja võtta. Seekord uurime lähemalt muusiku, kultuuriajakirjaniku, tõlkija ja kirjanduskriitiku Kaisa Lingu riiuleid.

Ehkki mõni kuu tagasi arutasime Kaisaga, et kunagi võiks ka tema koduse raamaturiiuli Müürilehes n-ö fookusesse võtta, saab ta nüüd, kui teen vastava konkreetse telefonikõne (varahommikul, s.t üsna kindlasti väljendungi mõnevõrra ebaselgelt), esmalt aru, et mul on üks raamaturiiul üle, mille ma tahaks talle anda! Oleks see vaid nii, et riiuleid oleks kellelgi üle… Kohapeale jõudes näen küll oma silmaga, et elutoa riiulis on vähemasti kaks tühja laudit, seega mahub veel küll.

Kaugel linnaäärses – ehkki ametlikult ikkagi Tallinnas –, Harku metsa servas paiknevas ruumikas majapidamises heljub hõrk seenepirukalõhn ja perenaine hõikab meie saabudes teistele majalistele: „Press on kohal!” Kohe selgub, et lähipäevil on kavas anda intervjuu ka Kroonikale, aga kuna võib loota, et tolles jutuajamises pole kirjandus nii kesksel kohal, siis ma sellepärast üleliia ei muretse.

Feministid ja kõik need mehed

Tundub, et põhjaliku inimesena on Kaisa Müürilehe varasemad „Raamaturiiulid” läbi töötanud ja teab nüüd elutoa soliidse, tervet seina katva riiuli ees seletamispositsiooni sisse võttes üsna hästi, mida ma teada tahan, nii ei pea ma alustuseks eriti midagi küsimagi: üleval paremal on kogumikud ja kõrgemad n-ö formaadiraamatud, edasi tuleb eesti proosa, siis eesti luule, feministlikule lektüürile reserveeritud laudi torkab iseäranis silma, sest „no see on ju roosa”.

Riiuli parempoolse tulbaga juhtus hiljuti see, mis riiulitega ikka juhtub, kui nad peavad kandma väga palju teoseid – nimelt varises ta kogu raskuse all kokku ja kuigi Kaisa isa parandas ta vahepeal ilusasti ära, on sealsed teosed tänini vales järjekorras. Kuigi segamini, on siin ikkagi kõigepealt mõttekirjandus: „Need on tegelikult raamatud, mida ma olen kõige rohkem kasutanud.” Kaisa eriala ja huvisid arvestades on siin mõneti täitsa ootuspärased autorid: Jüri Talvet, Arne Merilai, sekka muidugi Tallinna Ülikooli Kirjastuse ja „Avatud Eesti raamatu” sarja soliidseid köiteid, Roland Barthesi „Mütoloogiaid” tuvastab terav silm koguni kahel korral, teine (nagu hulk filmialast teooriatki) kuulub filmirežissöör Eva Kübarale, kes samuti siin majas elab.

Nii et ikkagi mehed, summeerib Kaisa veidi nagu vabandavalt, aga meenutagem, et feministlikule lektüürile oli ülal ette nähtud täitsa omaette roosa laudi!

Teoreetikutest toob Kaisa olulisimatena välja veel José Lezama Lima, Monika Kaupi ja Juri Lotmani teosed, kusjuures viimane korraks üllatab mind, mida ka väljendan, mis omakorda ehmatab Kaisat, aga rahustan teda kohe, et ei-ei, Lotman ei ole cancelled, vaid lihtsalt Tartu Ülikoolis humanitaariat tudeerides käis ta iga teemaga nõnda palju kaasas, et mõnel puhul akadeemiajärgsesse ellu enam sedavõrd kaasa ei tulnud. Aga siin tuli!

Kõige olulisem, kuulen, on omanikule riiuli väliskirjanduse sektsioon, kust leiab nii inglis- kui ka hispaaniakeelseid raamatuid, aga eks ikka ka ohtrasti eestikeelseid tõlkeid. Jutustades tõstab Kaisa vahepeal sujuvalt teoseid ühest kohast teise, s.t korrastab süsteemi, sest mõnigi teos on „vales kohas”. Silma torkab, mida (keda) on rohkem, s.t missugused autorid on siin laiemalt n-ö omad kohad saanud, ja nähtavasti kattuvad need nimed üsnagi otseselt ka Kaisa akadeemilise lähimineviku verstapostidega: Mehis Heinsaare ja Gabriel García Márqueze lühiproosas peituvat maagilist realismi uuris ta Tartu Ülikooli maailmakirjanduse õppetooli juures bakalaureuseastmes, 2017. aastal sealsamas kaitstud magistritöö võttis fookusesse kuuba neobaroki, mille autorite hulgast näeme siin riiulis iseäranis arvestatavalt Severo Sarduy kohalolu. (Kuigi üleval „Eesti õigekeelsussõnaraamatu” (2006) peal laiutab ka kuuba kirjaniku Guillermo Cabrera Infante – sõnastikust endast veelgi kogukam – kommenteeritud kogumikteos „Infantería”, mille kohta kuulen, et see polegi õieti n-ö läbilugemise raamat, vaid seda loetakse rohkem siit ja sealt, aga see-eest üsnagi pidevalt.) Nii et ikkagi mehed, summeerib Kaisa veidi nagu vabandavalt, aga meenutagem, et feministlikule lektüürile oli ülal ette nähtud täitsa omaette roosa laudi!

Tööriist, mitte tempel

Kusjuures, tegelikult käib algusest peale jutust läbi veidike nagu vabandav või mis-nüüd-mina-toon, võimalik, et riiuli kohta kasutatakse lausa fraasi „täiesti suvaline”, aga ka „pisikene” jne – mida siin ees seistes ju tegelikult kuidagi öelda ei saaks! Kas mu terav kõrv eristab siit tõesti mingisugust… riiulialaväärsust? „See on täitsa võimalik,” jääb Kaisa nüüd mõttesse ja tunnistab, et ta võrdleb enda raamatukogu küll teiste omadega, eriti selliste n-ö kogujatega, kes otsivad vajaduse korral aastaid üht raamatut, mis kindlasti peab olemas olema. „Mina seda ei tunne. Ma ei võta oma raamatukogu väga pühalt. Ta on tööriist. Ta on pidevas muutumises ja ta peab olema mingis mõttes kompaktne, sest teda ootab kunagi kindlasti jälle ees kolimine,” toob Kaisa sisse praktilise probleemi. Kolimine, nagu me teame, on n-ö meiesugustele ühelt poolt issanda ikaldus, aga teisalt – nagu rõhutatakse ka siin – vajalik ja puhastav tegevus, mis annab võimaluse ridu harvendada ning parima ettekäände näiteks tolmu võtmiseks. Nõnda ei püüa Kaisa riiulit mitte „puuduolevate” teostega täiendada, vaid just, vastupidi, „raamatute tulemist” ohjes hoida – hankida tasub ikka neid teoseid, mida tõesti vaja on. Aga eks raamatud tulevad ka ise, eriti aastatel, mil Kaisa juhtis Klassikaraadios kirjandussaadet „Gogol”, tuli neid mühinal, mis kõik tuli ju ka läbi töötada. Nüüd on asjad selles plaanis mõnevõrra rahunenud ja ei saa öelda, et iga nädal tekiks tingimata mingeid uusi teoseid juurde.

Mul ei ole väga meeleheitlikku suhet oma raamatutega või üldse omandiga. Kui maja läheks põlema, siis ma haaraksin kaenlasse ikkagi lapse ja koera.

Kui mõne aja pärast seenepiruka ja kohvi manustamiseks istet võtame, tuleb Kaisa selle alaväärsusküsimuse juurde aga veel ise korraks tagasi ja väga tore, et tuleb, sest selliseid võrdlusi ma ise juba välja ei mõtleks! „Mul ei ole väga hingelist suhet oma… ei, see on vale sõna… ei ole sellist meeleheitlikku suhet oma raamatutega või üldse omandiga. Kui maja läheks põlema, siis ma haaraksin kaenlasse ikkagi lapse ja koera.” Mis ju ongi täiesti mõistlik, ega minagi raamatuid põlevast majast päästma ei sööstaks (kuigi mõne pisara ilmselt valaksin küll…)! Aga samas tundub mulle, et saan siin laua taga istudes ühtäkki aru küll sellest eristusest. Et see polegi vist niivõrd au- või alaväärsustunne, vaid pigem üsna põhimõtteline vastandumine mingit teist tüüpi raamatuinimestele, kes võib-olla eriti raamatuaastal või nõnda rohkem silma torkavad.

Mõnevõrra ootamatumalt selgub aga, et seesama omanditunde vähesus raamatute suhtes toimib ka vastupidi: kindlasti on aastate jooksul palju teoseid ka kaduma läinud „või ma lihtsalt ei mäleta, kuhu nad said”, ja sellest pole suurt midagi. Asjad tulevad, asjad lähevad, omand ei pea olema täiuslik: „Mul on oma raamatukoguga tegelikult umbes samasugune suhe nagu oma kehaga. Ta on siit-sealt natuke kipakas, aga väga tubli ja vapper ja ka väga heas vormis!”

Reggae ja kaanon

Vahepeal vaatame ülakorrusele magamistuppa, kus kõigepealt haarab silma kogukas öökapikuhi, kus leidub esmapilgul peamiselt värskemat kraami, alates Martin Alguse „Elektrost” ja Riste Sofie Kääri „Apsust” – mis veel lugemist ootavad – kuni Graham Harmani „Neljatise objekti” ja Margus Oti „Heaoluni” (kena lihtne une-eelne lektüür), rääkimata teosest „Reggae. The Rough Guide” (mis, nagu selgub, on kaua lugemisel olnud, eks tema peale toetub ka kogu ülejäänud kuhi), ja muidugi ka värskeim „Tõlkija hääl”.

„Mul on oma raamatukoguga tegelikult umbes samasugune suhe nagu oma kehaga. Ta on siit-sealt natuke kipakas, aga väga tubli ja vapper ja ka väga heas vormis!”

Kohe siinsamas laiutab riiul, kus näeme muu hulgas mingeid pintsleid, juukselakke, postkaarte, märkmikke ja muud „träni”, kuid lisaks on siin ka üksjagu „tarberaamatuid”. Mis on tarberaamatud, küsite ehk nüüd, nagu küsisin mina? „Need on need, mida ma olen hiljuti kas lugenud või kasutanud.” Kui nende staatus tarberaamatutena saab ületatud, rändavad nad alla põhiriiulisse teiste sekka. Pole ilmselt tarvis öeldagi, et hulga väärt kraami seast leiame siit ka näiteks säärast klassikat nagu Laurence Sterne’i „Tristram Shandy elu ja arvamused” ning James Joyce’i „Ulysses”. Võib arvata, et need püsivad tarbesektsioonis veel mõnda aega, aga ega tark teadagi ei tormagi.

Kaotsiläinud keemiku juhtum

Lõpetuseks (kuigi samahästi oleks sellest võinud ka alustada) uurin, kuidas Kaisa üldsegi ülikooli kirjandust õppima sattus – sest võiks ju ka mõelda, et hoopis muusika pruukinuks olla esimene n-ö valik –, ja nähtub, et oli ka kolmas täiesti arvestatav võimalus, nimelt tahtis ta (kesk)kooliajal üsnagi veendunult keemikuks saada: „Mulle väga meeldis keemia, eriti orgaaniline keemia. Keemia tuli mul kohe kuidagi loomulikult ja mõnuga, kuigi olin ka matas kõva käsi. Füüsikas jällegi mitte niiväga.” Igatahes oli plaan täitsa valmis ja gümnaasiumi lõpusirgel sai käidud isegi töövarjupäeval Tartus Maarjamõisas ühes laboris, aga kuna Kaisa vist ongi rohkem… noh, loodusjõud, siis juhtus, et ta selle päeva käigus lõhkus arvestatavas koguses habrast ja kallist laboriatribuutikat ära, nõnda et talle hakkas tunduma, et ta ei sobigi laborisse! Raamatud, teadagi, on vastupidavamad. Isegi kui keemia kui valdkond sellest mõndagi kaotada pruukis, siis eesti kirjandus- ja muusikasfäärid võitsid sellest saatuse-olmekäänakust vist küll arvestatavalt.

Kris Moor on fotograaf ja kirjanik.