Vestleme noorte alustavate tantsukunstnikega määramatusest, koostegemise raskustest ja rõõmust, trendidest ning sellest, mis hetkel algab tantsimine ja mis on see miski, mis tantsu juures hoiab.
Tants on keeleülene, ühendab, aitab haavu lakkuda, kosutab, tervistab. Samas jääb tants nüüdiskunsti ühe liigina miskipärast kuhugi äärealale, seda nähakse vahest liiga abstraktse, liiga arusaamatu, tarbetunagi. Tantsumaastik, mis on niigi Eesti rahalagedal kultuuriväljal vaeslapse rollis, sai kultuurikärpe kirvega pihta kõige valusamalt – valdkonnalt võeti lausa 27% raha vähemaks. Sellega seoses on õnneks ka põhjalikult sõna võetud.[1] Intervjuud ette valmistades oli mul tugevalt kuklas tantsukunstnik Raho Aadla kirjutatu: ,,Tantsukunstniku toimetuleku seisukohast vaadatuna ja praegust seisu arvestades on kahjuks noorele inimesele süüdimatu seda elukutset soovitada. Vabakutseline tantsukunstnik on kui lihtsameelne, kes otsib võimalusi loomiseks, teades ise, et ega tema tegevus endaga jõukust kaasa too.” Ometi on märgata noorte tantsukunstnike professionaalset ja tugevat pealekasvu ning kiduratele oludele vaatamata on tahe teha väärt asju vägagi olemas. Jääb ainult (naiivselt?) loota, et see tahe saab tulevikus ka toetust.
Otsustasin ühelt poolt tantsuarmastaja ja teisalt täieliku võhikuna haarata kaasa kolm alustavat tantsukunstnikku – Eveli Ojasaare, Juulius Vaiksoo, Maria Solei Järveti –, et vaadata praegust olukorda, tantsimist ja kehasid korra läbi nende pilgu. Kohustusliku sissejuhatava tutvustuse asemel palusin asjaosalistel end ise esitleda.
Kuidas te end alustuseks tutvustaksite?
Eveli Ojasaar: Olen tantsukunstnik, aga kõige rohkem meeldib mulle defineerida end tantsijana – see on mugavaim roll, millesse olen end pannud. Praegu õpin teist aastat Tallinna Ülikooli magistrantuuris koreograafiat. Minu peamiseks uurimisteemaks on saanud karakteriloome, täpsemalt psühhofüüsiline rolliloome just kaasaegse tantsuteatri raamistikus.
Ühelt poolt olen individuaalse tantsukunstnikuna otsingutel, teisalt on mulle ülimalt oluline ka koosloome, ühine organiseerumine ja liikumispraktika arendamine. Kaks ja pool aastat tagasi asutasime nelja teise noore tantsukunstnikuga loomingulise rühmituse KOOSSEIS, kus tegeleme peamiselt tantsuteatri ja rolliloome ning pisut ka absurditeatriga.
Juulius Vaiksoo: Mina olen lõpetanud Islandi kunstiülikooli ja mul algab just teine aasta vabakutselise elu. Liigitan end peamiselt tantsijaks – see roll on mulle praegu kõige südamelähedasem. Eesti tantsumaastikul teed aga ilmselgelt kõike korraga, seega olen ka koreograaf, õpetaja, väikestviisi ka tantsualaste ürituste korraldaja. Olen organiseerinud tantsumaratoni Islandil ja noorte islandi tantsijate tuuri Euroopas.
Maria Solei Järvet: See, kas defineerin end tantsija või koreograafina, sõltub sellest, mida minult parasjagu oodatakse. Vahepealne olek ja suutlikkus end seal mugavalt tunda on minu professionaalseim seisund. Nii leian ma kõige rohkem ruumi, kus luua, otsida, naerda ja küsida, on väiksem oht end korrata. Ükskõik kas olen tantsija, koreograaf, liikumisjuht või juhendaja – võtan ühe fookuse ja rakendan reeglit, et liikumise teekond valitud lõpp-punkti ei ole sirgjooneline, vaid kohalejõudmine on liigendatud protsess. Kui olen tantsija ja keegi küsib mult arvamust, tuleb minus esile koreograaf; kui olen koreograaf ja tahan mõista, mida tantsija teoses tunneb, siis võtan tantsija rolli. See on lahe mäng, mida me oskame, oleme nagu jokkerid kaardipakis.
Kuidas suhestuda selle määramatusega, kuidas see teile sobib?
Juulius: Mulle see sobib. Kui teised seda kahtluse alla ei seaks, siis ma ise ka seda ilmselt üleliia ei teeks. See on mu eriala ja mul on mitmeid huvisid selle sees.
Eveli: Minu jaoks oleneb see perioodist, kohati on see vabastav – asi ei pea olema defineeritud. Teisalt võib see tekitada ebakindlust ja segadust seoses ootustega. Kui ütlen tantsukaugele inimesele, et olen tantsukunstnik, jääb see määratlus talle hämaraks, mis võib tekitada tunde, et mida on tantsukunstnik väärt?
Solei: „Tantsukunstniku” mõiste ajab ausalt öeldes mindki segadusse. Tants ise on kunstiliik ja kätkeb sõnana kunsti. Äkki leiame kunagi mingi uue mõiste?
Eveli: Kasutan ise „tantsukunstnikku” kõige tihedamini, sest see defineerib olukorra hästi – mina kui kunstnik tegelen tantsuga.
Jääme siis praegu sõna „tantsukunstnik” juurde. Teil on alustavate tantsukunstnikena olukorrale värske pilk. Mis on Eestis kiidu- ja mis laiduväärset?
Solei: Kiiduväärt on see, et Eestis on tugev ja pühendunud tantsukogukond, kes otsib pidevalt uusi vorme ja dialooge. Tantsukunstnikuna tunnen siin intiimsust ja kogen vahetut kontakti publikuga. Ebastabiilsus on kindlasti üks murekoht, mis kogukonda killustab, see kajastub rahastuses ja vähestes pikaaegsetes tugistruktuurides. Eriti alustajana tundub, et korraga tuleb olla looja, produtsent, turundaja, tantsija, koreograaf, nende samaaegsete kuhjuvate rollide koormus on üle jõu käiv.
Põhjamaades töötades meeldib mulle sealne praktiline lähenemine kunstniku heaolule, millega toetatakse pikaajalist koosloomet ja arengut, mitte ainult lõpptulemust. Välismaal eri kompaniide ja kollektiividega töötades olen lisaks näinud, kuidas erarahastajad ja fondid panustavad ka uurimisprotsessi ja prooviperioodi. Minu jaoks on hullumeelne mõelda, et saame edasi liikuda ainult kulkaga, see on liiga suur koormus ühele institutsioonile. Noore riigina võtab see ilmselt aastaid, enne kui eraisikud ja uusrikkad hakkavad rohkem kunstifonde looma.
„Põhjamaades töötades meeldib mulle sealne praktiline lähenemine kunstniku heaolule, millega toetatakse pikaajalist koosloomet ja arengut, mitte ainult lõpptulemust.”
– Solei
Juulius: Islandil ütlevad kõik, et raha on vähe, aga Eesti mõistes on seda tegelikult palju. Ma ei tea ühtegi riiki, mis ütleks, et neil on raha kultuurile megalt üle. Mind on kulka väga palju toetanud ja on kindel tunne, et alati saab vähemalt küsida, Islandil näiteks sellist varianti ei ole. Islandi kunstiülikoolis on aga positiivne see, et iga tantsuüliõpilane saab pärast lõpetamist kaks nädalat residentuuris olla nende peamises tantsumajas, et midagi luua või uurida. Meil on hea võimalus näiteks Sõltumatu Tantsu Lava loodud PREMIERE alustavatele tantsukunstnikele.
Tulles tantsukunstnikuna koolist, kus olin harjunud iga päev liikuma, ei olnud Eestisse naastes korraga kuskil käia. Meil on küll TantsuRUUM, kus kaks korda nädalas hommikuti koos liikuda, aga kui oled harjunud iga päev 6–8 tundi tantsima, siis ei saa samasugust treeningut kuskilt. Seda on välismaal rohkem.
Eveli: Kiiduväärt on see kogukonnatunne küll. Noore tulijana tajun, et mind võetakse vastu, kuulatakse ja mul on võimalusi. Tehes palju koostööd Balti riikidega, tean, et Lätis on olukord märksa keerulisem hoolimata sellest, et seal on tohutult tugev kaasaegse tantsu kool. Leedus on aga näiteks rohkem esil interdistsiplinaarsus ja loovuurimus.
Olles ise osa loomingulisest kollektiivist, on kindlasti murekohaks, et grupitoetusi ei ole. Õnneks on meil eeskujud, nagu Fine5 tantsuteater ja ZUGA, kes on kollektiivina jätkusuutlikult aastakümneid tööd teinud, aga tingimused ei ole kerged. Näiteks rühmitusega KOOSSEIS, kus mina olen, ei ole lihtne residentuuridesse kandideerida või leida stuudioid, mis mahutaksid ära kõik meie viis inimest ja kus saaksime oma liikumispraktikaid arendada ja kvaliteeti tõsta. Etenduskunstide vallas on aga olukord ja võimalused paremad.
Solei: Tihti tuntakse end tantsijana üksi nendes keerulistes oludes, aga peame teadvustama, et tants ei ole individuaalne eriala – soov tantsida on tulnud kogukonnatundest.
Tuleksin korra selle etenduskunstid vs. tantsukunstid pingevälja juurde. Kuidas te seda tajute?
Eveli: Etenduskunstide viljelemine on võimalikum, liikumispraktikatega ei saa aga tegeleda nii, et tulemiks on ainult tantsulavastused. Olen võtnud endale eesmärgi proovida tegutseda puhtalt tantsukunsti vallas ja uurida, kuidas see on võimalik ja mida see tähendab.
Juulius: Mõlemad terminid on väga voolavad ja subjektiivsed. Kui kogen midagi, siis ikka mõtlen, kas see on tantsukunst või etenduskunst, aga kokkuvõttes ei mõjuta see elamust. Läksin kunagi Keithy Kuuspu „Läbi kukkumist” etenduskunstina vaatama – see kestis kaks ja pool tundi – ja mul hakkas igav. Kui aga mõtlesin, et vaataks seda hoopis kui näitust, siis oli ühtäkki huvitav.
Solei: Eesti keeles ja Eestis ajalooliselt mõistetakse tihti „teatri” all sõnateatrit, ooperit ja balletti. „Etenduskunst” on küllaltki uus ja ujuv mõiste ning alles 2015. aastal hakati Eesti teatri aastaauhindadel andma välja etenduskunstide auhinda. Samas etenduskunsti ja performance’it ei tohiks omavahel segamini ajada, kuigi need on hakanud kokku kasvama.
Mis määrab selle, et vaatate midagi kui tantsulavastust?
Juulius: Kui lavastaja või koreograaf on märkinud, et tegu on tantsulavastusega, siis usaldan neid. Kolm aastat tagasi üks õpetaja küsis, mis hetkel sa tantsid. Vastasin toona, et tantsin siis, kui tunnen end mugavalt, kui näiteks õpin tunnis mingi liikumisfraasi ära ja saan seda lõpuks vabalt esitada, kõike oma kehaga mõtlemata läbi tunda ja välja elada.
Solei: Kui lahkun ruumist või teatrisaalist – see võib olla ka tantsuetendus näitusel või mõni liikumispraktikal põhinev installatsioon – ja minusse jääb hästi füüsiline tunne, siis tajun, et käisin vaatamas midagi tantsuga seotut.
Eveli: Lähtun vaatajana sellest, millel on kandev roll idee või loo edastamisel. Kui olulisim on liikumine, siis tunnen, et see on tantsulavastus. Loojana küsin samamoodi: millest algas protsess, millest idee idanema hakkas? Kui see algas liikumisest, siis see on juba tants.
Juuliuse õpetaja küsimus on väga hea, seega küsin teilt, Solei ja Eveli, mis hetkest alates te tantsite?
Solei: Olen avastanud, et tantsimine on üks mu kirg. Võin voodis lamada, aga ikka on tahe ja vajadus liikuda. Lisaks märkan olukordi koreograafiliselt, näiteks seda, kuidas inimesed bussis seisavad. See teadmine on kogu aeg kuklas ega pea väljenduma minu kehas vaid liikumise kaudu.
Eveli: Keeruline küsimus. Tants on nagu keel, minu jaoks emakeel. (Naerab) Sel keelel on omad sümbolid ja märgid, ma „räägin” seda alateadlikult, ma ei pea sellele eraldi mõtlema.
„Tants on nagu keel, minu jaoks emakeel. Sel keelel on omad sümbolid ja märgid, ma „räägin” seda alateadlikult, ma ei pea sellele eraldi mõtlema.”
– Eveli
Mida te ise tantsijate või koreograafide puhul oluliseks peate? Mida otsite?
Juulius: See on küll klišee, aga käib kõige kohta: oluline on teha tööd südamega. Seda on näha, kas töö tuli vajadusest midagi jagada või sellest, et korraga saadi lava ja ülesanne midagi teha. Ma ise püüan töid vastu mõttes mõelda, kas see on tõesti miski, mida ma tahan teha, või näeb see lihtsalt CVs ilus välja. Öeldakse ka, et kunstikoolis käiakse kontaktide pärast, et kunstnikuks ei saagi õppida, õpitakse ära tehnika ja meetodid. Aga see, kas inimesel on soov midagi jagada, on lihtsalt olemas või siis areneb ajaga. Ma ise ei otsi praegu koreograafiapakkumisi – aga olen neile avatud –, kuna tunnen, et mul pole midagi ütelda. Ma ei hakka looma lavastust, et lihtsalt oleks tööd. Pigem otsin teisi väljundeid.
Eveli: Nagu Solei enne ütles, on tants kogukondlik tegevus. Mina hindan väga koostöövõimet, oskust ja tahet koos luua. Üksteise hinnanguvaba kuulamine, hoidmine ja tähelepanu on nii olulised, kuna tantsukunstis töötame alati koostöös kellegagi.
Solei: Minu jaoks on olulisimad ausus, huumorimeel, inimlikkus, see, et saad inimesega ühes ruumis olla. Praegu inspireerivad mind eriti need, kes tahavad lahendusi otsida. Mitte ainult need, kes tulevad lahendustega lagedale, vaid ka need, kes mõistavad, et iga lahendus saab alguse sellest, et märkad midagi, lähed süvitsi, kuulad. See on ühtlasi julgus, kuna tuleb osata tunda emotsioone, mis võivad olla ka ebamugavad.
Dramaturg Bojana Cvejić on öelnud, et koreograafia pole auto. Ta mõtleb siin seda, et auto võib katki minna ja sellega peab tegelema, aga koreograafia pole kunagi katki ega terve, tantsule ei saa läheneda sellise jõuga. Koreograafia toimimiseks tuleb kasutada mittenormatiivseid küsimusi ja vastuseid. Kui tuleme ühisesse ruumi, siis tuleb teada, et me ei tea; enne üksteise parandama hakkamist tuleb ühenduda.
„On näha, kas töö tuli vajadusest midagi jagada või sellest, et korraga saadi lava ja ülesanne midagi teha.”
– Juulius
Meie praegune süsteem näib soosivat individualistlikkust ehk peamiselt soolosid ja duosid.
Solei: Osalesin just Berliinis Tanz im Augusti festivalil ja sealne põhikuraator ütles, et maailmas on näha, kuidas igal pool on rahastust kärbitud, ja eriti kannatab selle all tantsukunst. See tähendab, et peamiselt ongi lavadel soolod või duod. Tema soovib aga näidata kuraatorina tantsu võimekust ja see tuleb paremini välja, kui laval on rohkem inimesi. Need, kellel on võimalik lavale palju inimesi panna, on aga hästi rahastatud tantsukompaniid, ja see toodab ebavõrdsust.
Siin-seal on meilgi räägitud, et kui üldse on võimalik teha kollektiivset lavastust, siis see toimub trupi honoraride arvelt. Aga mis on see miski, mis teid tantsu juures hoiab?
Eveli: Kui enne rääkisime, et tantsukunstnikena peame valdama mitmeid rolle, siis sellel on ka positiivne pool – elu on mitmekülgne. Tants kui kunstivorm pakub keha ja vaimu tasakaalu, mis teeb minust terve inimese, tänu millele suudan üleküllastunud maailmas funktsioneerida. Ma tahaks seda teistega ka jagada.
Juulius: Inimesed räägivad, et oma armastatu lihtsalt tunned ära, mul on tantsuga samamoodi. Olen küll vallaline, aga vähemalt mul on tants! (Naerab) Kui mul oleks partner, siis ma ei peaks hakkama talle seletama, miks ma temaga koos tahan olla.
Intervjuu ajal olen ka pidevalt poosi vahetanud, ma lihtsalt pean end liigutama. Oleksin võinud sportlaseks hakata, aga vajan ka seda vaimset, loomingulist ja kunstilist poolt. Tantsutrennist lahkudes öeldakse alati: „Vau, kui hea on olla!” Minu jaoks on see nii loogiline, et tants on tervendav, aga see tuleb inimestele tihti üllatusena. Üleüldse võiks ka koolides tantsuõpet rohkem olla. Olen mõelnud fraasi „kehaline kasvatus” peale, tantsijana õpid hoopis sügavamat kehalist kasvatust – seda, kuidas kogu keha on omavahel ühendatud; mida tähendab see, kui mõni koht ei liigu, kuidas see mõjutab kõike muud. Tants hõlmab keha ja meelt täielikult.
„Oleksin võinud sportlaseks hakata, aga vajan liikumise kõrvale ka vaimset, loomingulist ja kunstilist poolt.”
– Juulius
Solei: Tants on väga kollektiivne praktika. Isegi kui lähen üksi saali, on mu kehamälus kõik inimesed, kellega olen kohtunud ja kes on mind õpetanud. See on väärtus, millest ei saa heas mõttes lahti. Tantsus mängivad need nähtamatud seosed ja miljonid lahendused olulist rolli, me ei tegele õige või valega, vaid võimaluste ja lahendustega.
Lugesin hiljuti ühte Pauline Oliverose teksti, mis räägib helist, ja ta kasutas seal terminit „quantum listening” ehk „kvantkuulamine”. Oliveros seletab, et see tähendab samal ajal rohkem kui ühe reaalsuse kuulamist. Väikesest peale tantsutrennis käies ei ole ma arenenud ainult tehniliselt või füüsiliselt, vaid olen saanud ka paremaks inimeseks – õppinud ruumi lugema, kuulama, aega andma, olen pidanud astuma teiste kingadesse. Tantsijatega kokku tulles näen, kuidas kõik jagavad oma praktikaid ja on haavatavad, usaldatakse ennast ja üksteist – muude erialade puhul pole ma seda sel viisil kogenud.
Teiste füüsiliste valdkondade puhul on tihti oluline võit, aga tants ei ole selline. Kui soovin jätkusuutlikult elada, ei saa ma tantsu kõrvale heita.
Juulius: Mind kui algajat tantsukunstnikku üllatab ikka veel, kui toredad tantsuinimesed on! Kui läksin kunagi tantsutrenni, ei olnud seal kunagi probleeme, vaim ja keha olid heas korras ning mõtlesin, et vau, niimoodi saabki elada! Miks ma siis ei peaks tahtma seda teha?!
Eveli: Mulle tundub, et põhjus, miks meil ka omavahel nii kergesti emotsionaalne side tekib, tuleneb just kehalisusest. See on võti.
Kuidas paigutub tants teie meelest üldisemalt kultuuriväljale?
Juulius: Mul on tunne, et kaasaegset etenduskunsti vaatamas käies on rõhk tihti kehal, see on põnev. Kui aga tegu on klassikalisema tükiga, siis mõtlen, et kui igal etendusel on olemas dramaturg, stsenograaf ja helilooja, siis miks pole sageli liikumisjuhti kaasatud? Vaatan, et äge lavastus küll, aga liikumine võiks nii palju parem olla.
Solei: Ma nõustun. Nagu juba mainisin, oleme täielikud jokkerid, paindlikud, mitmekülgsed ja täidame ootamatuid rolle, tihti viimasel hetkel. Meie kompositsiooni- ja tervikutaju on väga detailne ja tundlik.
„Väikesest peale tantsutrennis käies ei ole ma arenenud ainult füüsiliselt, vaid olen saanud ka paremaks inimeseks – õppinud ruumi lugema, kuulama, aega andma, olen pidanud astuma teiste kingadesse.”
– Solei
Mis on tantsukunstis praegused trendid või esilekerkivad teemad? Võib-olla on miski juba tüütama hakanud?
Eveli: Tehnoloogia ja ekraanide kasutamine on tüütama hakanud! Muidugi on see oluline osa maailmast ja on huvitav, kuidas kehad sellele reageerivad; mida see meie olemusega teeb. Lähen tantsuetendusi vaatama, sest tahan näha orgaanikat, keha liikumist. Tehnoloogiat on niikuinii igapäevaelus nii palju, etendusel tahan selle eest põgeneda.
Juulius: Nõustun. Olen ka märganud, et praegu on hästi palju reivimist. Eks see, mis üldisemalt kunstimaailmas toimub, peegeldub ka tantsus.
Solei: Rahastuse kärpimise mõju on näha igal pool Euroopas ja seega on rohkem soolosid, duosid ja triosid seal, kus koreograafid või kollektiivid tegid varem suuremaid grupitöid. On palju ellujäämist, piiride kompamist ja riskimist. Samuti tekitatakse lärmi.
Kuidas saaksid inimesed väljastpoolt tantsumaastikku rohkem nüüdistantsuga suhestuda?
Juulius: Mistahes kultuuri vastuvõtmiseks peab olema avatud. Tantsu vaatamist ei pea keeruliseks tegema ega olema alati kinni selles, mis konkreetsemalt toimub, vaid tuleb tulla avatud meelega ja näha seda, mida pakutakse, seedida, edasi mõelda. Nii lihtne see ongi. Kord aastas võiks kooliõpilased kaasaegset tantsu vaadata. ZUGA näiteks teeb kaasaegse tantsu lavastusi ka lastele.
Eveli: Tantsukauge inimene tegelikult naudib tantsu. Tegutsen ka meelelahutusmaailmas, kus tehakse kaasaegseid lühilavastusi, mida pakume näiteks ettevõtetele, kus on täiesti teiste eluvaldkondade inimesed. Näen, kuidas nad naudivad seda. Ja kaasaegse tantsu turundust vaadates olen mõelnud, et mida meie saaks teha, et tants nendeni jõuaks? Paljud on ju iseenesest avatud, aga nad ei tea, et asjad toimuvad.
Solei: Meid ei õpetata kaasaegset tantsu analüüsima, nagu haridusprogrammid õpetavad näiteks muud abstraktset kunsti lugema. Oleks tarvis rohkem neid, kes aitaksid pärast etendust õigeid küsimusi küsida. Samas juba näen, kuidas kooliprogrammidesse satub aina rohkem tantsu.
„Tehnoloogia ja ekraanide kasutamine on tüütama hakanud! Lähen tantsuetendusi vaatama, sest tahan näha orgaanikat, keha liikumist.”
– Eveli
Olete praegu pigem optimistlikud ja nii võikski kindlasti jätkata. Kuidas te plaanite oma tulevikku ja karjääri Eestiga siduda?
Solei: Ma ei olegi kunagi Eestist lahkunud – õppisin ja töötasin küll Taanis, aga olen alati tagasi tulnud. Sotsiaalpoliitiline olukord tekitab tunnet, et tahan rohkem kohal olla. Näen ka Baltikumi kui terviku potentsiaali, ajalooliselt saime ju selle valdkonnaga nii palju hiljem tegelema hakata kui muu Euroopa ja siin on badass cool’id tegutsejad. Tahaks näha rohkem ka seda, et Eestis tehtud tööd jõuaks väljapoole.
Kuna ma väga armastan tantsu-, koreograafia- ja dramaturgiaalaste tekstide lugemist, siis tahaks ka neid eesti keeles rohkem näha. Et ainukesed kirjatükid ei oleks arvustused. Ma sooviks, et oleks rohkem raamatuid, igakuiseid kirjutisi, mis jõuaksid peale TantsuKuukirja ka näiteks Postimehesse või Delfisse. Teooria on inspireeriv, see loob täiesti teise maailma, eriti seetõttu, et tants on mööduv kunst, mis sünnib nüüd ja praegu. Minu jaoks on olnud olulised kirjutajad näiteks Jérôme Bel, André Lepecki, Jenn Joy, Jonathan Burrows, Mette Ingvartsen… Olen oma tuttavatel nende tekste lugeda lasknud ja nad on olnud väga kurvad, et nad varem neist kuulnud ei olnud, kuna tekstidega tutvumine on aidanud tantsulavastusi mõtestada.
Eveli: Iseendale peab võimalusi looma. Pikas perspektiivis aga võiksid asjad muutuda. Vabakutselise elu on kohati kurnav, aga tean, et tahan Eestis tegutseda. Kuna praegu õpin siin magistrantuuris, siis ikka loodan, et tantsuõpe jätkub ja areneb veelgi – näen potentsiaali, kuhu see saaks jõuda, kasvõi sõprusülikoolide ring võiks laieneda.
Juulius: Hoian pidevalt silmi lahti seoses sellega, mis välismaal toimub, kas projektide või töötubade kujul, aga väga äge on Eestis olla ja siin midagi teha. Käia ära ja tagasi tulla, jagada, mida olen näinud. Kindlasti elan mingi perioodi tulevikus välismaal, aga tahan kahtlemata tagasi tulla.
Elisabeth Kužovnik on vabakutseline filmitegija ja fotograaf. Kinoliidu ja Eesti Stsenaristide Gildi liige aastast 2023.
[1] Vt nt Viirpalu, I. 2025. Kurnamispoliitikast kaasavate võimalusteni. – Sirp, 23.05.; Grigorjeva, S. 2024. Kas Eesti riik vihkab nüüdistantsu? – Sirp, 15.11.
