Mida mõtlevad magistrandid, kes on teinud peaaegu läbi kaheaastase etenduskunstide kadalipu? Kui muljutult, hoitult või ümberpööratult nad end õppeteekonna lõpusirgel tunnevad?

Kaasaegsete etenduskunstide magistriõpe (Contemporary Physical Performance Making, lühemalt CPPM) Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis tundub vähemalt kõrvalt vaadates ühe intensiivseima õppeprogrammina, mis on Eestis etenduskunstide valdkonnas eal loodud. 

Sel suvel lõpetab teise lennu 14 magistranti, enne seda etenduvad festivalil Manifestal nende lõputööd. Kohtusime lõpuspurdi eel neist neljaga. Kreete Tarmol on varasemast tsirkuse ning TLÜ keele- ja kultuuriõpingute taust. Britt Kõrsmaal, Kirte Jõesaarel ja Rebecca Greenil on tantsukunstiharidus.

(Kreete: „Meie peamine inside-nali on, et me kõik oleme nüüd näitlejad.” Vaid ühel inimesel kursuselt on ka n-ö traditsiooniline näitlejaharidus. Ühes esimeses suuremas avalikus projektis – lavastuses „Maavärin” – leidis terve kursus end aga ühtäkki rohke tekstiga sõnalistest rollidest. Aega lavastuse väljatoomiseks: neli nädalat.)

Kui teatripublik teab lavakunstikooli tegemistest ilmselt kõige enam suurejoonelist identiteedikabareed DRAG SHOW (laval olid nii CPPMi magistrandid kui ka EMTA lavakunstikooli bakalaureuseõppe näitlejad-lavastajad), siis tegemiste karussellist annab ehk aimu seegi, et meeldejäävaimate ettevõtmiste kohta uurides ei tule neljal magistrandil DRAG SHOW esimese hooga meeldegi. 

Teie kursus alustas, kui koroonapandeemiast tingitud piirangud olid üsna äsja lõppenud. Palun meenutage, miks te otsustasite üldse sellesse õppesse kandideerida?

Britt Kõrsmaa: Mina tahtsin kunstnikuna oma praktikates sügavamale minna ja saada rohkem tööriistu. Selles on ka isiklik tasand. Tahtsin leida oma hääle, teada saada, kuidas ma eri protsessides käitun.

Kirte Jõesaar: Õppisin varem Viljandis tantsukunsti ja tegin Erasmuse vahetust Berliinis. Tuli COVID ja mul ei olnud võimalik tervet aastat kohapeal veeta. Sealsed õpingud sarnanesid CPPMi programmiga, kahe nädala kaupa tulid meie ette uued külalisõppejõud. Minusse jäi tunne, et tahaksin sellist õpet rohkem. Teiseks tundsin end pärast Viljandis bakalaureuse lõpetamist üsna sihitult ja kõik oli justkui hägune. Vajasin enda ümber tugevat struktuuri.

Kreete Tarmo: Tegin enne ja teen siiani mitmeid asju. Tegelesin tsirkusega ja õppisin Tallinna Ülikoolis keeli ja kultuure. Tsirkusega seoses otsisin kunstilisi eneseväljendusvorme. Olen töötanud ka kaskadöörina. Mind hakkas väga huvitama, kuidas läheks minusugusel inimesel etenduskunstide kontekstis. Mõtlesin, et miks mitte tõsta õppides tõenäosust, et minuga juhtuvad head asjad.

Rebecca Green: Mina ei olnud tantsumaailmas tegutsedes teiste teatritegemise aspektidega kokku puutunud. Küll aga kuulusid mu huvide hulka muusika ja fotograafia ning mind huvitas, kas suudaksin etenduskunstnikuna neid oma tegemistes ühendada. Minu esimese hariduse omandamisest oli möödas pea kümme aastat. Tahtsin, et mul oleks väga ebamugav, sest olin olnud pikalt mugavustsoonis. 

Rebecca, sa oled pärit USAst. Kuidas sa kõikide võimaluste seast just Eesti üles leidsid?

Rebecca: Minu toonasel kaaslasel oli siin kaugemaid perekondlikke sidemeid. Teadsin, et see riik on olemas, ja see on USA kontekstis suur asi! Eestisse kolimise mõte oli esialgu nali, aga guugeldasin midagi stiilis „dance, MA degrees, Tallinn” ja CPPM oli otsingutulemuste seas. Katsed programmi pääsemiseks olid nii intensiivsed, et veendusin nende käigus, et see on koht, kus tahan olla. 

Intensiivsus on sellesse programmi küllap juba eos sisse kirjutatud, aga kas oli midagi, milleks te ei olnud valmis?

Kirte: Mulle ei olnud asjade sisu võõras, aga mind üllatas tekkinud kurnatus. Eriti esimese semestri ajal. Ja see, kuidas kõik toimuv on ühtpidi nii erakordne, aga ometi on sellest saanud argisus. Mäletan üht hommikut, kui ärkasin, tegin hommikusööki ja mõtlesin, et tunnen tänamatust. Miks ma nii tunnen, kui mul on võimalik minna kohe kooli, kus ootab ees inimene Pina Bauschi company’st, et mind õpetada?! Osa minust tahaks kõike üha uuesti teha ja teine osa üldse mitte. Nii et, jah, kui vaatad asju väljastpoolt, siis mõtled, et tahaks väga olla osa sellest, aga kui oled asja sees, siis see on lihtsalt… elu.

Britt: Me kõik teadsime, et see saab olema intensiivne, Jüri Nael ütles seda juba katsete ajal. Siis nägime ajatabelit – et see tähendab meie jaoks 12–13-tunniseid päevi. Aga kõik oli ikkagi veel intensiivsem! See on olnud natuke nagu vähk, mis end laiali ajab ja ulatub kõikjale. See võtab üle su une, tervise, vaimse võimekuse. Muidugi see kõik ka annab sulle väga palju! Ma ei ütle, et see on negatiivne! Lihtsalt igal tegevusel siin on olnud justkui lapsed ja neil lastel on lapsed… 

Kreete: Otsusta nüüd ära, mis võrdluse juurde jääd, kas vähk või lapsed (naerab)! Mind üllatasid grupidünaamikad. Ma ei teadnud enne, et imepisikestest detailidest on võimalik rääkida kolm tundi järjest ja ikka mitte selgusele jõuda.

Nii et omamoodi kommunikatsiooniõpe?

Kreete: Meie kursusel on inimesi väga erinevatest kultuuridest ja mitmesuguse haridustaustaga. Kui näiteks kümme inimest hakkas neljapäeval koolitööna pühapäevast ekspromptesinemist organiseerima, siis…

Rebecca: …sellega võis kaasneda mitmetunnine arutelu grupi ühise eesmärgi ja küsimuse üle, kas jätta saali uksed avatuks või mitte. Kujuta seda nüüd ette iga uue detaili puhul.

Kõlab, nagu kogu protsessis ongi just grupidünaamikate areng olnud suurimaks õppimiskohaks. 

Rebecca: Minu jaoks on läinud grupis toimimine tunduvalt paremaks, saan nüüd aru, millal ja kuidas seada piire. Ma ei tea, kas see on miski, millele programmi koostades mõeldi, aga neid arenguid on olnud meeletult huvitav jälgida. Meid visati sisse ja oleme olnud algusest peale väga haavatavad. Oleme nende inimestega siin mõnes mõttes palju intiimsemalt seotud kui oma lähedastega väljaspool kooli. Trauma bonding esimesest hetkest. 

Britt: Konsensuse otsimine võib olla väga kurnav, aga samas üllatab positiivselt, kui viisakad inimesed on ja kuidas nad tõesti soovivad anda selleks võimaluse. Hoolimata erinevatest kultuuritaustadest ehk just selline väärtussüsteem meid ühendabki. Minu meelest on unikaalne ja väärtuslik olla grupis, kus tahetakse kõiki hääli kuulda. 

Teil on olnud väga palju publikule avatud projekte, aktsioone, lavastusi. Mis on teile endale kõige enam meelde jäänud?

Rebecca: Minu jaoks on olnud väga olulised EKSPROMPTID, kus pidime astuma publiku ette uute ideedega, mida me ei saanud läbi harjutada. See on kõige hirmutavam asi, mida olen eales teinud! Tantsijana olen harjunud lõputult harjutama. Teed proove kuus kuud, kaheksa kuud, ühe lavastuse puhul tegime kunagi terve aasta. Kuni kõik detailid on lihvitud. Siis astud publiku ette. Aga EKSPROMPTID olid pidev uute mõtetega katsetamine, mis võib olla kohutav, aga õppisime neist ülikiiresti ja palju! 

Kirte: EKSPROMPTIDE puhul oli huvitav ka see, et nende ajal ei saa aru, miks sa mingeid valikuid teed. See on lihtsalt intuitsioon. Aga hiljem, pärast nelja soolot esimesel semestril, tekkis täielik ahhaa-hetk ja kõik tundus nii loogiline. Ehkki alles oli see reedeõhtu, kui mõtlesin, kas hakkan laval lehma mängima või panen jalga rulluisud…

Britt: Selles oli toorust, mitte metoodikat. See on töötamiseks unikaalne lähenemine suuresti just põhjusel, et saalis on publik. Suhtlus inimestega mõjutab etendajat ja seda osa ei ole võimalik töötoas või oma peas läbi teha. Teise semestri keskel pidi igaüks kirjutama oma kunstnikumanifesti. Esimese kursuse tudengina! Minu jaoks oli see kui maamärk, tahtsin kaardistada oma kunstnikufilosoofia võimalikult täpselt, et näeksin kümne aasta pärast, millest ma sel ajal päriselt huvitatud olin.

Ettevõtmist, mis on väljast ilmselt kõige rohkem vastukaja saanud, pole te isegi maininud. DRAG SHOW!

Rebecca: Me oleme nii palju asju teinud, et ma isegi ei mäletanud seda…

Kreete: Aa, jaa! Kusjuures, mäletan eriti hästi kontrasti DRAG SHOW ja oma soolo tegemise vahel. DRAG SHOW’ puhul olid meil meikarid, kostüümivalmistajad, turundus, valgus-show… Ja ühtäkki olid järgmises olukorras, kus sul on 100 eurot, kaks nädalat ja mitte kuigi palju ruumi, sest proovisaali pidi jagama omavahel 14 inimest… See oli hullumeelne kontrast. Aga sellest tuli väga ilus festival LÄBU.

Rääkisite alguses, kuidas CPPMi magistrantuuri tulles oli suur osa teadmatusel, et mis edasi saab. Kui palju te praegu ette kujutate, mis pärast kooli lõpetamist saama võiks hakata?

Kirte: Mina elan üks päev korraga, usaldan elu ja kuhu see viib. 

Kreete: Hoian pöialt õnnelikeks juhusteks. Oleme kõik päris headeks saanud selles, et asjad juhtuma panna. Või nagu Rebecca ütleb: „Me ei ole kunagi mitte hakkama saanud.”

Rebecca: Mina tean, et jään Eestisse ega lähe USAsse tagasi. Nii et keskendun praegu sellele, kuidas see teoks teha. Siin on palju sellist, mida ei eksisteeri seal, kust ma tulen. Ma tahan luua. Kõlab nagu „dooh, muidugi”. Aga see ei olnud mu elu USAs. Seal saad üheksast viieni töö ja kui sul on pärast seda veel energiat, siis tantsid stuudios tunni. Arvasin, et see ongi minu tulevik, aga see ei olnud minu jaoks piisav. CPPM on olnud võti, mis aitas avada muud võimalikud teekonnad. 

Britt: Mõnes mõttes ei tea eales, mis saab, aga ma tunnen, et ei taha jääda passiivseks. Ma tean, et minu enda aktiivne roll on oluline ja tahan hoida seda inertsi, mille CPPM tekitas. Tunnen, et mul on palju pakkuda. Oleme olnud mullis, on aeg minna ja vaadata, kuidas see kõik rakendub Eesti teatri- ja etenduskunstiväljal. 

Keiu Virro on hariduselt semiootik, ametilt Tallinna kultuuri abilinnapea nõunik. Kõige olulisemaks kõrvalprojektiks peab peagi eetrisse jõudvat lähisuhtevägivalda käsitlevat podcast’i „Jagatud ruum” (selle teine autor on Liis Allmäe) ning endise kultuuriajakirjanikuna kipub aeg-ajalt vanast harjumusest huvitavatest inimestest ja nähtustest kirjutama.