Lahe on küll öelda, et lahedus mind ei huvita, aga tegelikkuses mõjutavad lahedusega seotud küsimused meist paljude igapäevaelu, moodustades suuri ja tihti häirivaid sisemisi puntraid. Ehk aitab neid harutada see, kui proovida lahedus ise osadeks lahti võtta.

Tutvustan teile, mis on minu meelest kõige lõbusam tegevus maailmas: mõelda välja mingi võimalikult absurdne skaala ning hakata sellele paigutama inimesi, nähtusi või väljendeid, tuginedes ainult ja ainult vaibile. Seda tuleb teha koos asjast sama huvitatud sõpradega ning oluline on leida igale andmepunktile asend, millega kõik on lõpuks rahul. Tihti arvatakse täpselt samamoodi – ning selles tundes seisneb üks oluline põhjus, miks sellist tegevust teha –, aga kui mitte, algab vaidlus, mille käigus võib juhtuda igasuguseid asju: skaala muutub mitmemõõtmeliseks, selle otspunktid vahetuvad välja, kõiki seni paigutatud andmepunkte nihutatakse jne. Ja kui õnnestub kohendada mudelit nii, et see ei ole veel hoomamatult keeruline, aga kirjeldab maailma meie meelest eelmisest täpsemini, on see teine suurim rõõm, mida mäng võib pakkuda.

Selliste skeemide vanaisa on muidugi Pierre Bourdieu, kes paistis samuti selliseid jooniseid armastavat. Ta on paigutanud näiteks ratsutamise otsa, kus isiku kogukapital on suur, kuid selle moodustab eelkõige majanduslik kapital, mitte kultuuriline, matkamise aga teisele poole, kus kogukapital on veidi väiksem, aga kultuurilist on majanduslikust rohkem. Säärane skeem on ka iga valimiskompass, kus teljestikul ristuvad parem- ja vasakpoolsus ning liberaalsus-konservatiivsus, kandidaadid ja erakonnad sinna peale laiali puistatud. Kusjuures, mõlemad teljestikud on ka kodutehtud versioonis äärmiselt viljakad – hea töö, ajalugu, et väärtustad asju, mis toimivad! –, paiguta sinna mida tahes.

Sooviksin kõva ja selge häälega välja öelda, et ma armastan mittelahedust kogu südamest ega soovi ühtki päris indiviidi vägivaldselt ühtegi kasti toppida.

Lahedusest rääkides tahaksingi hakata neidsamu skeeme siin koos lugejaga välja töötama – et leida üles sektor[1], kus peitub kõige lahedam lahedus. Tean küll, et tee on libe, oht kõlada liig jäiga, lihtsustava, inimeste inimlikkust unustavana suur, ning sooviksin seetõttu kõigepealt kõva ja selge häälega välja öelda, et ma armastan mittelahedust kogu südamest ega soovi ühtki päris indiviidi vägivaldselt ühtegi kasti toppida. Aga tõik, et lahedusest pole kuigi lahe rääkida, mõelda ega juhinduda – lahedusest tuleb üle olla (lahedalt) –, paneb mulle kodanikukohuse sellesse maailma siiski veidi sisse piiluda. See tekst räägib seega eelkõige keelest, ühest imelikust ja väga palju võimu omavast sõnast.

Kes on lahe?

Alustuseks tundub mulle, et laheduse jaoks on igal juhul vajalik mingit sorti väline kindlus – tunne, et kõik, mida inimene teeb, teenib üht selgelt paigas püsivat eesmärki. Lahe inimene paistab alati teadvat, mida ta tahab. Ta teab, mis riideid kanda, kellega suhelda, mida oma eluga ette võtta… Ja kui ei tea, aga on ikka lahe, siis kas ei tundu meile, et ta on selle mitteteadmise kasuks ise otsustanud, kas või alateadlikult? Selle kindlusega kaasneb ka mulje terviklikkusest. Lahedad inimesed paistavad lihtsamini hoomatavad, neist saab peas moodustada brändi ja mõned asjad maailmas hakkavad paistma spetsiifiliselt nendelikud. Selle kindluse paigutaksin ma x-teljele, vasakult paremale kasvavana.

On aga selge, et iga näiliselt kindel inimene pole kohe lahe – võivad ju tema valikud mind täitsa külmaks jätta. Seega peab suund, mille lahe inimene valinud on, tunduma mulle endale atraktiivne. Laheda inimese huvialad külgnevad tihti minu omadega, kuid paistab, nagu läheks ta neis minust kaugemale, nagu teeks ta seda kõike veidi õigemini, veidi stiilsemalt. Lahedad on need vanema klassi tüdrukud, kes on minust aasta võrra kogenumad, lahedad on need kunstitudengid, kes õpivad seda, mida mina oleksin ka teoreetiliselt võinud õppima minna, aga ei julgenud. Lahedad teevad minust paremaid otsuseid, paremaid kommentaare, loovad paremaid teoseid ja artikleid. Kes on kindel mingis muus suunas, jätab mind külmaks, kes tegutseb minu huvialas, kuid ei moodusta nii terviklikku brändi, võib siiski saada mu heaks sõbraks.

Seega on meil praegu kaks telge: nende sihikindlus ja minu eesmärgid. Milline hirmutav kombo!

Lahe või „lahe”?

Kuna mu eesmärk on aga leida pesa kõige lahedamale lahedusele, tuleb järgmisena ära klaarida see kõige tähtsam asi: „lahe” ei ole alati lahe. See tähendab, et sedasama kadestusväärset kindlust kannavad kaks täiesti erinevat inimtüüpi, keda mõlemat nimetaksin tavakõnepruugis „lahedaks”:

1) need, kes vastavad ühele kindlale „laheduse” kuvandile – neil on stiilne välimus, FOMO tekitav sotsiaalmeedia-presence (kusjuures see on tihti üsna minimalistlik), eneseteadlik, veidi ülbe olek, nad käivad läbi teiste sarnaste, natuke kardetavate inimestega (vt „nad on veits liiga lahedad mu jaoks”);

2) need, kes mulle õudselt meeldivad – nad on heatahtlikud, usaldusväärsed ja sealjuures mingil müstilisel kombel erakordselt nemad ise (vt „ma ei saa, ta on lihtsalt nii lahe kuidagi”).

Esimest tüüpi me tunneme hästi – ta segab meie elu, tekitab kadedust, madaldab enesehinnangut. Ta teab trende ja oskab nende tuules purjetada, ta teab sotsiaalseid hierarhiaid ja oskab end neis osavalt soojale kohale sokutada. Tihti oskab ta ka teiste arvamust vastavalt manipuleerida, nii et ükskõik mis ta suund ka poleks, hakkab mulle vaese lõksulangejana peagi tunduma, et just see meeldib mulle endalegi. Kui geniaalne! Ta ehitab selle y-telje ise üles, minu algsetest eesmärkidest sõltumatult! Nii saavad „lahedaks” ka need omadused, mis eraldiseisvalt on täiesti tavalised, kui mitte nõmedadki: kui „lahe” inimene sõidab rulaga, ju siis meeldis rulatamine juba algusest peale mulle ka, kui ta tellib baaris ainult Pilsner Urquelli, tellin seda ka mina, kui ta suitsetab kooli vetsus, tunnen ennast halvasti, kui mina seda ei tee.

„Lahe” teab trende ja oskab nende tuules purjetada, ta teab sotsiaalseid hierarhiaid ja oskab end neis osavalt soojale kohale sokutada.

Kõige lahedama laheduse otsingul tahaksin ma selle tüübi elimineerida, et keskenduda teisele. Nii et mis neid kaht eristab? Esimese hooga tekib kiusatus läheneda omaenda lahedusest teadlik olemise kaudu: on selge, et esimene tüüp kultiveerib oma lahedust täies teadmises, samas kui teine annab pigem selliseid „you don’t know you’re beautiful” vaibe (mis on teatavasti eriti beautiful, sest lubab end alles avastada, kõditades sisemist uhkust). Aga ei! Esiteks on mul kahtlus, et isegi kui teise tüübi esindajad oma väärtust kõigile ei kuuluta, teavad nad seda ise ikka päris hästi. Ja teiseks on sõbrad, vanemad ja terapeudid meile õpetanud, et kogu selle esimese tüübi „laheduse” taga võib tihti olla äärmiselt sügavale ulatuv ebakindlus, mida meeleheitlikult kompenseerida püütakse, mistõttu võib ta teada oma „lahedust”, aga ei pruugi sugugi uskuda oma tõelisesse lahedusse.

Seega võiks kolmandaks võtta mängu hoopis sisemise kindluse, mis välisega üldsegi mitte kokku käia ei pruugi. See, kes on väliselt kindel ja kadedust tekitav, aga lähemalt vaadates hoiab tegelikult eelkõige kramplikult vaid oma sotsiaalset positsiooni (ka tema on kuskilt (välismaalt?) kuulnud, et just Urquelli peab jooma), on tihti see kõige „lahedam”. Ja see, kes tahabki teha seda, mida teeb, kes teab, mis on hea ja mis on oluline, ning see kõik ühtib sellega, mida arvan mina – tema on kõige lahedam.

Nii et kolm mõõdet on nüüd meie skeemile kantud ning üks, kõikide telgede plusspoolel tekkiv sektor[2] lahedaks kuulutatud – kõigile teistele tahaksin ka väga nime anda, aga see võib jääda kodutööks –, ning siiski tahaksin lisada veel ühe teguri, mis teise inimese laheduse täiesti väljakannatamatult suureks võib muuta. Mingu see pealegi neljamõõtmeliseks, inimsuhted ongi keerulised! Nimelt pole asi mitte ainult selles, mida tema endast arvab ja mina temast arvan, vaid loomulikult ka selles, mida tema minust arvab – kuhu tema paigutaks sellelsamal teljestikul minu. „Lahedad” asetavad mu (vähemalt väliselt) kuhugi, kus minu lahedus on nende omast väiksem. Ja kõige lahedamad arvavad, et mina olen ka hästi lahe.

Head sõprused teineteist läbinisti lahedateks pidavate inimeste vahel on KÕIGE LAHEDAMAD!!!

[1] Ala, tsoon, vöönd? Kõik terminid on geomeetrias juba kasutusel, nii et üldinimlikult arusaadavat ja samal ajal terminoloogiliselt vastuvõetavat sõna n-mõõtmelise ruumi baasvektorite moodustatavatele „veeranditele” on oodatust raskem leida (täpne mõiste on inglise keeles orthant).

[2] Kolmemõõtmelises ruumis täpsemini oktant.

Saara Liis Jõerand töötab ajakirjas Värske Rõhk.