Kõigile ühelt poolt tuttav, aga ometi alati eest libisev déjà vu tunne tähendab prantsuse keeles lihtsalt „juba nähtut”. Aga kuidas rääkida näiteks sellest, mida on nähtud juba liiga palju, või sellest, mida mälu ei tunnista, aga mida ometi näib olevat kogetud?

Kui üks ja seesama must kass ukseavast möödub, arvab filmi „Matrix” peategelane Neo end déjà vu’d kogevat, ent selgub, et tegu on hoopis veaga maatriksis. Illustratsioon: Wikimedia Commonsi kasutaja Sep nabi (CC BY-SA 4.0)

Teadupoolest liigub aeg meie jaoks lineaarselt ja tundub millegipärast koosnevat tillukestest hetkedest. Igast hetkest, mida ma näen (vois), saab kohe pärast nägemist minevik, nähtu (vu). Tekib ajatelg, millele igal elatud sekundil lükitakse neid hetki juurde otsekui pärleid või metsmaasikaid. Selline sirge. Ja elu tundub üsna lihtne, sest ükskõik mida ma nendel hetkedel ka ei korraldaks, kihutavad need peatumata edasi ja jõuavad ju lõpuks ikka otsejoones sinna, kuhu vaja – tulevikku (millest küll selleks hetkeks on saanud olevik, nii et see võib olla vaieldav).

Aga kui ma olen seda hetke juba (déjà) näinud, on tegemist déjà vu’ga. Selle sees on neid hetki kaks: praegune, mis kindlasti on, ja ammune või kujutletu, mis korraks väga teravalt meenub. Millal see oli ja kas üldse, ma ei saagi teada, aga kui polnud, mis see siis on? Hetk kunagi olnud hetkede vahel, peal, taga. Tekib täiesti teine tase – igasuguse hetke olemasolu tagab eelkõige mälu. Mäletan, juba nähtud. Déjà vu. Selle sees on neid hetki kaks: praegune, mis kindlasti on, ja ammune või kujutletu, mis korraks väga teravalt meenub. Millal see oli ja kas üldse, ma ei saagi teada – või siis mõnikord saan.

Kui miski on juba nii déjà vu, et sellest hakkab vaikselt kopp ette saama, muutub see trop vu’ks – liiga palju nähtuks. Nagu liiga varane äratuskell või toanaabri norskamine – üsna pea pole rõõmsast déjà vu’st enam kuigi palju alles. Norskamine, äratuskell, norskamine, äratuskell, norskamine, ärat… – trop. Trop vu hõlmab endas koos praegusega ka lugematut arvu täpselt samasuguseid hetki, sageli rohkem, kui neid tegelikult olnud on, nii et ajatelg paisub. Meeldivat trop vu’d tuleks nimetada küll teisiti, näiteks beaucoup (palju) vu. Palju, aga mitte liiga. Eriti hea on, kui suudan mõnest trop vu’st beaucoup vu teha, see on umbes sama mis „leia rõõmu väikestest asjadest”.

Pole näinud!

Kui mingit hetke ei mäleta, kas siis on pas (mitte) vu? Noh, vahel on pas vu’d jäänud pildile, koduvideotele, sõprade mällu ja lugudesse. Ühest minu vu’st on saanud teiste vu, minust sõltumata elav, liikuv hetk. Kõige tõetruumalt võiks seda nimetada d’accord, peut-être vu („olgu peale, võib-olla nähtud”), aga kuna komad nimedes väga ei lähe ja säärane subjektiivsus samuti mitte, võib endale kindlaks jäädes öelda näiteks vu par pas moi („mitte minu nähtu”) – mälus ei ole, aga mul on reaalne tõestus, et mälul pole seekord õigus, nii et püüan seda sinna istutada.

Pas vu võiks olla hoopis kindel orwellilik usk, et mingit sündmust või mälestust ei olegi eksisteerinud. Natuke mõne vandenõuteooria sarnane või lausa kaugele arenenud vale. Mida su vanatädi sulle ütles, et sa jõuluõhtusöögil tema peale vihastasid? – Mina, misasja? Pas vu. (Palgalõhe, globaalne soojenemine?) Kui mitu pas vu’d ühinevad, võib tulemus olla üsna ohtlik, sest see pole kooskõlas tegelikkusega, küll aga koondab endas hiiglama palju energiat, mis tahab kuhugi suubuda. Ajaloost näemegi, et pas vu levitamine on üks totalitarismi oluline töövahend – meenutagem näiteks küüditamise ja holokausti küsimust. Ei tasu aga muretseda, kui mõne pas vu kogemata ise korda saadan, sest sel juhul on siiski tegemist selle eelmise lõigu juhtumiga, mis on leebem – sisaldab d’accord, peut-être vu ju siiski ka eksimise võimalikkust.

Mõnikord on hetk mälus olemas aga seetõttu, et too kindlasti tuleb.

Mõnikord on hetk mälus olemas aga seetõttu, et too kindlasti tuleb. Sarnaselt häguse mälestusega on kindlad tulevikuplaanid varmad tekitama ajju pilte hetkedest, mille tõesus on kaheldav, mingi osa aga tihtilugu õige. Nii et tulevik, verrai. Näen või siis, nagu Johannes Aavik eesti keeles haigutava grammatilise tühimiku täitmiseks 1924. aastal ettevaatlikult välja pakkus, näeren. Verrai tuleb mingi piirini kindlasti kasuks, peab ju oskama realistlikult ette kujutada, mis umbes juhtuma hakkab ja kuidas ma selleks kõige õigemini valmistuda saaksin. Aga kui sellesse verrai’sse liialt uskuda, võib pettuda ja igapäevane carpe diem jääb sooritamata.

Lisades verrai’le ühe s-i, saame konditsionaali verrais, mis siis, et hääldus prantsuse keelele omaselt samaks jääb – pole siis ka ime, et need äärmiselt kriitilise reaalsustaju puudumisel mõnikord segi kipuvad minema. Siia koonduvad hetked, mille puhul me teame, et neid pole olnud ja pole ka praegu, aga lahti neist miskipärast ei saa. Tingiv, unistav, üsnagi küsitav kõneviis. Verrais käib peaasjalikult oleviku kohta – kui olen üksinda kodus, aga tahaksin olla hoopis sõpradega Veneetsias, on see reisiplaan üsnagi verrais. S-i saab eemaldada näiteks lennupiletite ostmisega (sellest muidugi soovitatavalt enne sõpru teavitades).

Minevik, tulevik, loetud raamat või unenägu?

Ja voie, mis on voie? See on seesama vana tuttav „nägema”, voir, aga grammatilises vormis nimega subjonctif, mida algajad keeleõppijad kuhugi paigutada ei oska. Mis ta on ja miks ta on, tuleb iga kord guugeldada. Voie on hetk, mis kuskil mu mälusahtlis rõõmsasti istub, aga millele konteksti ei leia. Minevik, tulevik, loetud raamat või unenägu? Déjà vu koosnebki tavaliselt ühest vois’st ja ühest voie’st, ja eks voie’d leiab mujaltki, kui õige pilguga otsida. Nagu subjonctif’ki, ilmub ta kõige ootamatumates kohtades.

Senistest natuke erinev, aga siiski samast perekonnast pärit on ka au revoir. See tähistab lootust mingi aspekti poolest sarnast hetke tulevikus veel näha, kui selleks on šanssi. Au revoir ei ole aga niivõrd termin kui hüüatus, mida öeldakse teisele inimesele, kui ollakse juba päris mitu tema vois’d ära kasutanud ja kohtumisest on kohe-kohe saamas vu. Seda juhtub üsna sageli, mis võib olla kurb, samamoodi nagu see, et hetke vaid mõni mälestus kestab… Aga et teadupoolest on neidki, millel minna ei lasta, siis ikka au revoir ja täiskäigul edasi.

Saara Liis Jõerand õppis teatrit ja sügisest hakkab õppima semiootikat, sihiks ikka veel paremini aru saada, kus elame ja kes oleme. Päris lõpuni polegi vaja jõuda, sest teel on hea, eriti kui saatjaks on head inimesed, kohad ja mõtted.