Me sööme üha rohkem ja üha energiatihedamat toitu, ometi maadleme nii kliinilise toitainevaeguse kui ka subjektiivselt tajutavate probleemidega, nagu energiapuudus ja ajuudu. Midagi on mäda.

Kirjanik ja keskkonnaaktivist Wendell Berry on öelnud, et tööstusliku põllumajanduse „geniaalsus” seisneb ühe suurepärase lahenduse jagamises kaheks probleemiks: mida teha sõnnikuga ja kuidas väetada taimi? Kolmas kaasnev probleem, millega tegelemine on jäänud indiviidi õlgadele, on toidu vaesumine ja saastumine kunstlike väetistega. Viimase 70 aastaga on köögi- ja puuviljade mikrotoitainesisaldus langenud keskmiselt 5–40 protsenti, sest intensiivne väetamine ja monokultuurid tingivad mikroelementide kadumise mullast.[1] Lisaks aretatakse uued sordid kasvama kiiremini, suuremaks ja ilusamaks. Produktiivsem peab olema ühtviisi nii inimene kui ka tomatitaim. Vilja toitaineprofiil ei oma seejuures mingit tähtsust. Seega, toitainevaegus ähvardab lisaks rämpstoitlastele ka eeskujulikumaid meie seast.

Nn varjatud nälg on Lääne toidukeskkonna paradoks – kaloreid on külluslikult, aga küllastustunnet ei teki.

Muide, ka seletamatule söögiisule võib leida seletuse just toitainevaesest toidust. Nn varjatud nälg on Lääne toidukeskkonna paradoks – kaloreid on külluslikult, aga küllastustunnet ei teki. Kogu aeg tahaks midagi veel. Osalt on tegemist osavasti disainitud maitsekombodega, milles rasv, suhkur ja sool toimivad täiuslikus sünergias, et dopamiinipedaal põhja vajutada ja keha küllastussignaalidest üle sõita. Teisalt reguleerivad meie söögiisu neurotransmitterid greliin ja leptiin, mille tasakaal sõltub lisaks toidu kvantiteedile ka kvaliteedist. Ehk kui toitaineid jääb vajaka, siis isu ei vaibu ülesöömisele vaatamata.

Ka saasteprobleemi fookus on nihutatud tööstuselt indiviidile. Igaühe enda kohustus on juua piisavalt palju detox-smuutisid, et raskemetallidest ja pestitsiididest saastunud toidu tekitatud kahju tasalülitada.

Särav nahk ja tugevad juuksed

Selliselt on üks tööstusharu sillutanud teed teisele: ilma intensiivse põllumajanduse ja tööstuslikult vaesestatud toiduta ei oleks ruumi toidulisandite megaturule. Turule, mille globaalseks mahuks on 2025. aastal hinnanguliselt ligi 200 miljardit USA dollarit.[2] Kusjuures toidulisandite paiknemine supermarketis saialeti kõrval tekitab tarbijas arusaama, et tegemist on esmatarbekaupadega, mille tarvitamise vajalikkust ei pea küsimuse alla seadma. Toidulisanditööstus on big pharma marakratist väikevend: nii pakenditel kui ka turundustekstides leidub hulgaliselt ravimitele omaseid väiteid nende toimete kohta, samas ei allu lisandid Euroopas ega USAs tegelikult mitte ravimi-, vaid toiduseadustele. See tähendab, et neil ei peagi mingit tõendatud toimet olema, testimine on tootja vastutus ning kõrvaltoimete monitooring ja register (erandiks Prantsusmaa nutrivigilance) sisuliselt puuduvad.

Toidulisandite paiknemine supermarketis saialeti kõrval tekitab tarbijas arusaama, et tegemist on esmatarbekaupadega, mille tarvitamise vajalikkust ei pea küsimuse alla seadma.

Sotsiaalmeedia ja wellness-influentserid sisendavad, et toidulisandite tarvitamine on enesehoole kohustuslik osa. Reklaamlaused, nagu „Kes ei tahaks säravat nahka ja tugevaid juukseid?” või „Just nüüd on õige aeg immuunsuse tugevdamiseks!”, tekitavad vastandumist – kui sa „parema mina” nimel samme ei astu, siis sa järelikult ei hooli endast.

Aga oletame hetkeks, et siiski hoolid ja soovid end toidulisanditega turgutada. Pahaaimamatul tarbijal tekib veebipoodi, apteeki või toidukauplusesse astudes hoobilt kümneid potentsiaalseid probleeme, millest ta varem teadlik ei olnud. Näiteks puhastamist vajavad sooled, nõrk immuunsüsteem, vaesunud mikrobioom, aeglane ainevahetus, stressihormoonide üleküllus, energiavahetuse häired, haavatavus keskkonnategurite suhtes, madal testosterooni tase, mingit laadi tasakaalutus, tõenäoliselt ka elutu ja toksiinidest kahjustatud nahk. Halvemal juhul suisa parasiidid ja üldine elujõuetus.

Toitumisnõustaja eetikaga on toidulisandite (peale D-vitamiini) soovitamine vastuolus.

Lisaks vajavad korralikku lisaturgutust ja kaitset maks, neerud, süda, veresoonkond, liigesed, immuun- ja närvisüsteem – tegelikult rakud üleüldiselt, näiteks oksüdatiivsete kahjustuste või väliskeskkonna stressorite eest. Kõike seda selgitatakse keerukas, ent sisutühjas teaduskeeles, kasutades „päris” terminoloogiat, aga kui süveneda, ei tähenda suurem osa neist lausetest eriti midagi. Tegemist on semantilise hämaga.

Sinu keha teaduspesutrumlis

Sellist kantseliitlikku turunduskeelt, kus mainitakse lisaks teadlasi, uuringuid ja tipptasemel murrangulisi tehnoloogiaid ilma ühegi konkreetse uuringuviiteta, nimetatakse teaduspesuks (ingl science washing). Ja seda leidub meie kodumaiste, pealtnäha usaldusväärsete tootjate kodulehtedel hulgaliselt.

Näiteks märgib üks tootja: „Omame HACCP ja ISO 22000 märgiseid – rakendame toiduohutusele suunatud rangeid nõudeid ning efektiivistame pidevalt oma töökorraldust.” Kõlab usaldusväärselt, kas pole? Ainult et HACCP tähendab ohuanalüüsi- ja enesekontrollisüsteemi, mille järgimine on rangelt kohustuslik kõigile toidukäitlejatele, ja mingit sellenimelist märgist ei eksisteeri. See lause tähendab sisuliselt, et „tegutseme seaduse piires”.

Tervisealaste väidete esitamine mistahes koostisosa kohta on lubatud vaid juhul, kui väidet on kontrollitud ja see on kantud Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) registrisse. Toidulisandimüüjaid see piirang aga eriti ei takista. Üsna lõdva randmega puistatakse turundustekstidesse väiteid põletikku või kehakaalu alandavast toimest, rakutasandil ravimisest, kolesterooli kontrollimisest ja tõhusatest lahendustest, millel enamasti ei ole mingit tõenduslikku alust.

Räägitakse ka teadusuuringutel põhinevatest retseptidest, mis annavad kindlustunde, et koostisosade kombinatsioonid on tõhusalt toimivad ja igapäevane soovituslik annus optimaalne, või sellest, et kõik tooted põhinevad viimaste toitumisuuringute põhjalikul mõistmisel. Tekib küsimus, mis uuringutest on jutt või kelle jaoks need tooted optimaalsed on, kas tõesti kõikidele inimestele? Vastuseid kahjuks ei leia – harvad uuringuviited valmistavad pettumuse, sest uuritud on ehk toimeainet, kuid mitte konkreetset toodet.

Vahel kaotad, alati võidad

Tekib järgmine probleem: isegi kui mõne toimeaine puhul on terviseväide saanud EFSA kinnituse, pole mingit garantiid, et toode ka sisaldab seda pakendil väidetud koguses. Eestis, sarnaselt teiste Euroopa riikidega, peab Põllumajandus- ja Toiduametit uue toidulisandi turuletoomisest teavitama. Miks see turule tuuakse ja mis tegevused sellele eelnesid (nt laborianalüüsid toimeaine või toksiliste lisaainete sisalduse uurimiseks), seda ei küsi keegi. Seaduse järgi peab toidulisandi tootja, nagu toidugi puhul, tagama turul oleva toote ohutuse ja pakendile tuleb märkida selle koostis. Toimeaine biokättesaadavust (ehk kuivõrd hästi see imendub) ja teisi kvaliteedinäitajaid ei ole tarvis tõendada. Kui ka peaks juhtuma, et toidulisandeid pisteliselt kontrollitakse, siis ELis lubatud hälve on –20 kuni +45 protsenti (USAs pole see üldse reguleeritud), aga testide käigus leitakse ka tunduvalt ulatuslikumaid kõrvalekaldeid. Näiteks ühe 2017. aastal USAs tehtud uuringuga leiti, et melatoniinipreparaatide toimeainesisaldus hälbis vahemikus –83 kuni +478 protsenti.[3] USA turgu on siin oluline mainida, sest kõik teavad kedagi, kes tellib oma toidulisandeid iHerbist.

Toidulisanditootjate turundusvõtted rajanevad enamasti väljamõeldud probleemidel või hirmul ja tootja huvi neid müüa ei ole seotud tarbija tervisega.

Melatoniini, muide, mis on mõnes Euroopa riigis kättesaadav ainult retsepti alusel, müüakse USAs hiigeldoosidena kuni 60 mg annuse kohta. Eestis on ilma retseptita võimalik osta kuni kolmemilligrammist preparaati. Käbinäärmes toodetakse öö jooksul harilikult kuni 0,3 mg melatoniini. Sellest kordades suuremaid koguseid hormooni toidulisandina neelata ei ole kuigi mõistlik, sest unekvaliteet sellest ei parane, küll aga suureneb kõrvaltoimete oht.

Kuna nii seadusandjad kui ka tarbijad peavad toidulisandeid siiski võrdlemisi ohutuks, on nende soovitamine sõbrale üsna levinud praktika. Toitumisnõustaja eetikaga on toidulisandite (peale D-vitamiini) soovitamine vastuolus. Seda põhjusel, et väljaõpe ei jõua katta põhjalikult nende koostoimeid teiste toidulisandite või ravimitega ega vastunäidustusi teatavate terviseseisundite puhul. Vastavasisulise ekspertlusega esinevad aga nii nõustajad kui ka üldse valdkondliku väljaõppeta inimesed. Viimastel puudub asjatundlikkus, mõistmaks, et nad ei ole tegelikult eksperdid.

Võltsturvatunnet tekitab ka sõna „looduslik”. Kui miski tuleb loodusest, tundub see automaatselt tervislik ja ohutu. Täiesti looduslikud on, muide, ka heroiin, valge viin ja Sosnovski karuputk.

Keskmisest kallim piss

Toidulisanditootjate turundusvõtted rajanevad enamasti väljamõeldud probleemidel või hirmul ja tootja huvi neid müüa ei ole seotud tarbija tervisega. Näiteks tehti esimese koroonalaine ajal üleilmselt rekordmüüke.[4] See tähendab, et inimesed uskusid, et toidulisanditel on tervist kaitsev mõju. Ega toona turundusvõtetega tagasihoidlikud oldud, võimalust surmahirmu pealt teenida kasutasid ära paljud ettevõtlikud inimesed, seejuures pakutavate toodete kohta nii halli alasse jäävaid kui ka täiesti illegaalseid ja absurdseid väiteid esitades.[5] Näiteks et haigestumist saab ennetada helmestest käevõrude või vitamiinisüstidega.[6]

On suurepärane, et meil on teadmised selle kohta, mis mikrotoitaineid ja bioaktiivseid ühendeid mingitel eluhetkedel vaja võib minna. Näiteks suureneb toitainevajadus rasedatel, aktiivsetel sportlastel, haigusest taastudes. Lisatuge vajavad vahel ka taimetoitlased. D-vitamiini peaks võtma kõik kindlasti neil kuudel, mille nimes on r-täht, mõne inimese jaoks on suplementeerimine vajalik aastaringselt. Dooside kontrollimine on siin äärmiselt vajalik, eriti väikelastel, kuna üleannustamine võib viia hüperkaltseemiani. Kindlasti ei tohi imikutele ja väikelastele anda täiskasvanutele mõeldud preparaate.

Kui vereanalüüs kinnitab puudust ja kui lisandit soovitab võtta arst või mõni teine pädev spetsialist, on see loomulikult õigustatud ja vajalik. Tarbijana peaks aga alati näitama üles huvi selle vastu, kas ehk soovitaja müügist ise kasu ei lõika – spetsialistina ei ole tõsiseltvõetav tootja või edasimüüja juures töötav müügikonsultant või koostööpartner. Lisaks saame tarbijatena tootjalt küsida, kust nende tooraine pärineb, kui sageli nad oma tooteid kontrollivad, mida täpselt kontrollitakse ja kas kontrollijaks on sõltumatu labor. Näiteks USAs, kus on aru saadud, et toidulisanditurg on nagu metsik lääs, on tarbijad muutunud nõudlikumaks ning endast lugupidavad tootjad hoiavad oma kvaliteediprotsessi läbipaistvana ja avaldavad regulaarselt ka laboritestide tulemusi. Eesti tootjate puhul saab praegu kahjuks lugeda ainult „tõhusast toimest”, mis ilma kolmanda poole analüüsideta jääb tühjaks sõnakõlksuks.

Eesti tootjate puhul saab praegu kahjuks lugeda ainult „tõhusast toimest”, mis ilma kolmanda poole analüüsideta jääb tühjaks sõnakõlksuks.

Ning muidugi on inimesi, kes lihtsalt subjektiivselt tunnevad, et nende tervis paraneb toidulisandit võttes. Võib-olla paranevad ka biomarkerid. Kas toidulisandil oli selles roll või mitte, on ilma kliiniliste uuringuteta keeruline öelda, aga kui inimene tunneb, et ta sai abi, siis see on peamine. Igal juhul võiks omal käel toidulisandeid võtma asuda ükshaaval, sest kui otsustad näiteks energiataseme tõstmiseks hakata maksimaalse efekti nimel võtma kolme eri toidulisandit korraga ja energiat tulebki juurde, siis on keeruline kindlaks teha, milline neist lisanditest päriselt mõjuv oli või kas efekt tuli äkki hoopis smuutist, millele sa neid lisasid. Rääkimata sellest, et kui võtad igaks juhuks terve peotäie toidulisandeid, võivad ka nende koostoimed olla etteaimamatud.

See, et toidulisandeid ei käsitleta ravimitega sarnastel alustel, on vabaturu tingimustes paratamatu. Turu ülereguleerimine viiks olukorrani, kus innovatsioon pidurduks ja hind tõuseks lõpptarbija jaoks kosmiliselt kõrgeks, sest põhjalikud uuringud ja iga partii testimine sõltumatus laboris on kulukad. Seega jääb meil hetkeseisuga üle tutvuda turul pakutavaga, võimaluse korral uuringutega ja teha kaalutletud otsus, milliseid taskukohaseid toidulisandeid osta. Paraku on paljude ebavajalike lisandite puhul parimal juhul tulemuseks keskmisest kallim piss. Samas ei maksa ka unustada, et subjektiivsete markerite (nagu energiatase, tuju, uni jne) puhul on toimest suhteliselt suur osa nii ehk naa platseebo. Seda muuseas näiteks ka valuvaigistite* ja antidepressantide puhul.[7] Seega, seeneleotisega saavutatud kõrgem energiatase ilma igasuguse objektiivse mõõdikuta ei ole tegelikult üldse halb väljavaade.

*Platseeboefekti ulatus sõltub, muide, ka hinnast. Ühes uuringus anti osalejatele valu vaigistamiseks platseebotablette: ühtedele öeldi, et tablett maksab 2.50, teistele, et 10 senti. „Kallimad” tabletid vähendasid inimeste valu 85%, „odavamad” vaid 61%.[8]

---

---

[1] Davis, D. R.; Epp, M. D.; Riordan, H. D. 2004. Changes in USDA food composition data for 43 garden crops, 1950 to 1999. – Journal of the American College of Nutrition, nr 23 (6), lk 669–682.
[2] Dietary Supplements Market Size, Share & Trends Analysis Report, 2023-2030. Grand View Research, 2023.
[3] Erland, L. A. E.; Saxena, P. K. 2017. Melatonin natural health products and supplements: presence of serotonin and significant variability of melatonin content. – Journal of Clinical Sleep Medicine, nr 13 (2), lk 275–281.
[4] U.S. Supplement Business Report 2021. – Nutrition Business Journal, 2021.
[5] Pappas, G.; Kiriaze, I. J.; Giannakis, P.; Falagas, M. E. 2020. Psychological, behavioral and social aspects of COVID-19 pandemic. – World Journal of Clinical Cases, nr 8 (8), lk 1310–1320.
[6] FTC Sends Letters Warning 20 More Marketers to Stop Making Unsupported Claims That Their Products and Therapies Can Effectively Treat or Prevent COVID-19. U.S. Federal Trade Commission, 2020.
[7] Kirsch, I. 2014. Antidepressants and the placebo effect. – Zeitschrift für Psychologie, nr 222 (3), lk 128–134.
[8] Waber, R. L.; Shiv, B.; Carmon, Z.; Ariely, D. 2008. Commercial features of placebo and therapeutic efficacy. – Journal of the American Medical Association (JAMA), nr 299 (9), lk 1016–1017.

Kaisa Kopliste huvitub kehade, toitumiskäitumise ja enesepildi seostest sotsiokultuurilises kontekstis ning tegeleb aktiivselt söömist ja kehasid puudutavate arusaamade kõigutamise ja käibemüütide kummutamisega.