Millal sattusid kokku süüme ja söögilaud, toit ja patustamine? Protestantlik häbistamine toidukultuuris on üllatavalt ilmne isegi riikides, kus religioon ei ole igapäevaelus kuigi nähtaval kohal (sh Eestis). Miks kasutatakse toiduturunduses, iseäranis dieedikultuuris, enim just häbi- ja süütemaatikat ning miks see töötab?

Ammutan parajasti sotsiaalmeediast oma igatunnist serotoniini, kui algoritm arvab, et olen hea klient „patuvabale” batoonile. See pole esimene kord, aga see ärritab iga korraga üha rohkem. Tuim tülpimus stiilis oeh-jälle-selline-reklaam-nojah on kasvanud agressiooniga segatud meeleheiteks (jooga pole seni aidanud). Õnneks ei ole minul isiklikult minevikus söömishäireid esinenud, küll aga on väga palju neid, kellel on – see spekter on laiem ja hägusem, kui oskame arvata. Nemad on üpris tõenäoliselt ka tolle batoonifirma arvates sihtgrupp, klientuur. Proovin mõista, mis reaktsiooni ma ideaalis väljendama peaksin. Kergendus (lõpuks ometi toit, mida tohib süüa!)? Elevus võimalusest astuda ideelisse puhastustulle?

Paradoksaalsel moel tekitavad “patuvabad” toidud veel enam süümet, mille käevangus on omakorda ärevus. Patuvabadus viitab toidu erandlikkusele ja kõik muu on sellest tõukuvalt patune, ergo mina olen patune (välja arvatud seda konkreetset armuandi tarbides). Tõenäoliselt on okas minu jaoks just siin – neutraalseid sõnu ja tundeid on raske leida, kui ärevust otsekui sunnitakse peale hoolimata sellest, kui tahes palju sa sellega tegeled. On vaimselt ja(!) füüsiliselt väsitav olla kesk infomüra, mis nõuab pidevat vastuvaidlemist kahjulikule ideoloogiale. Kas ma peaksin tundma süümet? Kas ma olen tõesti patune? Kas see batoon kustutab mu võlad? 

Süümet ja ärevust tunneb sotsiaalse närviga inimene muidugi niigi – maailm põleb (olgugi et Nestlél on nüüd vegantoidud) ja see pole hüperbool. Halvad uudised on teadupärast huvitavamad ja algoritm jagab lisaks nendele batoonidele meeleldi infot ka iga valdkonna eetikamurede kohta – et kõik baasid oleksid kaetud. Ajal, mil meie teadlikkus on tänuväärselt üha parem näiteks seoses kahjulike suurtööstustega, on kehakuvandi pärast muretsema kutsuv dieeditööstus veidi labanegi. Kui need salatid, imekoogid ja proteiinikamakad tõepoolest ka maailma pärast muretseja südamevalu leevendaksid, annaks neid isegi proovida.

Kuna patutoidukultuuriga ühes eksisteerib ka hedonismikultuur, võib sattuda vähese vaevaga mürgisesse ringi, kust leiab nii enese „premeerimise” kui ka sellele vahetult järgneva põletava süüme.

Kuna toidu-, tervise- ja dieeditööstuse arvates on lahutamatu osa igapäevaelust nii toiduga patustamine kui ka sellele järgnev süüme (ehk enese karistamine, kuna kas enesepiiramine või naudinguvajadus on viinud „keelatud” toiduni), pole lahenduseks mitte toidu ja patu vahelise seose lahtiharutamine, vaid „patuvaba toit” – hurraa! Imekombel pole kriitiline üldsus veel „patuse” ja „patuvaba” toidu temaatikani jõudnud. Üllatavalt vähe on juttu tervisebuumi, obsessiivse kaalujälgimise ja gymlad’induse pahupooltest, eriti toitumishäirete laiaulatuslikkusest.

Hommikusaadetes, mis on suunatud peaasjalikult naistele („Hooaeg”, „Buduaar” ja eriti puust-ette-ja-punaseks „Naistesaade”), reklaamitakse iga nädal toidulisandeid, pulbreid, „kalorisõbralikku” toitumist. Põhjusi, miks taolist pseudoreligiooni müüakse just naistele, on mõistagi lademeis ning see nõuab kindlasti omaette käsitlusi (mida õnneks juba ka on omajagu, ehkki teema ise end ilmselt ja kahjuks niipea ei ammenda). Olgugi et suuremat arutelu tervise- ja dieeditööstuse teemadel peavoolumeedias veel ei toimu, ei tähenda see, et probleemi poleks. MTÜ Peaasjad sedastab, et buliimia sümptomeid, sh söödud toidu tahtlik väljaoksendamine ja söömissööstud, esines korraldatud uuringu põhjal 40 protsendil ülikoolis õppivatest noortest naistest. Siin artiklis käsitlen mainitud probleemide alget ehk toitude – ning seeläbi iseenda ja oma tegude-otsuste – sildistamist heaks ja halvaks.

Enesearmastuse väljateenimine

Jah, võiks öelda, et patu ja süüme puhul on tegu üksnes ühe subkultuuri (kui tohin religiooni kohta nii öelda) sõnavara ülekandmisega teise, argisemasse. Selles poleks iseenesest midagi tavatut. Küll aga mõjub patu populariseerimine igapäevases toiduga seotud leksikas üllatavalt, ehk kohatunagi. Lüües otsingumootorisse sõna „patustamine”, on esilehel pea eranditult just toiduga patustamise nõuanded, sealhulgas lausa graafik, mille järgi eeskujulikult pattu teha. Kas patunarratiiv on ilmalikustuva ühiskonna järelmõju ja tagajärg? Otsekui inimese põhiolemuses oleks vajadus tunda, et tal on vaja siduda millegagi oma väärtus ja headus; et tal on alati millegi poole püüelda. Tunnen, et just see pool on seni toitumisdiskursuses puutumata jäänud, ehkki potentsiaalselt võib see pakkuda kellelegi väljapääsu mürgisest suhtest toiduga.

Piiramise ja süüme aseained ei ole mitte hoolimatus ja minnalaskmine, vaid empaatia enese vastu ja luba näha pooltoone.

Üks dieedikultuuri kriitikutest ja intuitiivse toitumise tänuväärsetest eestvedajatest (ja minu suurtest eeskujudest) on toitumisnõustaja ja -teadlane Britta Talumaa. „Me unustame, et toitumise puhul mängib olulist rolli ka vaimne pool. Puhas, must, räpane, häbiväärne, kahjulik, raviv, täiuslik või mis veel – kas need on omadused, mida me tahame oma toidule ja toiduelamustele anda? Need sildid eiravad seda, kui muutuv ja kompleksne meie toidulaud olla võib,” kirjutab Talumaa. Teisisõnu, mustvalge absolutism ja toitude kategoriseerimine üheks või teiseks, s.t heaks või halvaks (ehk tihtilugu „patuseks”), toob endaga peale maailmapildi ahendamise kaasa ka kitsama mõtteviisi iseenda väärtusruumis. Lisaks ebatervele suhtele toidu ja tervisega pisendatakse iseennast tasandile, kus (enese)armastuse peab välja teenima – inimesse koonduvad nii püüdlik viieline kui ka range ja halastamatu autoriteet. Tekib olukord, kus eluviis mitte ei võimesta ega arenda, vaid pärsib. Piiramise ja süüme aseained ei ole mitte hoolimatus ja minnalaskmine (nagu tihtilugu arvatakse), vaid empaatia enese vastu ja luba näha pooltoone.

Pandeemia andis tõuke sisekaemusele ja tõi holistilise, aeglase elustiili n-ö tavainimese elutuppa. Selle elustiili tuumaks on teadlikkus, sh toidu kontekstis. Ajastul, kus domineerib visuaalmeedia, on mõnikord keeruline aktsepteerida ja armastada elustiili ja harjumusi, mis on kasulikud, kuid pole hommikust õhtuni esteetiliselt ilusad (viitan siin nt elustiilitrendile „that girl”, mille keskmes on oma elu romantiseerimine, pidev produktiivsus ja rohelised smuutid ning mida on süüdistatud mh kindla (kõhna) kehatüübi vaikimisi propageerimises).

Küll aga on aeglane eluviis potentsiaalselt elumuutev ja tänuväärne pidur just taolisele ühiskondlikule jooksulindile. Enese kuulamine – ausalt ja hinnanguteta – võib viia murranguni nii vaimse kui ka füüsilise tervise vallas, mis aitab omakorda langetada suuremaid ja väiksemaid otsuseid, mida tuleb päeva jooksul paratamatult vastu võtta. Teadlikkus on iseäranis kasulik negatiivsete sundmõtete puhul – harva on enesekiitus sama intensiivne kui enesesüüdistus ning tihti ei märgatagi, et „õige” elustiili rakud on juba osa harjumuste pagasist. Aeglane elustiil võiks olla meeletult võimas ühiskondlik liikumine. Kuniks selle elustiili keskmes troonivad aga ilusa elu esteetika tugisammastena kõigest üks kindel toitumine, kehatüüp ja elustiil, ei asu holistiline eluviis praktikas oma ideede tasandil.

Rikutud ja kaotatud elud

Kuidas on aga patt jõudnud kirikuseinte vahelt toidulauale? Miks näivad reklaamipsühholoogias ja dieedikultuuris töötavat just süümetemaatika, patustamishirm ja salamõnu? Kas patt on tõesti vältimatu osa meie elust ning – hoolimata läänelikust neoliberalistlikust ühiskonnast – vähem valikuline kui religioon ise? Poliitikamagistrandi ja teoloogiaentusiasti Laura Vilbiksi sõnul on üheks ühenduslüliks enesekontroll. Religioonis väljendub see näiteks paastumises (ramadaan islamis, paastuaeg kristluses jne) ja munkluses-nunluses ehk tegevustes, mille keskmes on enda sisse pöördumine ja reflekteerimine. Religioonis on selle kõige eesmärgiks jumalale pühendumine, temaga ühenduse leidmine. Dieedikultuuris on enesekontroll aga seotud egoismi ning välise heakskiiduga, mistap sama nähtus on pälvinud eri kontekstides vastupidise tähenduse ja jõu. „Üldiselt on süümel nii suur jõud, sest dieedikultuur omistab kõigile toitudele moraalse väärtuse: on head ja halvad toidud, süütunne on aga abivahend, mis aitab n-ö halbadest toitudest hoiduda,” nendib Vilbiks.

Harva on enesekiitus sama intensiivne kui enesesüüdistus ning tihti ei märgatagi, et „õige” elustiili rakud on juba osa harjumuste pagasist.

Mida enam teemasse süüvida, seda rohkem hakkas valus mõttest, kuivõrd paljud seostavad toite millegi eos halvaga. Toitu, mis võib pakkuda lisaks keha toetamisele ja hoidmisele ka esteetilist naudingut ja kogukonnatunnet. Kuivõrd paljust jäetakse end ilma, kuna tuntakse pinget vastata ühiskondlikele ideaalidele – just see on alatihti tegelik ajend, mitte tervislikum eluviis, kuigi sisendame seda tihti nii teistele kui ka endale. Kuna patutoidukultuuriga ühes eksisteerib ka hedonismikultuur, võib sattuda vähese vaevaga mürgisesse ringi, kust leiab nii enese „premeerimise” kui ka sellele vahetult järgneva põletava süüme. „Patustamist” hakatakse seejärel lunastama, halvimal juhul end eri viisidel karistades. Meenub protestantlik kasinus – selleski on süüme olulisel kohal. Dieedikultuuri jüngrid on aga usuülesed. Liialdamata võib väita, et dieedikultuuril on võime elusid rikkuda, nii mõnigi kord ka kaotada.

Nii nagu feminismis ja rassialases diskursuses, nii peaks ka dieedikultuuri puhul sõnadele rohkem tähelepanu pöörama. Igal väljendil on tähendus ja tagajärg, igal sõnal on jõud. Nende mustrite lahtiharutamine ja neist lahtiütlemine on vaevaline, kuna tegu on sügava probleemiga, millest vabanemine on olemuslikult ebamugav – dieedikultuurile on eluliselt oluline, et see tõbi oleks püsiv ja pärilikki. Kui oled pärast jooksuringi endamisi automaatselt rõõmustanud, et nüüd võid endale midagi maitsvat lubada, tasub sellele tähelepanu pöörata, mõelda, kust taoline seos mõttemustreisse kolis, ja kaaluda tõsiselt üürilepingu lõpetamist.

Johanna Rannik armastab pikki lauseid, liitsõnamoodustisi ja idealistlikke ideid. Muu identiteet on menetlemisel.

Johanna Ruukholm on visuaalkunstnik, kelle töö varieerub veebilehtedest abstraktsete illustratsioonideni. Ta on osa disainiduost Jojo&me ning puhkehetkedel teeb savist lillekujulisi tarbeesemeid.