Vesiveskite minevik näitab, et taastuvenergial töötava käitise suhted seda ümbritseva kogukonnaga võisid olla keerulised ka rohkem kui saja aasta eest.

Oktoobri Müürilehes kirjutas Ene-Reet Soovik sinihumanitaarsest lähenemisest veele, eristades jõge kui tegevusmaastikku (ingl taskscape) ja jõudemaastikku (ingl leisurescape). Kui tema käsitluse keskmes oli viimane, siis siinses loos jõuab püünele esimene: vooluveekogu kui elatusallikas. Täpsemalt keskendun ühele veest tugevalt sõltuvale ametile – vesiveskimöldrile. Siiski ei saa vaadelda möldrit kui eraldiseisvat tegutsejat, kuivõrd tema toimetulek on väga tugevalt läbipõimunud teda ümbritseva kogukonnaga. 

Vesiveskimöldri eripärast – veest kantud – suhet kogukonnaga on Michael Given kirjeldanud „koostoimelisuse” (ingl conviviality) mõistega. Koostoimelisuse spektri ühes otsas olevad vesiveskid toimivad, arvestades kohaliku kogukonna vajadusi ning ressursse, nende eesmärgiks on pikaajaline, jätkusuutlik ja oludega kohanduv, ent samas ka paratamatult ebakindel ning üha uuesti balansseerimist vajav inimlike ja mitteinimlike tegurite kooseksisteerimine. Spektri teise otsa ehk vähem koostoimelisele poolele jäävad veskid on aga ülalt alla suunatud koloniaalsed suurettevõtted, mis ignoreerivad kohaliku kogukonna vajadusi ning tegutsevad omaniku kasu suurendamise nimel kuni ressursside ammendumiseni. Tooksingi kaks näidet – üks neist ilukirjanduslik, teine tõsieluline –, milles koostoimelisuse ebakindlus erineval moel esile tuleb.

Musta konna või libedat lutsu

Juhan Jaigil on „Võrumaa juttudes” lugu „Vihmatark”[1], mis räägib vesiveskimölder Lõksust, kelle veski kohta kinnitasid vanad inimesed „ühest suust, et see ollagi see kõige esimene veski maa pääl” (lk 57). Siiski oli sel eelajaloolisel vesiveskil mitmeid vigu, näiteks see, et jõgi, mille ääres veski asus, ei võimaldanud vesiveski järjepidevat käitamist: „[…] suvel tikkus kahanema jões vesi. Küll toppis õhtuti mölder tammi, kuid hommikuks kogunes ainult natuke vett tammi ette. Veski sai vurada vaid keskhommikuni ja jäi siis meelituste pääle vaatamata seisma.” (lk 59) Lõksul oli sellisteks puhkudeks oma meetod välja töötatud: ta pidi magama heitma ning nägema unes „musta konna või libedat lutsu” (lk 61) – selliste elukate nägemine tõi kaasa vihmavalingu, mis võimaldas veski jälle tööle panna. 

19. sajandi veskipidaja toimetulekut mõjutab, kas on, mida jahvatada, ning kas on vett, mille abiga jahvatada.

Lõksu võime maagiaga veskile vajalikku vett toota asetab tema veski koostoimelisuse spektri positiivsele poolele – tema veski töö tagab aktiivne inimlike ja mitteinimlike jõudude tasakaalustamine. Ent ühel hetkel Lõksu unenäod enam ei mõju. Selle põhjustajaks peab ta oma tütart Maalit, kes just vahetult enne põuda vanematekoju naasis. Ka Maali näeb unenägusid ning armastab neist jutustada, kuid Lõksu arust peletavad Maali unenägude apelsinipuud vihma. (lk 71) Lõks jääb põdema ja sureb.

Jaigi jutustatud veskimehe kõrvale sooviksin asetada aga ühe teise – reaalse – möldri, nimelt Tarvastu kihelkonnas Nahkle vesiveskis sündinud ning alates 1884. aastast Rõuge kihelkonnas Oina vesiveskis toimetanud Märt Siipseni (1846–1919). Neid kaht möldrit seob sarnane probleem: veepuudus veskit käigus hoidvas jões. Ent kui Lõks kasutas vee saamiseks unenägusid ja maagiat, siis Siipsen pöördus hoopiski modernsema meetme poole: ta hakkas oma veski käekäiku kirjalikult dokumenteerima. Tõsi, see tegevus ei suurendanud vee hulka, kuid tänu sellele on meil võimalus heita detailne pilk ühe vesiveskimöldri käekäiku mõjutavatele teguritele ühes Võrumaa külas 19. sajandi viimastel aastakümnetel.

Kas jätkub vett?

Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis on hoiul Siipseni isiklik arhiiv[2], milles oleva veski sissetulekute ja väljaminekute dokumentatsiooni ning möldri päevikute abiga on võimalik jälgida veski käekäiku aastatel 1884–1897. Allikatest tuleb esile kaks omavahel läbipõimunud probleemi, mis Siipseni kui veskipidaja toimetulekut mõjutavad: kas on, mida jahvatada, ning kas on vett, mille abiga jahvatada. 

Piisava koguse jahvatusmaterjali olemasolu sõltus eelkõige ümbruskonna viljasaagist: kui põllumeestel oli kehv aasta, oli ka möldril. Kuid oli ka aastaid, kui viljasaak oli hea, ent linaikalduse tõttu müüsid talumehed rendi maksmiseks vilja maha ning mölder jäi tööta[3]. Jahvatusmaterjali piisavus sõltus ka talumeeste valmisolekust tulla nimelt Oina veskisse. Seda mõjutasid nii isiklikud suhted möldri ja kogukonna vahel kui ka konkreetse veski prestiiž kogukonnas:

„Vastu kevadet kui juba hakkab vett järve koguma ja saaks jahvatata siis enamb jahvatajaid suureste ei ole, siis on talumeistel linad juba äritud ja otsivad suuremaid veskid pool uhkuse pärast et näitata ilmale, et temal mõni kottikene jahvatata on Aga kes Oina veskel mägete vahel seda näeb, et Aadul või Jaanil ka veel teri on.”[4]

Piisava koguse jahvatusmaterjali olemasolu sõltus eelkõige ümbruskonna viljasaagist: kui põllumeestel oli kehv aasta, oli ka möldril.

Veskit käima lükkava vee probleem tulenes sellest, et oja, millel Oina vesiveski asus, oli nii pisike, et veski töötas vaid siis, kui vihma sadas või lund sulas. Kuivõrd see asjaolu tähendas, et veski järjepidev töökindlus polnud tagatud, mõjutas potentsiaalne veepuudus ka veskisse kokku toodava vilja hulka. Sealjuures tuleb Siipseni kirjutistest esile, et vihm, mida tema vajas veski käigus hoidmiseks, ning vihm, mida põllumehed vajasid oma põllu jaoks, olid erinevad. Näiteks 1885. aastal oli vihma jahvatamise jaoks piisavalt, kuid viljaikalduse tõttu polnud, mida jahvatada[5], seevastu 1888. aastal oli viljasaak hea ning ka vihma sadas, kuid tema veskile jäi sellest ikkagi väheks:

„Ilmad olid kül sell suvel vihmased. Aga se vihm oli nii peenikene ja sadas igapääv veiti viisi et minu vesket mis häkkilist vihma tulekut armastab kordagi tubliste käima ei raputanud, mis allika veega sel suvel sai jahvatud se sai.”[6] 

Inimesed jt tegutsejad

1896. aasta tekstides mainib ta esimest korda ka seda, et tema veeprobleemidel võib olla inimlikke põhjuseid, kuna naabrimehed ülesvoolu kasutavad vett linaleotamiseks: „Mo piiri mehed mattavad mo veske kraavi oma lina leo pärast kinni ja irvitavad mind päälegi veel, et mina enamb jahvatata ei sa.”[7] Sama teemaga seoses kirjutab ta 18. septembril 1896, et käis Oina oja voolu takistavaid linaleoauke lahti uuristamas, et endale enam vett saada, vilja on veskisse päris palju kokku toodud, kuid jahvatada pole veel saanud.[8]

Kuid tekstides on lõike, kus veski veeprobleemid tulevad esile hoopiski teiste tegutsejate vaatenurgast. Näiteks kirjutab Siipsen kõrtsikülastusest, mille käigus ta joodavat ei ostnud:

„Tulin [kõrtsist] tulema ilma et tilkagi Oleksin ostnud, ehk kül Kõrtsmik lahkeste mulle oma magust Õlud kiitis, juure lisades, et keik joodud vesi […] Oina järve voolab.. Selle pääle vastasin mina, et mul mitte purjutajate Õlle vett tarvis ei ole, mis minu veske tammi Alla viiks.”[9] 

Kokkuvõttes võib öelda, et ehkki Siipsenil ei olnud Lõksu kombel maagilist meetodit veski probleemide lahendamiseks, püüdles temagi oma vesiveski koostoimelisuse poole. Ta ei soovinud saada rikkaks ega pidada ümbruskonna kõige prestiižsemat veskit, vaid unistas veskist, mis võimaldab talle piisavat äraelamist, mille klientideks on inimesed, kellega tal on head suhted, ning mille käitamiseks on vett just nimelt siis, kui inimesed viljaga tulevad. Siiski jäi ta eri põhjustel üha ja üha kuhugi piiri peale, ent just see ebakindel piiri peal balansseerimine toob esile vee tähenduse tema ja ta kogukonna jaoks.

[1] Jaik, J. 1924. Võrumaa jutud. Valik I. Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus.
[2] Kikas, K. 2015. Mis kuulsin rahva suust se panin kirja… Mölder Märt Siipseni kirjalikust pärandist. – Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat XIII–XIV, lk 33–54. Tartu Ülikooli Kirjastus.
[3] EKM EKLA, f 169, m 137:5, l 19p–20p.
[4] EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 56.
[5] EKM EKLA, f 169, m 137:5, l 19p–20p.
[6] Samas, l 24.
[7] Samas, l 47.
[8] EKM EKLA, f 169, m 133:5, l 13.
[9] Samas, l 48–48p.

Katre Kikas on Eesti Kirjandusmuuseumi teadurist folklorist, kes on uurinud 19. sajandi lõpu rahvaluulekogujate kahepaikset tegevust suulise pärimuse jäädvustamisel ja edasipüüdlike kirjameestena eestikeelse intelligentsi kujunemise aegadel.