Tänavusest Performa biennaalist New Yorgis kiirgasid läbi ajaloo kordumine, prekaarne töö ja muidugi sürrealismi jätkuv tagasitulek.
New Yorki jõudes tuli hinge soe tunne, kui nägin lennuki aknast suurlinna tulesid, ja Jamaica metroopeatuses maha astudes torkas ninasõõrmetesse juba kord koduseks saanud kuse ja kanepi segune Suure Õuna baaslõhn. Esimese öö veetsin Queensis, hommikul poodi kohvi ostma minnes kohtasin keset tänavat keha raskematest jääkidest kergendavat meesterahvast – ole tervitatud, New York, kõigis oma äärmustes, ilus ja koleduses, ääretus rikkuses ja äärmuslikus vaesuses.
Ei saa salata, et maandusin päeval, kui Zohran Mamdani oli just valimised võitnud, kultuuriväljal olid meeleolud ülevad, inimestel olid näod naerul ning arutleti võimaliku parema New Yorgi üle, kus oleks vähem vaesust, rohkem võrdsust ja parem kultuuripoliitika – võrdluseks toodi emotsioone, mis valdasid, kui Trump uuesti presidendiks valiti, millest saati on paljud kaalunud tõsiselt USAst lahkumist. Toidupoes kohvi valides tuletas Trump oma kohalolu meelde, kui raadiost kõlas: „Kui oled illegaalselt Ameerikas, anna end ise kohe üles või riskid rahatrahvi või eluaegse vangistusega.”
Kinnipeetavad ja koduabilised
Ameerika Ühendriikides muudkui kerkivaid kinnipidamisasutusi tuletas meelde lavastaja Kim Ima oma autobiograafilise soololavastusega „Ready For Company and Other Family Tales” La MaMa teatris, kus ta jutustas oma perekonna, sealhulgas oma isa lugu, kes veetis teist põlve Ameerikas elava jaapanlasena olulised aastad oma lapsepõlvest II maailmasõja aegses koonduslaagris. Mulle seni teadmata faktina saadeti II maailmasõja ajal 120 000 peamiselt läänekaldal elanud jaapanlast, kellest kaks kolmandikku olid Ameerika kodanikud, kümnesse koonduslaagrisse. Praegu on USA immigratsiooni- ja tolliamet (lühidalt ICE) loonud teadaolevalt umbes 200 kinnipidamiskeskust eesmärgiga kaitsta oma kodumaad immigrantide eest.[1] Lavastus ise oli siiras ning publik muhe, dramaturgia keerles külalislahkuse ja kookide ümber, mida hiljem ka kõik koos süüa saime.
Mulle seni teadmata faktina saadeti II maailmasõja ajal 120 000 peamiselt läänekaldal elanud jaapanlast, kellest kaks kolmandikku olid Ameerika kodanikud, kümnesse koonduslaagrisse.
Sõnateatri kontekstis mainiksin veel ka külastust HERE Arts Centerisse, mille keldrikorrusel kandis Brasiiliast pärit mustanahaline näitleja Ana Carbatti ette väga hingestatud soololavastuse „The Passion According to Janair”. Lavastus lähtus Clarice Lispectori romaanist „The Passion According to G.H.” ja Ralph Ellisoni teosest „Invisible Man” ning maalis publikule pildi koduabilise tegelikkusest Brasiilias. Faktiliselt sain näiteks teada, et 2013. aasta statistika kohaselt oli 6,7% kogu tööealisest elanikkonnast hõivatud koduabilistena ning alles tolsamal aastal hakati seda ametlikult teiste ametitega võrdsena tunnistama, kindlustades sellega nii ettekirjutatud palga kui ka sotsiaalsed tagatised. Lavastuse peategelaseks oli koduabiline, kelle senine süngust ja alandlikku saatusega leppimist täis elu pöördub, kui ta otsustab abilise rollist välja astuda. Pimedas teatris istudes tegin palju märkmeid, millest jäi mõtteisse üks: „Ma ei taha määratleda end elu kaudu, mida olen elanud.”
Poliitiline performance
Kui enne ilu, sürrealismi ja spirituaalsuse juurde minekut korra veel poliitikat puudutada, peatuksin kahel performance’il, mis toimusid Performa festivali Hubis. Oli ju festival ise juurpõhjus, miks ma taas tee New Yorki ette võtsin. Pühapäeva õhtul tuli ettekandmisele kaks Performa tellitud lühilavastust New Yorgi tantsumaastiku praegustelt the hit’i staatuses noortelt tulijatelt Nile Harriselt ja Anh Vo’lt, kelle kutsus osalema kuraator Jeanette Bisschops. Performance’id ise olid pigem visandlikud. Harris oli palunud tantsija Joey Franki kehastama 2001. aastal Ameerika Ühendriikide asepresidendiks valitud Dick Cheneyt, kes rääkis paroodiliselt poliitikulikku juttu, mis võis olla vabalt tsiteeritud mõnelt konkreetselt pressikonverentsilt, sellele järgnes aktsioon, mille käigus jagati publikule ühedollarilisi, ning seejärel elas asepresident läbi midagi, mida võiks kirjeldada vaimse kokkukukkumisena.
Vietnamist pärit tantsija Anh Vo tegi suurepärase etteaste, luues väga skisofreenilise keskkonna. Tema ja kaasetendaja tegid korduvaid ringjaid liigutusi, öeldes lausa hüpnotiseerivaid lauseid, nagu „ma tahan end ära tappa”, või tsiteerides Gertrude Steini: „To be regularly gay was to end every day at the same time after they had been regularly gay.” („Regulaarselt rõõmus/gei olla tähendas, et iga päev lõppes samal ajal, nii nagu iga päev lõppes siis, kui nad olid olnud regulaarselt rõõmsad/geid.”) Stein oli mänginud siin sõna „gay” (rõõmus/gei) tähendustega, ühtlasi oli see üks esimesi kordi, kui ingliskeelses kirjanduses kasutati sõna „gay”, vihjates homoseksuaalsusele, kuid jättes siiski alles ka sõna algse tähenduse. Hüpnotiseeriva ja tantsijates pearinglust tekitava koreograafia järel loeti ette Donald Trumpi fantaasiakirjutis, mille pealkirjaks oli „Kommunismivastane nädal Ameerika Ühendriikides”.
Kahekümnendat juubeliaastat tähistava festivali ning selle asutaja ja peakuraatori Roselee Goldbergi motoks on „100% usaldust, 100% riski”.
Hilisemas vestluses kunstnikega põhjendas kuraator, et kutsus nad programmis osalema nende institutsioonikriitiliste tööde tõttu. Samuti uuris ta neilt, miks nad kaasasid inimesi, mitte ei teinud laval soolosid. Anh Vo vastas tabavalt: „Asi pole selles, et oleksin institutsioonikriitiline, institutsioonid lihtsalt ei oska minu kunsti hoida.” Nile Harris tõi aga välja tõsiasja, et lähtuvalt tasust ja kõigest kahest proovipäevast ei tundnud ta, et tahaks teha midagi tõsiseltvõetavat: „Mis värk sellega on, et kuraator kutsub looma, aga siis öeldakse, et miks sa üksi ei tee, tahtsime just sind lavale?”
Usaldus ja risk
Need toored lavastused sobisid Performa formaadi ja mõttega hästi kokku. Kahekümnendat juubeliaastat tähistava festivali ning selle asutaja ja peakuraatori Roselee Goldbergi motoks on „100% usaldust, 100% riski”. Festival eristub teistest sarnastest festivalidest esiteks selle poolest, et nad ei kutsu sinna juba eksisteerivaid teoseid, vaid on kaasprodutsentideks uutele sündivatele lavastustele. Ehk kõik kolme nädala jooksul etenduvad lavastused on esietendused. Teiseks pakutakse kaasproduktsiooni võimalust peamiselt visuaalkunstnikele, et tuua etenduskunstide väljale värskeid mõtteid. Kolmandaks teguriks on ajaline mõõde, lavastuste puhul on nii miinuseks kui ka plussiks lühike prooviaeg – on ju iga ruutmeeter sellel saarel kõrgelt hinnastatud. Neljandaks ei ole Performal püsivat toimumiskohta, neil on üks kontor ja festivali ajal ka üks rendipind, mille nad koostöös mõne arhitekti või arhitektuuribürooga üles tuunivad. Ja viiendaks on iga Performa fookuses mõni välisriik, tänavu oli selleks Leedu, eelmisel aastal Soome, 2019. aastal Taiwan ja Rootsi ning 2017. aastal Lõuna-Aafrika Vabariik ja Eesti.
See kõik loob sobiliku pinnase utopistlikeks katsetusteks, kuid sisaldab kahtlemata ka vastuolusid. Üks selline uus reaalsus sai ellu kutsutud endisest kirikust kultuurikeskuseks ümber ehitatud Harlem Parishis Kanadast pärit kunstniku Tau Lewise performance’i käigus. Tau Lewis on noor kunstnik, kes teeb suuremõõtmelisi kangaskulptuure, mis on motiveeritud mütoloogiast, kirjandusest, luulest, muusikast ja spirituaalsusest. Etendusel toodi Harlem Parishi neogooti võlvide all vaatajate ette kooslus, milles olid esindatud skulptuurid, tantsijad ning kõrgel tasemel muusikud – iga element oli omaette nähtus. Lavastus kandis pealkirja „No one ascends from the underworld unmarked” ning oli inspireeritud sumerite mütoloogilisest tekstist „Inanna käik allilma” (u 1900–1600 eKr), kus jumalanna Inanna külastab oma hiljuti leseks jäänud õde Ereškigali, surnute kuningannat. Põnevaim oligi ehk see, kuidas kunstiteosed või objektid olid samavõrd tähtsad, kui mitte kõrgemalgi positsioonil, kui laval olnud inimesed. Skulptuurid kehastasid peategelasi Inannat ja Ereškigali, inimesed ja nende kehad olid justkui loojutustamise vahendid. See pani mõtlema mütoloogiale ja üldse aegadele, kui objektidele omistati jumalikke väärtusi, nagu nad ise oleksidki jumalad. Asjaolu, mis protestantlikus kultuuriruumis elades võib vahel meelest minna.
Spirituaalsus ja sürrealism
Surma, kunsti, spirituaalsuse ja sürrealismiga käsikäes toimus ka jalutustuur Central Parkis hollandi kunstiteadlase Nina Folkersma eestvedamisel, kes viis meid sürrealisti Leonora Carringtoni radadele, proovides seda teha just mõttelisel tasandil. Esmalt kutsusime enda kõrvale jalutama oma hingelooma, minu puhul siis elevandi. Peatudes The Dakota maja juures, mille ees tapeti John Lennon, ärgitati meid kõnelema mõne meie seast lahkunud inimesega. Nii ma siis kõndisin Upper West Side’il Manhattanil koos oma elevandi ja varalahkunud sõbraga. Siis aga andis ta meile kepphobused ning kutsus meid galopeerima. Ma ei olnud kõige lõbusamas tujus, kuid asja mõtet tajudes läksin vooluga kaasa. Kepslesime kepphobustega mööda sirgeid tänavaid, kuni jõudsime maja ette, kus Leonora Carrington kord elas. Vaikisime hetkeks, et Carringtonile austust avaldada, saatsime lugupidavalt ära oma hingeloomad ja surnud sõbrad ning läksime laiali.
Vahendades oma muljeid suurlinna kultuurimaastikust, soovisin juhtida tähelepanu spirituaalsusele ja sürrealismile – asjaolule, et kunstimaailm on teinud täispöörde mütoloogiate ja fantaasiate poole ning tagasiteed ei paista praegu olevat. Samuti tõigale, et poliitiliselt koledas tänapäevas jääb kõlama just kõige kõrgelennulisem ja fantaasiarikkam kunst. Olgu see siis eskapism, enesekaitse või ajaloo kordumine. Tõin välja just Clarice Lispectori ja Leonora Carringtoni, sest need kaks loojat on kui surnuist äratatud ning pakuvad tänapäeva autoritele erakordset naiselikku jõudu ja põhjendust olemisele.
Peatudes The Dakota maja juures, mille ees tapeti John Lennon, ärgitati meid kõnelema mõne meie seast lahkunud inimesega.
Lõpuks vaidlen iga tekstiga vastu oma eelmisele tekstile, nii et olles just kirjutanud hetkel veel ilmumata kokkuvõtte Kunst.ee artiklile, kus väljendasin kahjutunnet, et kunst ei ole enam see vastik vistrik kapitalismi persel, vaid mugav kaunistus, meenus mulle selle üle hiljem pead murdes, et kõik see ilus, see spirituaalne, naiselik ja üleloomulik ongi ju igati poliitiline ja oluline. See on muutuva maailma märk ning pakub vastukaalu ühiskonnale, mis igatseb karjuvalt taga viktoriaanlikku maailmakorda, kus naine on naine, mees on mees ja pole midagi üleloomulikku peale neitsi Maarja ja beebi Jeesuse.
Külastades Manhattanil näituseid nii suurtes muuseumides kui ka väiksemates galeriides ning vaadates ära kuhjaga etenduskunstide eri ilminguid, pidin tõdema, et 2022. aasta Veneetsia kunstibiennaalilt suuresti hoo sisse saanud teemad, nagu spirituaalne feminism, sürrealism, oma juurte leidmine etnograafilistest praktikatest ja dekoloniseerimine, ei paista end ammendavat. Kultuuriväljal toimub endiselt massiline väljamurdmine kaks aastatuhandet kestnud Lääne kultuuri ülemvõimust. Selle ühe näitena tooksin välja mustanahalise kunstniku Rashid Johnsoni retrospektiivse isikunäituse Guggenheimis, kus ilmnes seesama väljamurdmine. Johnsonit on koolitatud 20. sajandi modernistide vaimus, kuid inspiratsiooni ammutas ta mustanahaliste ajalooga tegelevatelt akadeemikutelt ja luuletajatelt ning Aafrika pärimuskultuurist. Ta on tootnud näiteks palju „musti ruute”, kuid need on kaetud musta seebi ja shea-võiga, viidates mustanahaliste igapäevasele kodu- ja hoolitsemiskultuurile. Guggenheimi spiraali mööda kõndides oli näha, kuidas ühe 70ndatel sündinud mustanahalise kunstniku teekond on kulgenud grafiti stiilis loosungitest, nagu „Stay Black and Die” või „I Talk White”, nn kõrgkultuuri kaanonisse.
Kunstireisidel käimine on hea võimalus vaadata asjadele korraks üldistava pilguga, eks samad jõujooned on nähtavad ka eesti kultuuris. On mingid moodsad voolud, mis tulevad meile loomulikult – on ju eesti pärimuskultuuri põhjalikult varemgi uuritud ning tore on täheldada, kuidas tihti just välismaal õppinud noored kunstnikud suudavad näha seda kui midagi lahedat ja erilist, esitades seda ka nn kõrgkultuuris. Üks asi, milles me veel nii head ei ole, kuigi oleme sinnapoole teel, on ausalt peeglisse vaatamine ja küsimine, kas meie enda vähemuste keel ja kultuur saavad teatris või galeriides kõlapinda.
Ja lõpetuseks, aitäh, Kultuurkapital, lennupiletite eest!
[1] Loe rohkem näiteks siit: freedomforimmigrants.org/detention-statistics.
Kerly Ritval oli 2023. aastal Performa festivalil praktikant. Muidu produtsent Kanuti Gildi SAALis. Vahel kureerib ja kirjutab. Kogu aeg mõtleb.
