Eesti hoolikalt kureeritud uue põhjamaa kuvandi pragude vahelt pungitavad välja mädapaised, mida ei suuda varjata ükski iduettevõte ega tüüne looduspilt. See on lugu Eesti identiteedi haprusest ühe välisajakirjaniku pilgu läbi, kes koges siin aasta jooksul rohkem rassismi kui kogu oma senise elu jooksul kokku.
Loe artikli ingliskeelset versiooni autori blogist.
Hoides käes minu Briti passi, näis Eesti konsulaarametnik Londonis olevat segaduses ja lausa umbusklik. Ta ei mõistnud, miks olin teinud valiku kolida Eestisse.
„Eestis on suurem osa aastast pime ja külm,” ütles ta igasuguse irooniata. Vihjas ta lisaks ilmale veel millelegi muule? Oleks see vaid nii olnud. Siis poleks Eesti „pime” külg mind nii ootamatult tabanud.
Ma saabusin Eestisse Suurbritanniast 2023. aastal diginomaadi viisaga. Mulle pakkus see võimalust jätta seljataha Brexiti mürgisus ja kurnatus, mida toitsid töö närvilistes uudistetoimetustes ja elu kümnemiljonilises linnas koroonapandeemia ajal.
Ma tunnistan, et ka mind ei jätnud puutumata eestlaste vankumatu usk sellesse, et kuulutakse Põhjamaade hulka. Ent suitsukatte varjus, mida pakuvad saunakultuur, idufirmandus ja diginomaadlus, on Eestil ka hämaram pool. See jääb kiiresti sisse-välja rändavate välisajakirjanike pilgu eest varjule, kui neid pimestavad Eesti säravad tehnoloogilised edulood.
Argirassism Raekoja platsil
Juba esimesel päeval võtsid mind sihikule Eesti riigiametnikud ja firmajuhid, jagades mulle lahkelt oma nägemust Eestist kui progressiivsest väikeriigist, kes põhjanaabritega harmooniliselt ühte sammu astub. „Ma jõin Kool-Aidi,” nagu ütleksid ameeriklased (viide välise surve tõttu potentsiaalselt ohtliku ideoloogia omaksvõtmisele – toim.). Sellest illusioonist ei olnud vaba ka minu enda The Guardianis avaldatud reportaaž samasooliste abielu legaliseerimise kohta Eestis. Ka mina ei tahtnud tunnistada endale seda vägivalda, mis oli mulle Eestis osaks langenud.
Ühe aasta jooksul kogesin Eestis rohkem rassismi, kui olin sellega kokku puutunud kogu oma 32 aasta pikkuse elu jooksul Suurbritannias ja Lääne-Euroopas.
Näiteks võttis mind päise päeva ajal keset Raekoja platsi ette üks valge rassi ülimuslikkuse pooldaja. Ta jutustas mulle fantastilisi lugusid eliidi vandenõudest ja sellest, kuidas valge rass on väljasuremise äärel; et valgetel naistel peab olema keelatud seltsida värviliste meestega (nagu usuti Ameerikas orjuse päevil) ning et segarassilistesse peredesse sünnivad „vaimsete ja füüsiliste puuetega lapsed”.
Ühe aasta jooksul kogesin Eestis rohkem rassismi, kui olin sellega kokku puutunud kogu oma 32 aasta pikkuse elu jooksul Suurbritannias ja Lääne-Euroopas.
Elu Eestis meenutas autoõnnetust, millest keegi ei hooli. Pilgud pööratakse eemale, kõrvad pannakse lukku, räägitakse isoleeritud juhtumitest, hiilides nõnda kõrvale talumatu tunnistamisest.
Praegu ei kuulu Eesti kaasaegsesse multikultuursesse maailma. Ta on liialt takerdunud oma rahvuskesksesse vaatenurka, kust ta näeb nii iseennast kui ka laiemat maailma, ja tunneb sügavat vastumeelsust pluralismi suhtes. Ta kardab kultuurilist mitmekesisust ja tavapärasest erinevaid mõtlemisviise. Tehnoloogiakonverentsid ei saa täita tühjust, mille taga paljastub Eesti psüühika habras jäikus.
Selle peegeldusi leidub igal pool. Seda on näha poliitikas, kus paraku ei mõisteta vaenukõne temaatikat. Põhiseaduses pakutav kaitse vaenukõne vastu on tingimuslik. Kui just pole seatud otsesesse ohtu üksikisiku vara või elu, siis seda ei võeta tõsiselt.
Sõnavabadus ilma vastutuseta
Praktikas on Eesti üks viimaseid riike Euroopas, kus vaenukõnel puudub piisav õiguslik regulatsioon. Euroopa Komisjon on ähvardanud Eestit pikalt kohtuga, sest pole suudetud võtta vastu seadust, mis peaks ELi standardite kohaselt olema iseenesestmõistetav. Kuna vaenukõne seadustamist vedanud Kaja Kallas on asunud nüüd ELi välispoliitika juhi kohale, siis vaevalt selles asjas saab lähitulevikus vähimatki edasiminekut loota.
Eesti kipakate seaduste tõttu võib mind ahistanud mees muretult tänavatel edasi liikuda. Pidin taluma tema pilkeid ja mõnitusi korduvalt kas toidupoes oste sooritades või linnas jalutades. Kusjuures, tegemist on tuntud tegelasega – ERR on avaldanud loo temast kui Tallinna tänavatel megafoniga tegutsevast „juudivastasest aktivistist”.
Minuga juhtus ka igasuguseid muid ebameeldivaid asju ja seda häirivalt tihti. Mehed (need on peaaegu alati mehed) on takistanud tänaval mu teed ja kostitanud mind sõimuga. Teised jällegi kiiranud soovimatust näha mind oma läheduses, seirates mind bussis pilkudega, milles peegelduv vaen on olnud piisav, et sundida mind väljuma.
Tehnoloogiakonverentsid ei saa täita tühjust, mille taga paljastub Eesti psüühika habras jäikus.
Juhuslikud politsei kinnipidamised toimusid sagedusega, mis ei tundu juhuslik. Sellised varjatud, aga pidevad rassismi ilmingud mõjuvad rängemini kui selge ja avalik diskrimineerimine. Rassistidel, tundub, on Eestis põhjendatud karistamatuse tunne. Neid ei kaitse mitte ainult seadus, vaid ka kaaskodanike instinkt vabandada neid välja ebaõnnestunud huumori, teistsuguste kultuurinormide või minu liigse tundlikkusega.
Sõnavabaduse kasutamisega käib kaasas ka vastutus. Eesti vastumeelsus seda mõista näitab selgelt ebaküpsust. Veel ei ole aru saadud, et pluralism kui väärtus vajab ka kaitset. Eestis mõtestati sõnavabadust esimest korda reaktsioonina nõukogudeaegsele minevikule, kuid ei küsita, milline peaks olema sõnavabaduse tähendus ja sisu, et see teeniks tuleviku ühiskonda. See, mis tundus vabastav 1990ndatel, ei tööta enam „põhjamaise” demokraatia kontekstis.
Ühiskondlik marginaliseerumine ei teki vaakumis. Seadused näitavad, milline on olnud Eesti piiratud suutlikkus kujutada ette paljusust ja mitmekesisust väärtustavat ühiskonda. Tallinnast kõigest 80 kilomeetri kaugusel on Helsingi, kuid mentaalselt lahutavad neid mõned tuhanded kilomeetrid ja paar valgusaastat lisaks.
Eesti suutmatus aktsepteerida mitmikidentiteete paistab välja ka valimisõiguse äravõtmises kolmandate riikide kodanikelt ja halli passi omanikelt, misläbi on suur osa venekeelsest vähemusest jäetud sisuliselt ilma nende kodanikuõigustest. Briti moslemina, kelle nooruspõlv jäi 9/11 ajastusse, tunnen ma siin ära katse inimesi nende kogukondliku kuuluvuse põhjal ühiskonnas marginaliseerida ja kõrvale tõrjuda. See on hirmupõhine otsus, mis pikas plaanis kahjustab Eesti demokraatiat. Nagu kirjutab teadlastest ja poliitikakujundajatest koosnev Democratic Erosion Consortium: „Präänik, mida pakub demokraatias osalemise võimalus, on palju efektiivsem kaitse kui piits, mida annab riigist võõrandumine.” Eesti kannab endiselt märke kultuurist, mis ei suuda hästi lepitada iseeneses leiduvaid vastuolusid.
Mind on seiratud bussis pilkudega, milles peegelduv vaen on olnud piisav, et sundida mind väljuma.
Kuidas erinevused lähendavad
Ma kirjutan neid ridu, olles jõudnud tagasi Londonisse, linna, kus elanikke on kümne Eesti jagu. Linna, kus infovahetus toimub kiiresti. Ideed tekivad välgukiirusel. Keeli räägitakse üle 300, sealhulgas ainuüksi minu piirkonnas 140. Konfliktitaluvus on kõrge ja väljendub eestlastele harjumatutes vormides.
Ma olen impeeriumi laps. Sündinud kaugel oma esivanemate kodumaast, siia on mind pillutanud kolonialismi doomino langenud nupud.
Minusse on koondunud mu esivanemate kogemuste järelkajad, mille summa ma olen. Nad elasid üle Bihari näljahäda, mille eest vastutab muuseas omaaegne Briti peaminister Winston Churchill, kelle silmis sarnanesid bengalid „kiiresti siginevate küülikutega”. Koloniaal-näljapoliitika moonutas meie kehasid, jättes jälje isegi DNAsse.
Minu vanaisa saabus Suurbritanniasse ilmasõjajärgseil päevil „Briti Indiast”. Ta ei suutnud leida toiduks halal-kõlbulikku liha ning abi saamiseks tegi ta sõprust Londoni Aškenazi juutidega, kes ka ise olid Ida-Euroopast siia rännanud.
Minu ema oli 1970ndatel siia jõudes seitsmeaastane põngerjas, keda kiusasid ja kelle peale sülitasid neonatslikud skinhead’id. Sildid „Ei iirlastele, ei mustadele, ei koertele” olid ema nooruses pubide ja baaride ustel tavalised.
Tallinnast kõigest 80 kilomeetri kaugusel on Helsingi, kuid mentaalselt lahutavad neid mõned tuhanded kilomeetrid ja paar valgusaastat lisaks.
Ning ma ise sündisin aastal 1991 (vanust on mul seega sama palju kui taasiseseisvunud Eesti Vabariigil), kui Briti multikulturalism oli saanud sisse peadpööritava hoo. Ühist klassiruumi jagasid siis nii sõda näinud kui ka pärast seda sündinud lapsed. Neid oli Somaaliast, Pakistanist, Bangladeshist, Afganistanist, Nigeeriast, Ghanast, Albaaniast, Kosovost, Bosniast, Portugalist, Kolumbiast, lisaks kohalikele iirlastele ja inglastele. Poolakad, ungarlased ja leedukad lisandusid, niipea kui ELiga liitumine neile uksed avas. Ühendades ja sidudes eri aspekte iseendast, lõime uut tüüpi Briti identiteedi, paindliku ja pidevalt muutuva ning areneva.
See oli nagu kuldne ajastu keskaegses Hispaanias, kus moslemid, kristlased ja juudid elasid koos üksmeeles, mida nimetati convivencia’ks (ee „koos elamine”). Paremini võib seda kirjeldada ka kui „koos olemist” või „kooselu ja -armastust”. Kolm usutunnistust lõimusid uueks identiteediks – läbi kirjanduse, teaduse, kunsti, arhitektuuri, meditsiini ja segausuliste suhete. Nii loodi ainulaadset kultuuri, kus sündisid uued tehnoloogilised avastused, mille Euroopa hiljem päris ja seejärel unustas tänu kristliku Hispaania fanaatilistele püüdlustele vabaneda igasugusest islami mõjust ja kehtestada ühe rahvuse keskne riik.
Convivencia kaasaegses Suurbritannias kujundas ideed „britlusest” puhtalt lehelt. Meie omavahel läbipõimunud elud olid tõendiks sellest, et ühte kultuuri mahub samal ajal kaks või tihti ka rohkem vastandlikuna näivat ideed. Me leidsime läheduse üksteisega just tänu oma erinevustele, mitte nendest hoolimata. Me kultiveerisime uut elamise ja nägemise viisi tõdemuses, et vastuoksused – eneses ja ka ühiskonnas laiemalt – võivad olla ka positiivsed ja elujaatavad.
Eesti koloniaalsus
Mu kultuuritraditsioonidest rikas kasvatus õpetas mind otsima lähedast sidet kõigiga, kellel on okupatsioonikogemus. Mõtlesin, et võiksin seda leida Baltimaades. Selle asemel põrkusin siin apaatiaga ja huvipuudusega globaalse lõuna vastu, millega ei tahetud luua emotsionaalseid, intellektuaalseid ega ajaloolisi sidemeid, sest seda takistas sügavalt juurdunud soov olla niivõrd valge eurooplane kui vähegi võimalik.
Soov olla valge on sügaval kõiges. See on omalaadne vaatenurk, kuidas maailmale läheneda, ja see võtab „koloniaalsuse” vormi. „Koloniaalsus” on algse kolonialismi järelkaja tänapäeval, mis elab oma elu edasi ka kaua pärast seda, kui koloonia on saavutanud iseseisvuse. Ta ilmneb võimudünaamikas ja süvendab põlisrahvakeskseid meeleolusid.
Eestlased tunnevad ennast ebamugavalt, kui neid vähegi kolonialismiga seostatakse. Nad võivad rehmata, et see kõik on vaid osa Ameerika ja Lääne-Euroopa postkolonialistlikest kontekstidest. Aga selles ongi põhjamaise võrdsuse idee konks (kui loeme selle Eesti ideaaliks), et see juurdub samasuses ja ühetaolisuses, erinevalt pluralistlikust, tõelisest võrdsusest, mis mõistab erinevuste ja eriarvamuste väärtust.
Põrkusin siin apaatiaga ja huvipuudusega globaalse lõuna vastu, millega ei tahetud luua emotsionaalseid, intellektuaalseid ega ajaloolisi sidemeid, sest seda takistas sügavalt juurdunud soov olla niivõrd valge eurooplane kui vähegi võimalik.
Koloniaalsus ja soov olla valge seovad Eesti rudimentaarsed vaenukõne õigusnormid ka Eesti riigi vaikimisega Palestiina genotsiidi küsimuses. Koos Soome, Läti ja Leeduga on Eesti veel viimaste riikide hulgas, kes pole Palestiina riiklust ametlikult tunnustanud. Valge olemise soov ja koloniaalsus toodavad eestlastele kognitiivset dissonantsi: nad hoiavad au sees metsavendade mälestust, ent kutsuvad Palestiina vastupanuvõitlejaid „terroristideks”. Kaubanduslepingute, relvatehingute ja tehnoloogiakoostöö nimel surutakse Eestis alla sidemeid „tumedanahaliste” rahvastega, eelistades selle asemel maavarasid, kasumi teenimist ja illusoorset võimu. Eesti on küll iseseisev, kuid lõpuni dekoloniseerimata.
1980ndate lõpus süüdistasid Balti iseseisvusliikumised Euroopat „topeltstandardites”, kuna seal ei tahetud tunnistada „viimaste Hitleri–Stalini ajastu kolooniate” olemasolu. Olles ennast praeguseks Euroopa koridorides kindlalt sisse seadnud, on Eesti vaikimine diskursiivseks vahendiks, mis kustutab Palestiina meie teadvusest. Eesti empaatia jääb kitsastesse piiridesse.
Koalitsioonide ehitamine
Häbi ja hirm ühiskondliku tõrjutuse ees on samuti sügavalt juurdunud. Nagu jutustas mulle üks Tallinnas elav iirlane, meenutab Eesti talle 1950ndate Iirimaad. Kolonisaator on läinud, aga kultuuriline tsensuur on tugev. Hirm paista teiste hulgast liigselt välja hoiab eestlasi tagasi kritiseerimast oma riiki võõraste ees, nagu ma seda välisajakirjanikuna kogesin. Eesti saab tihti rahva usalduse uuringutes kõrgeid hindeid. Kuid peidetuks jääb sissekasvanud usaldamatus võõraste suhtes, mis kandub edasi põlvest põlve. See usaldamatus takistab ka idee- ja kultuurivahetust. Skeptikutele pakutakse isegi head võimalust teenida raha. Ideede mitmekesisus sobib ainult siis, kui seeläbi saab turgutust tudisev Eesti majandus.
Alateadlik enese vaigistamine on seega eriarvamusi alla surunud. Eesti on demokraatia institutsionaalselt üles ehitanud, kuid unustanud vaimu ja elujõu. Nagu väidab Inge Melchior, Maastrichti ülikooli Ida-Euroopa identiteetide lektor, on eestlaste keskseks probleemiks „piisava kindlustunde puudumine oma rahvuslikus identiteedis – mistõttu on vajadus hoida iga hinna eest kokku hästi tugev – ja see pole omakorda lasknud Eestis tekkida ka väljaarenenud protestikultuuril”.
Samal ajal näitavad meile teed teised riigid. Bangladeshi üliõpilased kukutasid korrumpeerunud peaministri esimeses Z-generatsiooni revolutsioonis. Nepal, Maroko, Indoneesia, Peruu, Keenia ja Bulgaaria – kõikides nendes riikides on seda eeskuju järgitud. Kohe Eesti kõrval Lätis koondusid inimesed massiliselt protestiks valitsuse otsuse vastu Istanbuli konventsioonist lahkuda. Isegi leedukad, keda vihastas nende riigi järjest kasvav isu saada avalik ringhääling oma kontrolli alla, tulid tänavatele sellistes hulkades, mida ei ole nähtud aastakümneid. Kodanikuprotest nõuab harjutamist ja kartmatust. Kas nüüd ei võiks lõpuks toimuda Balti riikide lähenemine globaalsele lõunale?
Valge olemise soov ja koloniaalsus toodavad eestlastele kognitiivset dissonantsi: nad hoiavad au sees metsavendade mälestust, ent kutsuvad Palestiina vastupanuvõitlejaid „terroristideks”.
Eestlaste senise inertsi võiks välja vahetada koalitsioonide ehitamise kontseptsioon. See on mõttekoolkond, mis ulatub ameerika intellektuaalist Angela Davisest kaasaegse iiri kirjaniku Emma Dabirini. See nõuab mõistmist, et jagatud kogemused on miski, millest on võimalik leida ühtsust.
Eesti noored on seda mõistnud. Olgu see siis Noorte Palestiina Liikumine ehitamas üles struktuurset protestiliikumist või Fridays For Future Eesti võtmas ette kliimakaitse kohtuasju – uus põlvkond on asunud meid vaikselt vabastama kivistunud passiivsusest ja häbist. Sotsiaalmeedia on tänapäeval sama mõjujõu ja funktsiooniga kui televisioonisignaal Soomest 1980ndatel – see on aken laia maailma ja kaugemalegi veel. Seekord ei piirdu see aga vaid meelelahutusega.
Koalitsioonide ehitamine nõuab ühist panust alates rohujuuretasandilt kuni seadusandjateni välja. See vajab tõlkijaid, kirjanikke, kunstnikke, kultuuritöötajaid ja jutuvestjaid. Kultuurivahetuse käigus võivad muutuda käitumismustrid, levima võivad hakata small talk ja spontaansed vestlused võõrastega. Rühmamõtlemine ja range konformism võivad hajuda. Soopõhine vägivald, meeste kohustused perekonna ees või suisa kapitalismis kahtlemine ei pea olema enam tabuteemad. Avalikult emotsioonide väljaelamine võib muutuda tavaliseks. Eesti keel võib muutuda. Mitte ühtegi loetletud muutust ei peaks lugema taandarenguks ega kaotuseks.
Lootus uuel põlvkonnal
Ent uus põlvkond kannab eneses lootust. Lennul Tallinnast Londonisse kogesin haruldast hetke, kus eestlane ise alustab kõnelust. Minu poole pöördus kuueteistaastane nooruk ja päris raamatu kohta minu käes. Selleks oli Rashid Khalidi „The Hundred Years’ War On Palestine” („Saja-aastane sõda Palestiina vastu”), milles kirjeldatakse brittide rolli Palestiina territooriumi tükeldamises ja jaotamises. Sellest polnud noormees kunagi varem midagi kuulnud, maailmast väljaspool Eestit ei olnud talle pakkunud palju teadmisi ei kool ega ka meedia.
„Ma tahan näha nende mošeesid, süüa nende toitu ja nendega kohtuda,” sõnas ta, üllatades mind. Noormees avaldas mulle, et ta näeb oma tulevasi õpinguid kas Suurbritannias või kuskil Aasias. Ta silmad süttisid, kui kõnelesin talle kõikidest neist keeltest, millega koos olin üles kasvanud.
Eesti on demokraatia institutsionaalselt üles ehitanud, kuid unustanud vaimu ja elujõu.
Need on pilguheited uuele avatud Eestile, mida kehastavad noored. Meil kõigil, olenemata vanusest, on vastutus kehastada tuleviku ühiskonda, mida tahame näha. Nii kirjutab briti-türgi kirjanik Elif Şafak oma raamatus „How to Stay Sane in an Age Of Division” („Kuidas säilitada terve mõistus killustatuse ajastul”):
„Mitmikkuuluvuste teket soodustavad kohtumised eri kultuuride vahel, kuid see ei ole ainult rändurite pärusmaa. See on mõtteviis, mitte piiritemplite arv sinu passis. See on enesest ja kaasinimestest mõtlemine kategooriates, mis on pigem voolavad kui kindlalt fikseeritud.”
Uusi ilmu ei kujutelda ainult vaimusilmas, vaid neid ehitatakse ka läbi tähelepanu, koostöö, konflikti ja hoole. Valu võib olla katalüsaatoriks millegi uue tekkele. Aga kõigepealt peab pühkima ära hirmu, häbi ja vimma. Valjem, julgem ja paindlikum, kuid sugugi mitte vähem eestilikum tee edasi on võimalik.
Shafi Musaddique on briti-bangladeshi ajakirjanik, kelle huviks on Euroopa vähemused ja ka laiem Euroopa poliitika. Varem on ta kirjutanud korrespondendina Põhja- ja Baltimaadest The Guardianis. Tema töid on avaldanud teiste hulgas Al Jazeera, Euronews, The Economist ja BBC. Shafil on ka oma Substack, kus ta arutleb kuuluvuse, mitmikidentiteetide, piiride ja dekolonisatsiooni üle.
