Klassikalise töölisklassi hääbumisega on vasakpoolne mõte koondunud ülikoolidesse. See on toonud kaasa põhimõttelise muutuse: rassi peetakse kategooriana klassist olulisemaks. Tulemuseks on kallutatud aruteluruum ja seest õõnes solidaarsus.

Illustratsioon: Vahram Muradyan

Mu nahk on pruun. Nahavärvi ja teiste väliste tunnuste põhjal on ilmne, et olen pärit Indiast. Euroopas võin sattuda tänaval kõndides, loomulikult sõltuvalt linnast, diskrimineerimise ohvriks. Kuid progressiivsetes vasakringkondades – näiteks kriitilise teooria lugemisrühmas või ülikooli filosoofialoengus – on mu seisund omamoodi privilegeeritud. Võin sekkuda mis tahes ühiskondlikul teemal peetavasse arutellu ja ajada suust välja igasugust soga, alustades sõnadega „aga meil Indias…” või „olles Indiast pärit…”, ning seda võetakse tõe pähe. Mul on teatud tunnistuse andmise privileeg, mida pole ruumis viibivatel heledanahalistel. See kõik toimub loomulikult heade kavatsustega. Paljudes kohtades on teatud inimesed oma nahavärvi tõttu avalikest aruteludest välja jäetud. Progressiivsed tahavad seda viga parandada ja ebavõrdsuse silumiseks tuleb tihti kasutada „positiivset” diskrimineerimist. Üldjoontes on see hea, kuigi vahel minnakse sellega liiale.

Olen kõrgemasse keskklassi kuuluv india päritolu inimene. Tulin algul Eestisse õppima, kuid nüüd töötan ühes Eesti tunnustatuimas ettevõttes. Töö kõrvalt kirjutan artikleid ja vean lugemisrühma. Mul on sotsiaalmaksudest tasutud ravikindlustus, millega on õnnistatud vaid väga-väga väheseid inimesi sellel planeedil. Mul läheb hästi ka võrdluses paljude teistega Eestis, kus suhteline vaesus on olnud tõusuteel. Ometi võetakse progressiivsetes vasakringkondades väga tõsiselt seda, kui väljendan oma ebamugavustunnet. Seda võetakse palju tõsisemalt kui töölisklassi kuuluvate tavainimeste muret – hoolimata sellest, et erinevalt minust puutuvad paljud neist sageli kokku ainelise puudusega. Alguses see hellitas mu ego, võimendas mu argiraskusi ja tekitas tunde, et mu kannatused on teoretiseerimist ja analüüsi väärt. Olles aga mõnda aega oma nartsissismis kümmelnud, hakkasin lõpuks nägema, et see tõmbas tähelepanu eemale palju pakilisematelt poliitilistelt eesmärkidelt.

Võin sekkuda mis tahes ühiskondlikul teemal peetavasse arutellu ja ajada suust välja igasugust soga, alustades sõnadega „aga meil Indias…”, ning seda võetakse tõe pähe.

Ajapikku on vasakpoolseid või vähemalt uusvasakpoolseid hakanud defineerima rõhuasetuse seadmine identiteedile ja kultuurile – täpsemalt rassiidentiteedile. Vasakpoolsed pöörasid ka varem rassile tähelepanu (bolševismieelse vasakpoolse liikumise kadestusväärselt rikas rassilise diskrimineerimise vastase võitluse traditsioon on inspireerinud kõige suurejoonelisemaid ja tulemuslikumaid võitlusi rassilise diskrimineerimise vastu globaalses lõunas).[1] Uusvasakpoolsete juures on suhteliselt uus aga see, et rass on muutunud klassist olulisemaks. Moes on arusaam, et rass kui kategooria suudab katta kõik allasurumisviisid ja selgitada neid. Selle lähtekoht on kahtlemata siiras, kuid mulle tundub paratamatult, et selline lähenemine on üsna piirav.

Toon näite sellest, kuidas rass vahel meie nägemisvõimet hägustab.[2] McDowelli maakond Lääne-Virginia osariigis on olnud uudistes kahel põhjusel. Esiteks on see üks vaeseimaid maakondi USAs, kus oodatava eluea pikkus on võrreldav Namiibiaga. Teiseks sai Trump seal protsentuaalselt ühe oma parima valimistulemuse: tema poolt hääletas 76 protsenti valijatest. Vabariiklaste eelvalimistel hääletas seal Trumpi poolt vapustavalt 90 protsenti valijatest – rohkem kui kusagil mujal.

Ühtlasi on tegu valdavalt valgete maakonnaga.

Maakonna valimistulemus pälvis ajakirjanduses ootuspäraselt palju tähelepanu. Meediakajastustes kirjutati see „valge töölisklassi kättemaksu” arvele – nende valimiskäitumist suunasid suurenenud majandusliku ebavõrdsusega kaasnenud rahvuslikud ja sisserändevastased seisukohad. Taolise hüpoteesi peamine nõrkus peitub selles, et tõenäoliselt ei ole see tõsi. Eelvalimistel hääletas Trumpi poolt 90 protsenti valijatest, kuid hääletamas käis kokku ainult 860 inimest. Võrdluseks käis samas maakonnas demokraatide eelvalimistel 2700 inimest. Sama trend kordus üldvalimistel, kus valimisosalus oli madalam kui selles maakonnas varem ja ka riigis keskmiselt. Võib üsna kindlalt väita, et kui Bernie Sanders oleks kandidaadina üldvalimistel osalenud, oleks ta tänu suuremale osalusmäärale võitnud. See õõnestab väidet, et maakonna elanikud hääletasid valdavalt rassilistel ja rahvuslikel kaalutlustel.

Uusvasakpoolsed kiirustavad vahel rõhutama rassi ja kultuuri mõju, jättes arvesse võtmata kohalikud ja struktuursed nähtused. Oma analüüse kultuuriliste selgitustega liialt koormates teeme tüüpvea: saadud pildil valge töölisklass vaesub ja käib alla, sest nad tahavad ainult juua ja telekat vaadata – ja mitte vastupidi. Paul Heideman ja Jonah Birch näitavad, kuidas sedasama kannatamatut lähenemist on kasutatud tagurpidi.[3] USA tumedanahaliste kogukondade vaesusele põhjendust otsides on konservatiivsed intellektuaalid keskendunud harjumuspäraselt liialt kultuurilistele selgitustele, selle asemel et analüüsida struktuurseid põhjuseid. Sisuliselt on nad leidnud, et tumedanahalised on vaesed, sest nende kultuur teeb nad laisaks, väheettevõtlikuks jne. See on vana nõks, mida kasutatakse, et pääseda tumedanahaliste inimeste süvaanalüüsist, kuid nüüd teeme üha rohkem seda ise, ainult vastupidises suunas. See ei erine koloniaalsest mõtteviisist, mille kohaselt on eri rassi inimesed ainelisest olukorrast sõltumata ühiskondlikult väga erinevad. Selle mõtte kohta on muuseas olemas sõna – „rassism”.

Radikalism ilma radikaalsuseta

New Yorgi Ülikooli professor Vivek Chibber räägib raamatus „Postcolonial Theory and the Specter of Capital”, kuidas vasakpoolsed leidsid 1970. aastate lõpus võimaluse eliiti häirimata radikaalsed olla. Ta väidab, et see juhtus, kuna USA vasakpoolsed sattusid töölisliikumise kokkukukkumise järel olukorda, kus nende tegevus piirnes üksnes ülikoolidega, takistades tõeliselt radikaalse mõtlemise levikut. See inimrühm – keskklassi kuuluvad ja ühiskonnas suure ülespoole liikumise võimekusega ülikoolitöötajad – leidis võimaluse olla radikaalne radikaalne olemata. See juhtus ajal, mil esimest korda üle paljude aastate olid ülikoolid avanud uksed tumedanahalistele, naistele ja teistele vähemustele ning mil sellised teemad nagu piirkonnauuringud, postkoloniaalne teooria jmt hakkasid haarama endale rolli, mida oli kandnud seni sotsialism. Maailma hakati nägema ainult kultuurilisest vaatepunktist ja aineline analüüs, mis oli „läänelikuna” ühtäkki problemaatiliseks muutunud, jäeti kõrvale. Chibberi sõnul olid vasakpoolsed tegelenud rassilise ja soolise allasurumisega ka varem. Ainuke erinevus uute ja vanade vasakpoolsete vahel oli see, et varem vasakpoolsed küll teadvustasid kultuurilisi erinevusi, kuid eeldasid, et inimestel on teatud üldkehtivad, kultuurilisest paljususest sõltumatud alusvajadused ja -soovid.

Majanduslik ja struktuurne ülemvõim ei ole ainukesed valdkonnad, kus võim ennast kehtestab. Muidugi mitte. On olemas ka rassi ja muude identiteeditunnuste järgi joondunud ülemvõim, allasurumine ja ärakasutamine, kuid neid tuleb võtta osana tervikust, mitte teiste arvelt, sest muidu tekib väga õõnes arusaam sellest, kuidas sissetulekud ja jõukus mõjutavad ühiskondliku ebavõrdsuse avaldumist kultuuris ja vastupidi.

Tõepoolest, mis tahes muu lähenemise poliitiliseks strateegiaks võtmine tähendab auru väljalaskmist igasugustest tegelikest rassismivastastest edusammudest. Kui Hillary Clinton küsib retooriliselt, kas suurpankade tükeldamine teeks rassismile lõpu, siis ta annab mõista, et muuta tuleb hoopis rassismi toetavat kultuuri. Sellise kultuuri muutmine toob omakorda kaasa parema elu inimestele, keda tõrjutakse nende rassi pärast. Kuid see ei ole tõsi. Kui kultuuriline muutus ei ole seotud struktuuriliste ja aineliste tahkudega, siis on see ausalt öeldes üsna kasutu. Ajalugu näitab, kuidas valitsev klass on salavõttena meie tähelepanu aineliselt kultuurilisele suunanud, eriti seoses rassilise allasurumisega. Kuidas on üldse võimalik võidelda rassilise allasurumisega, kui ei tegeleta selle ainelise alusega? Kuidas näiteks on võimalik mõelda poliitilisest tegevusest, mis on suunatud rassiliselt eraldatud elamupiirkondade kaotamisele, ilma jõukuse olulise ümberjagamiseta? Martin Luther King manitses elu lõpupoole: „Meie muresid ei ole võimalik lahendada ilma majanduslikku ja poliitilist võimu radikaalselt ümber jagamata.”

Uusvasakpoolsete liigne rõhuasetus klassikuuluvusest lahutatud rassiidentiteedile ümbritseb rassi pühaduse looriga. See suleb ukse süvaaruteludele teemadel, mis on rassiülesed.

Uusvasakpoolsete liigne rõhuasetus klassikuuluvusest lahutatud rassiidentiteedile ümbritseb rassi pühaduse looriga. See suleb ukse süvaaruteludele teemadel, mis on rassiülesed või puudutavad vahel „valitsevat” rassi. Minu arvates on üks selline teema ränne. Filosoof John Gray rääkis hiljutises intervjuus, kuidas nii vasakpoolsed kui ka vasaktsentristid on jätnud oma aruteludest täielikult välja rände ühiskondlike ja majanduslike tahkude kriitika. See tähendab, et ainukesed inimesed, kes selle teemaga kriitiliselt tegelevad, on parempoolsed ja paremäärmuslased. Rände kriitiline analüüs otsib seega ainult rassistlikke, ksenofoobseid ja rahvusäärmuslikke selgitusi. Üha rohkem on selge, et vasakpoolsed ei saa endale enam sel viisil tegutsemisruumi loovutamist lubada.

Nahavärvist sõltumatu solidaarsus

Tänapäeval on paljudes kohtades Läänes uusvasakpoolsete tegevusväli piiritletud ülikoolidega. Selleks on hea põhjus. Ülikoolid (eriti tänapäeval) on sobiv koht keskklassist pärit inimestele, kes soovivad ühiskonnas ülespoole liikuda. Paljud üliõpilased ei kohtu oma riigis üldse vaeste, maal elavate ja töölisklassi kogukondadega. Neil lihtsalt puuduvad kokkupuutekohad. Ülikoolikeskkonnas ei ole ühiskondliku edasipüüdlikkuse vaatepunktist sellise taustaga inimesi puudutavate teemade tõstatamine kasulik. Need küsimused ei leia seega loengutes peaaegu üldse käsitlemist. Loengutes puudutatakse radikaalsusest ja vasakpoolsusest rääkides identiteediga seotud allasurumise teemat, kuid ilma ainelise mõõtmeta. See erakordse nartsissismi ja taktitundetuse kooslus iseloomustab tänapäeval üliõpilaskogukondades esinevat radikaalsust.

Paljud üliõpilased ei kohtu oma riigis üldse vaeste, maal elavate ja töölisklassi kogukondadega, mistõttu pole kasulik sellise taustaga inimesi puudutavate teemade tõstatamine.

Selle üks kitsaskoht on loomulikult see, et kaudegi jäävad käsitlemata teemad, mis mõjutavad üliõpilaste kõrval elavate vaeste inimeste elusid. Ühtlasi loob see silmakirjaliku olukorra, kus vaeste üle võib nalja heita, aga samal ajal oodatakse neilt identiteediküsimustes suurt poliitilist tundlikkust. Näiteks on lubatud kinnistada häbiväärseid stereotüüpe Soome kolinud Eesti töölisklassi kohta, kuid samalt ühiskonnarühmalt eeldatakse kaasatundvat suhtumist väljastpoolt Euroopat pärit sisserändajatesse. Dialoogi, solidaarsuse ja üksmeele otsimise asemel jääb suur osa tehtavast tööst kultuurianalüüsi ja hinnangute andmise piiresse.

Rassilise allasurumise ülerõhutamine vähendab ühiskondlike algatuste teravust ja võimendab arusaama ühiskondlikust erinevusest. Ühiskondliku erinevuse väljatoomine oli just nimelt see tehnika, mida imperiaalsed jõud kasutasid, et õigustada globaalse lõuna allasurumist. Vietnami sõja vastu suunatud meeleavalduste ajal ütles üks kuulus USA kindral vietnamlaste kannatuste kohta, et neil on surmast teistsugune arusaam. Koloniaalisandatega võidelnud Aasia ja Aafrika riikide jaoks oli toona üpris selge, et võitluse eesmärk ei ole valgete kolonisaatorite asendamine tumedama nahavärviga rõhujatega. Kogu koloniaalmaailm võitles ainelise ülemvõimu ja puuduse vastu.

Paljudes sellistes riikides pärisid iseseisvumise järel korrakaitse- ja võimustruktuurid inimesed, kes ei olnud valged. Nad olid pruuni- ja mustanahalised. Paljude vasakpoolsete jaoks vahetas vaenlane värvi. Nüüd tuli võidelda allasurumisega, mis võrsus omade seast. Postkoloniaalne teooria proovib vahel seda muutust vältida ja toetub endiselt mõttele, et allasurumine toimub Lääne ja mitte-Lääne, musta ja valge vastanduse kultuurilisi jooni mööda. Muidugi on tõsi, et globaalses lõunas on ülemvõim endiselt paljude kunagiste kolonisaatorite käes ja poliitika, mida lääneriigid rahvusvaheliselt ajavad, mõjub lõunale kahjulikult. Lõunas on tekkinud tugev kohalik mittevalgete võimukandjate võrgustik, kus kasutatakse oma võimu vahel palju metsikumal moel. India poliitilise eliidi vaestevastane kihutustöö on näiteks olnud vähemalt samavõrd jõhker kui brittide oma. Lisaks on tabanud ümbritsevaid väikeriike India kius, mis on nüüd pruuninahaline. Nendele suundumustele tuleb Indias vastu hakata. Selleks on vaja maailmas solidaarsust ja toetust kõigilt, kes usuvad nendesse eesmärkidesse, sh inimestelt, kelle melaniinitase on madalam. Kuid tänapäeval piirneb solidaarsus üha enam inimese kultuurilise asendiga. Kui valge inimene räägib ebaõiglusest globaalses lõunas, siis talle vibutatakse sõrmega ja teda süüdistatakse teadmatuses. Inimese teadmatusele osutamine on hea asi. Aga ainult siis, kui eesmärk on seda teadmatust parandada ja pakutud solidaarsus vastu võtta.

Ajalooliselt on vasakpoolsed leidnud, et igale allasurumisele tuleb vastu hakata. Oma kultuurilisest asendist sõltumata tuleb solidaarsuse nimel alati kannataja eest välja astuda. Seda tehti, kuna vaieldamatud inimvajadused ja -tunded peituvad ühtmoodi kõigi nahavärvide all. Ajal, mil kapitalism kehtestab peaaegu kõikjal ühte mustrit, vajame taolist internatsionalismi rohkem kui iial varem.[4] Uusradikaalsus soovib seda solidaarsust õõnestada ja panna erinevused paistma suuremana, kui need tegelikult on. Sedavõrd, et oleme seadnud eesmärgid valepidi. Minusugune aineliselt privilegeeritud inimene ei peaks saama vasakpoolsetelt pelgalt oma nahavärvi tõttu rohkem tähelepanu kui mõned teised, kes seda enam vajavad.

[1] Chibber, V. 2016. The Debate on Postcolonial Theory and the Specter of Capital.
[2] Maisano, C. 2017. The New „Culture of Poverty”. – Catalyst Journal, nr 1 (2).
[3] Birch, J.; Heideman, P. 2014. The Poverty of Culture. – SocialistWorker.org, 23.09.
[4] Dhawan, N. 2018. Marxist Critique of Post-colonialism. – Krisis, nr 2.

Tarun Gidwani jagab oma elu filosoofiateaduse ja töö vahel ettevõttes FinTech. Tal on kaks magistrikraadi: üks Tartu Ülikooli filosoofia erialal ja teine Sussexi Ülikooli vaesuse ja arengu erialal.

Tõlkis Martin Rünk