„Reivlender” ei küsi moodsasse DIY-klubisse listi, vaid korraldab oma vanematetalus ise väikese festivali koos hommikujooga, kakaotseremoonia ning metsareiviga.
★★★☆☆
Möödunud suvel nägin OOPUSt esinemas Viljandi pärimusmuusika festivalil, laivi üheks oluliseks koreograafiliseks elemendiks oli intensiivne vihtlemine. Tegemist oli tõsise rituaaliga, mis ei mõjunud naljana – sama meeleolu saadab ka plaati, „Reivlender” kõlab nagu saunarituaali muusika. Kujutan ette muistset hiietarka juhtimas tervendusrituaali, ainult et võrutrummi asemel loob atmosfääri OOPUS koos suure helisüsteemi ja kõiksugu süntekatega.
„Reivlender” tekitab omaette ruumi ja töötab kõige paremini siis, kui kuulata seda pigem rännaku kui üksikute lugudena. Albumi kolm esimest pala jooksevad nii sujuvalt kokku, et võiksid vabalt olla üks pikem lugu. Üldine kõla on väga puhas ja hoolikalt viimistletud, samas teevad ilusad vokaalid, selged kihid ja professionaalne produktsioon plaadi kohati liiga korrektseks. Kõik toimib, kuid vimkadele on jäetud vähe ruumi ning üllatusmomente napib. Rohkem oleks tahtnud kuulda juhuslikkust ja mängulisust. Lemmikhetked olid tagurpidi keeratud vokaalid, mis kõlasid nagu ohtlikud metsahaldjad.
Eesti pärimusmuusika vankumatu iseloom on ideaalne materjal igasuguse elektroonikaga segamiseks. Populaarne trummimasina järjepidev kündmine või ükskõik mis luuperdatud heli on mõnus vagu, kust regilaul ning parmu- või torupill naljalt uitama ei lähe. Samalaadset korduste ja pärimusmuusika segamist on kasutanud mitmed eesti folktroonika edendajad: Maarja Nuut, Olev Muska, Meisterjaan. OOPUSega sarnasel helimaastikul võibki kohata Meisterjaani, kelle kontsertidelt lahkun tavaliselt kerge sammu ja muheda muigega. OOPUSe muusika mõjub seevastu enda rafineeritusega töiselt ja täiskasvanulikult.
