Kui kukeseente kilohind ületas 30 euro piiri, sai rahval lõpuks mõõt täis ning sündis Eesti seni populaarseim rahvaalgatus. Mis peaks olema korteri ruutmeetri hind, et midagi sellist juhtuks?
2007. aastal, eelmise suure majanduskriisi hakul, ütles toonane peaminister Andrus Ansip folkloori talletunud sõnad: „Kui see on kriis ja krahh, siis sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada.” Ansipi ütlust on kasutatud sellest saati sageli ühe või teise olukorra irooniliselt kirjeldamiseks, kuid ühe kättejõudnud kriisi illustreerimiseks sobib see tsitaat sõna-sõnalt, ilma igasuguse irooniafiltrita. Eluasemekriisis on eestlased nõus hea meelega elama.
Kuidas tõlgendada teisiti situatsiooni, kus viimase 15 aastaga on Tallinna korterite ruutmeetri hind tõusnud 250 protsenti, kuid pealinna elanike rahakotti lahmakat auku uuristava hinnatõusu asemel tekitavad linlastes kordades rohkem meelehärmi üksikud kastirattad? Või mida arvata sellest, et Eurostati andmetel tõusid Eestis üürihinnad aastatel 2010–2023 rohkem kui üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis (211%), ent ometi pole toimunud üürnike huvide kaitseks mitte ühtegi protestiaktsiooni? Tallinnas on hinnanguliselt 32 000 leibkonda, kelle jaoks eluasemekulud on liiga koormavad, s.t moodustavad rohkem kui 40% sissetulekust, aga kas oleme näinud mõnda petitsiooni, mis nõuaks nende mure adresseerimist? Kui kukeseente kilohind ületas 30 euro piiri, sai rahval lõpuks mõõt täis ning sündis Eesti seni populaarseim rahvaalgatus. Mis peaks olema korteri ruutmeetri hind, et midagi sellist juhtuks? Et hakkaksime üldse avalikult kasutama terminit „eluasemekriis”?
Möönan, et möödunud aastal hakkas teemat seni ümbritsenud vaikusemüür justkui murenema. Kliimaministeeriumis valmis analüüs Eesti taskukohaste eluasemete poliitika võimaluste kohta ning üle pika aja on koostamisel Eesti eluasemepoliitika strateegiadokument. Eluasemete kättesaadavuse parandamiseks koostati mullu analüüse ka Tallinna linnavalitsuses, lisaks pälvis teema tähelepanu tänu kevadel Tallinna kaasamiskeskuses üleval olnud näitusele „Tere tulemast koju, eluasemekriis”. Näitusel olid eksponeeritud eri arhitektide nägemused lahendustest, mis aitaksid ukse taha jõudnud kriisi leevendada. Tulebki tõdeda, et kuigi meil on olemas Eesti Omanike Keskliit, on eluasemekriisi avalikkuses probleemina tõstatanud ja kriisina sõnastanud just arhitektid ja urbanistid. Ka Müürilehe eluasemenumbri persooniintervjuu on sel põhjusel tehtud Eesti Arhitektide Liidu presidendi Aet Aderiga.
Samas on pisut kummastav, et organisatsioon, mille põhikirjaliseks eesmärgiks on toetada ja arendada arhitektuurivaldkonda, on sunnitud olema eestkostjaks kümnetele tuhandetele inimestele, kelle jaoks eluasemekulud on praegu liiga koormavad. Miks ikkagi viib kukeseente hind eestlasi barrikaadidele, kuid hinge seest söövad eluasemekulud muutuvad aktuaalseks ainult talviste elektriarvete saabudes?
Eesti eluasemepoliitika on seni kujunenud turupõhiselt. Kinnisvarast on saanud üks finantsinstrument investorite portfellis. Riik ega omavalitsused pole kehtestanud siin hinnalagesid ega nõudeid taskukohaste eluasemete loomiseks. Kinnisvaraturg on laissez-faire par excellence, mis omakorda tähendab, et kui hinnad rallivad järjest kättesaamatumasse kõrgusesse, siis inimestel justkui pole plakatite ja ruuporitega kuskile minna. Tuleb lihtsalt rohkem teenida, sääste koguda, vanematelt laenata, pensionisambad tühjaks teha, kahel või kolmel töökohal rabada ja küll siis pank laenu annab ning täitub ka eestlaslik unistus päris oma kodust. Kümne selles numbris oma esimese kodu ostmise lugu jaganud inimese kogemused näitavad eestlaste valmidust pingutada ja püksirihma koomale tõmmata, mida tuleb loomulikult tunnustada. Aga probleem ongi selles, et kodu ostmist nähakse Eestis sügavalt isikliku asjana. Kui see vaevaga teenitud oma kodu on lõpuks käes – mis sest, et see juriidiliselt järgmised 30 aastat veel pangale kuulub –, ei hakka värske koduomanik ju ometi raiuma helget oksa, kuhu on raske tööga jõutud, et nõuda struktuurseid lahendusi eluasemete kättesaadavuse parandamiseks. Lahendusi, mis aitaksid leevendada ka mitmeid teisi sotsiaalseid valukohti segregatsioonist ebaühtlase regionaalarengu ja iibeni välja.
Oleme jõudnud eluasemekriisi tänu väärarusaamale, et iga hinna eest tuleb vältida riigi ja omavalitsuse sekkumist kinnisvaraturul toimuvasse. Turupõhine hinnakujundus on justkui loodusseadus, kuhu inimestel pole oma seadustega asja. Seekordne Müürilehe number pakub mitmeid näiteid, kuidas selline sekkumine võiks välja näha, olgu eeskujuks Austria piiratud kasumiga eluasemete seadus või mitmel pool Lääne-Euroopas ennast tõestanud mittetulunduslik ehitussektor. Aga nende lahendusteni jõudmiseks on esmalt vaja poliitilist survet. Tsiteerides Helena Männa ja Eneli Kleemanni artiklit: „Eestlased ei protesti ega nõua nähtavalt muutust, samal ajal kui mujal maailmas võivad kodanikualgatustest sündida uued linnaosad.” Kui eluasemekriis on kriis, milles me ei taha elada, siis tuleb sellest märku anda.
