Õpetaja ei ole teenindaja. Miks arvavad mõned vanemad, et nad võivad nõuda oma lapsele paremaid hindeid või pedagoogi klassi ees läbi sõimata?

Vanasti oli asi lihtne – nii nagu õpetaja ütles, nii oligi. „Vanasti”, s.t veel minu koolipõlves ehk üheksakümnendate teisest poolest nullindate keskpaigani, nõukaajast rääkimata. Ei mäleta küll juhuseid, et mõni lapsevanem oleks endale liiga palju lubanud ehk hakanud õpetajale dikteerima, mismoodi ta oma tööd peab tegema. Kui selliseid juhtumeid ka oli, ei jõudnud need meediasse – ju oli muid muresid.

Jumal tänatud, et jõnglasi ei sunnita enam nurka hernestele põlvitama, kui nad tunnis lobisevad. Veel minu lasteaiaski pandi lõunaune ajal jutustamise eest paljajalu külmale kahhelpõrandale seisma. Kasvataja – nagu toona öeldi – haaras mind kaenlasse, tassis pesuruumi ja pani teki pähe. Toimus teisigi huvitavaid asju, mille eest lastekaitse komando tänapäeval kohe ukse maha lööks. Eks iga nähtust tuleb vaadata oma ajastu kontekstis. 

Ühelt poolt on distsipliin ja pingutus arenemiseks vajalikud, teisalt ei tohi sellega üle piiri minna. Kus see piir aga on ja kes selle määrab, tundub olevat muutunud. Kuulen õpetajatest sõpradelt-tuttavatelt tihti, et pendel on liikunud teise äärmusesse. Näiteks tuleb isa reede õhtul Soomest töölt, kukub trimpama, tekib mõte lapse e-kooli kontrollida. Vaatab, et misasja, nii kehvad hinded! Helistab õpetajale, sõimab. Või teine lugu: õpetaja saadab lapse tunni segamise eest ukse taha, too kitub kohe emale ära ning jälle on peapesu garanteeritud. 

Ühed lapsevanemad pöördusid koguni tuttava kunstniku poole, kui nende võsuke oli kunstiõpetuses pildi eest nelja saanud. Selgus, et teos on ikkagi viit väärt.¹ Isegi tunnikontrolli hinnet on juristi abiga vaidlustatud. Samal ajal võib ka seda, kuidas vanem õpetajat kirjadega pommitab, tõlgendada ahistava käitumisena.²Halvemal juhul viib selline surve õpetaja läbipõlemiseni.³ Riiklikku institutsiooni, mis õpetajat lapsevanema eest kaitseks, ei ole. Probleemi ulatust näitab seegi, et sel teemal on valminud magistritöö.⁴

Lugemine mõjub halvasti

Mõnikord polegi lapse ja õpetaja vahel konflikti, aga lapsevanem teab paremini. Näiteks järgnev tõestisündinud anekdoot. Annab õpetaja gümnaasiumis järeleaitamistunde, ütleme, et matemaatikas. Tegelikult õpetab ta teist ainet, aga tegemist on vastutuleliku inimesega. Ootamatult ilmub ükskord õpilase asemel kohale tema isa, kes teatab, et tema laps küll gümnaasiumis põhikooli matemaatikaülesandeid lahendama ei pea.

Õpetaja katsub rahulikult seletada, et noor ise on asjast huvitatud ja paraku on nende ülesannete harjutamine eksami sooritamiseks vajalik. Seepeale kutsub isa õpetaja akna juurde ja näitab talle oma linnamaasturit. „Vaata seda autot! Millega sa ise kooli tulid, mingi trammiga vä?” „Ei, trolliga, me oleme Mustamäel.”

„Vaata seda autot! Millega sa ise kooli tulid, mingi trammiga vä?” „Ei, trolliga, me oleme Mustamäel.”

Muidugi pole maailm mustvalge ning (sotsiaal)meediat lugedes leidub ohtralt õpilasi ja nende vanemaid, kelle arvates nõuavad kool ja õpetajad lastelt liiga palju. Hoopis lapsed on läbipõlenud, aga kui seda on ka õpetajad ja lapsevanemad, siis pole see ainult koolisüsteemi, vaid kogu ühiskonna probleem. 

Mõne õpetaja arvates on muutuse põhjuseks teisenenud väärtushinnangud. Ühe Harjumaa kooli 1.–5. klassi õpetav Laura (nimi muudetud) töötab pedagoogina viiendat aastat. Ta ütleb, et ei tulnud enda kooliajal selle pealegi, et kahelda milleski, kui õpetaja nii ütles. Ka pole ta kunagi mõelnud vaidlustada, miks tema pealinnas gümnaasiumis õppivale lapsele nii palju õppida jäetakse. „Kool on akadeemiline asutus, eeldab vaimset pingutust, ja mina pole veel kuulnud, et näiteks raamatulugemine mõjuks minu lapsele vaimselt halvasti.” Just seda on tal tulnud ühele lapsevanemale tõestada. 

Kui ta oli ühe teise Harjumaa kooli esimese klassi ja pikapäevarühma õpetaja, kirjutas üks vanem talle, et ta viiks lapse pärast koolipäeva lõppu õigesse bussipeatusesse. Laura helistas ja selgitas, et see ei kuulu tema tööülesannete hulka, mille peale vanem oli hämmeldunud. Samas koolis pani ta õpilasele märkuse õppevahendite puudumise pärast, mille peale tuli pahane kiri vanemalt, et miks ta neid lapse kotist ei võtnud. Samal ajal on laste asjade puudutamine keelatud.

Arusaamatusi vanematega on Laural olnud teisigi. Hästi tavalised on küsimused, et mis õigusega te panite mu lapsele kolme ja parandage see palun ära. „On olnud lugusid sellest, kuidas õpetajad panevadki nelja ja hiljem selgub, et õpilase teadmised ei vasta sellele hindele. Mina olen, muide, üks sellistest õpetajatest – ma ei jaksa võidelda.” 

Kui vanemale miski ei meeldi, nõuab ta lapse teise klassi tõstmist ja kool peab sellega tegelema. „Pead näiteks põhjendama, miks sa panid puuduliku hinde tervele klassile, et niimoodi üks õpetaja ei käitu ja näitasid sellega oma võimu.” Laura toob näite, kus ta pani lapsele kolme, sest too nimetas teose autorina Astrid Lindgreni, kuigi tegemist oli eesti kirjanduse klassikuga. „Siis tuleb kiri: „Ta niimoodi õppis. Kas te teate, mis ta tegi? Ta on õhtu otsa nutnud.””

Kombed puuduvad

Oli ka selline õpilane, kellel oli kogu aeg kodune töö tegemata. „Jätsin ta pärast tunde ja ütlesin, et teeme selle asja koos ära. Sellest tuli kohe pahandus, ta helistas emale. Järgmisel päeval marssis ema keset tundi klassi, mitte ühtegi sõna sissejuhatuseks ei öelnud ja lihtsalt sõimas mind läbi – mitte eesti keeles. Lapsed töötavad rahulikult ja ema tuleb sind ründama valimatute sõnadega?”

 Järgmisel päeval marssis ema keset tundi klassi, mitte ühtegi sõna sissejuhatuseks ei öelnud ja lihtsalt sõimas mind läbi – mitte eesti keeles.

Ka nutiseadme äravõtmine on ahistamine. „Üks lapsevanem, selle asemel et probleemiga tegeleda, saadab pikki kirju, viidates inimõigustele, et punkt see ja see. Siis ma mõtlen, et tule taevas appi, kas sul muud ei ole teha? Ja kuidas mõned riigid on suutnud siiski võtta vastu seaduse, et koolis ei tohi mobiiltelefone olla?”

Mõne vanema kirjale tahaks Laura vastata, et õppige palun kirjutama, või öelda, et mina ei ole teiega samas liivakastis mänginud, palun teietage. Kui Stuudium muutus õpetaja tümitamise kohaks, oli ta sunnitud meenutama, et see on mõeldud infovahetuseks ja probleemide korral tuleb kirjutada meilile. „Ja siis pannakse veel see „kle ma ei saa aru”. Kui on ainult üheksa klassi või gümnaasiumiharidus, siis see mängib rolli. Ma ei tohi halvustada, aga näen, kus vanemad töötavad.”

Kuidas konfliktid vanematega tavaliselt lahenevad ja kas näost näkku õnnestub asjad selgeks rääkida? „Eks olen proovinud, aga mõnikord löön lihtsalt käega. Kui tahad, et su laps oleks rumal, siis mida ma vaidlen?” Laura räägib, kuidas palus õpilasel teatris korduvalt mütsi ära võtta ja lõpuks ütles, et too saab selle pärast etendust tagasi. „Sellest tuli selline jama, et õpetaja nähtavasti karjus ja poleks tohtinud niimoodi käituda. Tänapäeval on nii, et kui natuke häält tõstad, siis on kohe karjumine.” Ega lapsed rumalad ole – nad teavad oma õigusi ja räägivad kõik asjad enda kasuks. Vanem usub ikka last. Siiski ei lahku noored õpetajad Laura meelest töölt mitte laste, vaid vanemate pärast, kellega nad lihtsalt ei suuda võidelda.

„Mulle on palju öeldud, et me kaebame su peale. Tänapäeva lapsed sinatavad ja hüüavad sind nimepidi, aga sellega olen leppinud.” Kolleegidelt on ta kuulnud õpilaste suuvärgist, mis on hullem kui voorimehel, kuid tal endalgi on sellega kogemusi. „Mina ei mäleta, et oleksin õpetajale öelnud, kuhu ta minna võiks. Mind on saadetud v…u, p…i, perse ja veel sajasse imekohta.” Nii inetu kõnepruuk kui ka suhtumine, et mida see õpetaja üldse teab, saab Laura sõnul alguse kodust. 

Tere tulemast reaalsusesse

Laurale tundub, et lapsevanemad on ka ise segaduses ega oska tänapäeva virvarris toimetada. „Kui sul ei ole seda pidepunkti, mis kodust kaasa antakse, siis sul ongi väga raske.” Tema jutu mõte on see, et vanemaid tuleks harida, sest lapsed on kodu peegel. „Algkool pole enam koht, kus õpetaja saab õpetada ainet, vaid sa õpetad neid käituma – kuidas käsi pesta, sööklas süüa, kaaslastega suhelda, riides käia. Esimene aasta läheb julgelt selle peale, et lapsed ja vanemad saaksid aru, et kool ei ole puhkekeskus.” 

Ka Ida-Virumaal 1.–9. klassile eri aineid õpetaval Annal (nimi muudetud) oli ühe vanemaga probleeme just 1.–2. klassi ajal, siis läks õpilane teise kooli. Tema juhtum näitab, et vanema ja õpetaja konflikt ei pruugi piirduda ühe episoodiga. „Minul on kogemus lapsevanemaga, kes kirjutas mulle peaaegu iga päev. Mõni neist kirjadest kolm A4 pikk. Soovis igapäevast tagasisidet oma lapse kohta ja käitumishinne „hea” ei olnud piisavalt hea.”

„Mulle on palju öeldud, et me kaebame su peale. Tänapäeva lapsed sinatavad ja hüüavad sind nimepidi, aga sellega olen leppinud.”

Anna sõnul väitis vanem, et nad sildistavad lapsi, kuigi nimetas ise oma last naljatades kogu aeg inetute sõnadega. „Ükskord sain pika telefonikõne, kus ta mu peale pool ajast lihtsalt karjus, asja eest, milles mina polnud süüdi.” Kuigi too vanem õppis eripedagoogiks, oli Anna sõnul selgelt näha, et igasugused klassis olevad erivajadused olid talle vastumeelsed. 

Hoolimata konfidentsiaalsusnõudest uuris ta pidevalt, mis diagnoosid lastel on, ja oli pettunud, kui seda infot ei saanud. Ta tahtis teada, keda on suunatud Rajaleidjasse. „Ükskord kuulis kuskilt, et eripedagoog rääkis ühe lapsevanemaga, ja käis mind süüdistamas, et miks sellel lapsel soovitatakse alles nüüd Rajaleidjasse minna. Minul ei olnud õigust öelda, et suunasin selle lapse juba koolitee alguses sinna ja ta on seal ka käinud.”

Õpetajaameti juurde käib enesetäiendamine ja ka tol õppeaastal käis Anna tööga seotud koolitustel, olles ära kuuel päeval. Kevadel tegi seesama lapsevanem talle etteheite, et see on vastuvõetamatu, et ta niimoodi koolitusele lubati. „Et kui tema oleks direktor olnud, siis tema ei oleks mind lubanud. Tema sõnad olid, et kui õpetaja ei saa juba olemasoleva haridusega hakkama, siis ta ei peaks õpetaja olema.” See näide on Anna sõnul vaid väga väike osa sellest, millega õpetajad lapsevanemate puhul kokku puutuvad.

Ei mäletagi nii hulle aegu

Mitmes Lõuna-Eesti põhikoolis ja gümnaasiumis matemaatikaõpetajana töötanud Kertu (nimi muudetud) ei mäletagi nii keerulisi aegu õpetaja elus kui viimased 2–3 aastat, kuigi ta on olnud pedagoogina ametis üle kümne aasta. Praegu õpetab ta ühes Tallinna gümnaasiumis.  „Tundub uskumatu, kuid ajal, mil koolides pingutatakse selle nimel, et õpilastest saaksid ennast juhtivad õppijad, sekkuvad vanemad järjest enam õpetaja töösse.” Kertu ütleb nagu Lauragi: see, et ei olda hindega rahul ja kaubeldakse järjekordset järelevastamise võimalust, on tavaline asi. Mis sest, et neid võimalusi on kirjeldatud hindamisjuhendis ja kursuse alguses Stuudiumis ning õpetaja räägib neist iga kord enne ja pärast kontrolltööd. 

 „Ükskord sain pika telefonikõne, kus ta mu peale pool ajast lihtsalt karjus, asja eest, milles mina polnud süüdi.”

Järjest rohkem vanemaid ei jäta enda teada, kuidas peaks matemaatikat või keemiat õpetama, vaid asub õpetaja ja kooliga kirjavahetusse. „Juhtub, et õpilane on oma hindega rahul ja teadlik sellest, miks kontrolltöö A-vääriline ei ole. Kuid vanem ei ole rahul, sest „põhikoolis oli mu lapsel tunnistusel „5” ja gümnaasiumiõpetaja ei oska õpetada”.” Iga selline kiri nõuab Kertu sõnul aega. Enamasti on vanem heatahtlikult meelestatud, kirjavahetus piirdub 2–3 meiliga ja leitakse ühine lahendus. „Kuid need kirjad lapsevanematelt, mis lausa häirivad igapäevaelu, ei lõpe.”

Mõni vanem leiab kogu aeg midagi, millele uuesti reageerida, ja siis igast vastusest veel kolm punkti, mis teda uuesti käivitavad. „Mingil hetkel sa ei jaksa enam kirjutada, palud vastamisel appi õppejuhi, kuid ka see ei pidurda vanemat, kes tahab oma lapsele ainult parimat. Ähvardatakse kõikide Eestis ilmuvate väljaannete ja saadetega.” Üks vanem näiteks kirjutas Stuudiumisse süsteemselt pärast kella kümmet õhtul, nõudes vastust järgmiseks hommikuks. Kuigi õpetajal pole kohustust seda pärast tööpäeva lõppu kontrollida, on vahel siiski tarvis mõned asjad lõpetada.

Kui seal on süüdistav kiri, et sa ei oska oma tööd, siis see rikub Kertu sõnul ikka une ära küll. „Või tahtmise hommikul rõõmsalt tundi alustada, kui tead, et pead vanemale järjekordselt vastama, et gümnaasiumi matemaatika ei ole võrreldav põhikooli omaga, et ma ei ole kuidagi tema lapsele liiga teinud, olen lähtunud koolis kehtivatest dokumentidest ning riiklikust õppekavast. Ja et lõppude lõpuks on mul tõepoolest õpetajakutse tase 7 ja koolis olen õpetanud rohkem kui kümme aastat.”

„Minu lapse kehvad hinded ei peegelda ainult tema teadmisi ja oskusi, vaid annavad ka olulist tagasisidet Teie õpetamise kvaliteedi ja pedagoogilise kompetentsi kohta.”

„Huvitavaid kirju” on ta saanud teisigi. Näiteks kirjutab vanem: „Minu lapse kehvad hinded ei peegelda ainult tema teadmisi ja oskusi, vaid annavad ka olulist tagasisidet Teie õpetamise kvaliteedi ja pedagoogilise kompetentsi kohta.” Või siis kirjutab vanem, et tema lapsele ei sobi iseseisev ülesannete lahendamine, sest ta on harjunud tegema seda ainult koos õpetajaga, kuna nii õpib kõige paremini. 

„Kolmas vanem pärib pärast suuremaid arvestustöid aru, kas tema lapse tööd on ikka parandatud nõuetekohaselt ja teiste õpilastega võrdselt, ning nõuab töö hindamisjuhendit ja punktide jaotust. Neljas vanem nõuab oma lapsele individuaalset iganädalast konsultatsiooni olukorras, kus õpetajal on 90 õpilast õpetada.” Usaldamatus õpetaja vastu on Kertu sõnul tohutu – igas tänapäeva pedagoogika või teaduslikult tõestatud meetodis kaheldakse, sest see ei ole õpik-töövihik-stiilis õpetamine, mille korral õpetaja lahendas tahvlil ülesandeid ja õpilased kirjutasid maha. 

Õpetaja on ka inimene

Miks on vanemad hakanud endale „liiga palju lubama”? Laura arvates on see vist kogu aeg nii olnud, aga kui suhtled omasuguste inimestega, kellega jagad samu väärtusi, siis seda ei märka. „Minu jaoks oli normaalne, et viieaastane laps osales laulu- ja tantsupeol ning käisin temaga nukuteatris. Elame oma roosas mullis. Nii kui minust sai õpetaja, ütles koolidirektor mulle, et tere tulemast reaalsesse maailma.”

Kertu arvates ongi õpetajad soovinud, et saaksid vanemaga koostööd teha, sest nii on õppija tulemused kõige paremad. Koostööst oleme aga liikunud olukorda, kus õpetaja/kool peab kogu aeg ennast kaitsma ning tõestama midagi, mida pole vaja tõestada. „Oleks väga lihtne, kui kõik teeksid oma osa ära – õpilane õpiks, vanem kasvataks ja õpetaja õpetaks.”

Ühiskond näitab näpuga õpetaja peale, klikinäljas meediaväljaanded trükivad ära ainult selle, kuidas õpetaja (kool) on jätnud midagi tegemata või teeb valesti, leiab Kertu. Tema sõnul piisab ühest vanemast, kes pole rahul ühegi õpetaja selgituse ega koolipoolse lahendusega. „Oma lapse kaitsmise tuhinas ilmubki kallutatud artikkel, mis annab taas uutele vanematele jõudu kaebamise ja õig(l)use nõudmise teekonda alustada.” 

Mida saab olukorra parandamiseks teha? Kertu tunneb kõige rohkem puudust usaldusest ja aususest. Kool on süsteem, kus iga osapool annab oma panuse, ja kui üks ei usalda teist, on juba probleem õhus. „Kui vanemale tundub, et õpetaja on tema lapse suhtes ülekohtune, on kõige mõistlikum leppida kokku vestluse aeg ja minna just selle õpetajaga rääkima. Leida üheskoos üles põhjused ja lahendused, mitte oletada või tunde põhjal kohe kirjutada ja süüdistada.” 

Ta on väsinud sellest, et kõigile „kogu aeg tundub midagi” ja üksikjuhtumi põhjal tehakse üldistusi ja järeldusi. Ka Laura leiab, et olukorda tasub vaadata kaine peaga. „Mina ei lähe arstile ütlema, kuidas mind ravida, ega poemüüjale õpetama, kuidas mind teenindada. Ära sina ka tule lapsevanemana ütlema, kuidas mina pean õpetama. Kui sul on mure, pöördu mu poole, lahendame selle koos.”

Kertu tahab olla õpetaja, kes tunneb õpetamisest rõõmu ja proovib leida iga päev lahendusi, kuidas muuta tund huvitavaks ja tänapäevaseks, et õppijale ka kõige keerulisem teema selgeks teha. „Paraku on minu rõõm kustumas, sest järjest enam vanemaid soovib end kirja teel välja elada. Kuna mina ei saa kvalifitseeritud spetsialistina samaga vastata, kuluvadki tunnid õigeid sõnu otsides ja kirjutades. Kahju küll, aga selle arvelt jääb vähem aega tundide ettevalmistuseks ja uute ideede tekkeks.” 

Kui sulle ei meeldi, pane laps koduõppele ja õpeta teda ise.

Ka Laura sõnul meeldib talle tema töö, sest kolleegid on kihvtid ja õpetajaamet väga loov. „Kui suudad kogu sellest jaburusest ja lastevanematest üle olla ning ajad oma rida, siis see on hästi tore. Saan aru, et olen tegelikult ka vajalik ja kasulik. Kui näen, et õpilased päriselt huvituvad, siis see on vahva.” Kertu leiab koguni, et enamikul õpetajatest on siiski lapsevanematega vedanud, ja sel juhul tasub rõõmustada.

Laura arvates peaksid vanemad aru saama, et õpetajad on ka inimesed. Õpetajatel on oma elu ja tööpäev ning nad ei pea õhtul pärast nelja ega nädalavahetusel telefonile vastama. „Õpetaja ei ole teenindaja. Õpetaja on õpetaja ja klassi ees selleks, et aidata sinu lapsel ellu astuda. Kui tahad, et sinu lapsest saaks keegi, siis tee koostööd kooli ja õpetajaga ning ära aja, silmaklapid peas, oma joru. Kui sulle ei meeldi, pane laps koduõppele ja õpeta teda ise.”

1. Tigasson, K.-R. 2018. Helikoptervanemad: emad ja isad, kelle hoolitsus lapsi lämmatab. – Eesti Ekspress, 05.12. ↩︎
2. Põld, M. 2025. Lapsevanemate ja õpetaja konfliktid peaksid lahenema kooli toel. – Harju Elu, 16.05. ↩︎
3. Kivestu-Rotella, T. 2024. KÕRVALPILK ⟩ Romi Hasa soovib, et lapsevanemad näeksid ja hindaksid õpetaja tööd. – Õpetajate Leht, 12.03. ↩︎
4. Raudla, H. 2024. Õpetajad kiuslike lastevanemate küüsis. Kuidas ja miks? – Õpetajate Leht, 27.02. ↩︎