Ühiskondlikul tasandil raamistame vanemlusega seonduvat soolise binaarsusega ning loome seeläbi vaikimisi kuvandi emadest kui vanematest ja isadest kui eostajatest. Aga vanemluse binaarsuses on kaheks osapooleks hoopis vanem ja laps. 

Eesti on mugavusühiskond, aga laste saamine on kõige ilusa ja emotsionaalselt rikastava kõrval paratamatult ka vägagi ebamugav. Võrreldes tänapäevase palgatöö olemusega on laste saamine hoomamatult raske ja intensiivne töö. Olgugi et finantsilisel elujärjel, geopoliitikal ja kliimasoojenemisel on iibe kontekstis tähtis roll, ei taha paljud naised lapsi sünnitada, kuna meie ühiskonnas levinud arusaamade järgi tegeleb lapse kasvatamisega üks inimene – ema. 

Tihtipeale tuginetakse ühiskondlikes hoiakutes pretsedendile, nii-öelda loomulikkusele. Ema toob lapse ilmale, laps on temast esimestel kuudel kehalises sõltuvuses. Tissid. Isa käib jahil (loe: sõidab bemmiga kontorisse), ajab taga mammuteid (loe: klõpsib Exceli tabeleid) ja toob saaklooma (loe: mediaanpalga) koju. Ühesõnaga, „loomulikku” peremudelit järgiv isa vaatab päev läbi ekraane ja istub. Ühiskond aplodeerib, vähemalt peab isa peret üleval ja pole oma sekretäriga Kanaaridele kolinud, mees tunneb end väestatuna nagu mammutikütt ja hõimupealik. Naine – saab hakkama. Vähemalt on tal laps, kellest rõõmu tunda, ja mees, kelle eest hoolitseda. 

Lapsesaamisega seonduvatest soorollidest ja bioloogilistest paratamatustest rääkides on kuidagi ära unustatud, et vanemaid on tegelikult kaks.

Unisex-sünnitusmaja

Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho väitis möödunud aastal Postimehes naljatledes¹, et iibeprobleemi lahendamiseks „tuleb anda ka meestele õigus sünnitada ja avada unisex-sünnitusmajad… Aga kuni inimene on bioloogiline liik, on see vaid haige kujutlus, mis ei vii tulemuseni”. Nojah, seekord siis nokunali. Siiski on hämmastav termini „unisex-sünnitusmaja” kasutamine, olgu see iroonilises kontekstis või mitte. Sellele mõeldes tuleb silme ette baaris piljardit mängiv mees, samal ajal kui tema naisele tehakse 40-tunnise sünnituse käigus viiendat epiduraali. Mis see mees ikka sünnitusmajas teeb? Kokkuvõttes raamistatakse asi pealtnäha progressiivselt ja siiralt: [peame pidama] „nende, kes sünnitavad, karjääriks laste kasvatamist”. Justnimelt nende, kes sünnitavad, nemad kasvatavad. Kus on isa? Tööl? Mängib piljardit? 

Kirjandusteadlane Maarja Vaino otsustas tugineda iibeteemalisel riigikogu konverentsil² samuti argumendile „mehed ei saa sünnitada”. Järgnenud mõttekäigust jäi kõlama ka idee, mille kohaselt ei saa isa kuni lapse kolmanda eluaastani ema asendada, kuna sel perioodil tekib lapses turvatunne. Kas ideaalses peremudelis ei tekita siis isa lastele turvatunnet? Päris kurb. Mis siis saab, kui isa peaks juhtumisi lapsega üksi koju jääma? Taaskord, me räägime ideaalsest peremudelist. Lahkudes sulgeb ema ukse, isa avab pudeli ja laseb lapsel kruvikeerajaid seinakontakti pista? Või on õige eesti isa, põliste ja murdmatute soorollide edasikandja, üks täiesti saamatu jorss, kes ei oska mähkmeid vahetada ega last kallistada või pillab ta lihtsalt pea peale maha? Ja muidugi väidab Vaino, et äärmusfeministidest naised tahavad endale „meeste õigusi” ja „käituda nagu mees”, viidates sellele, et laste asemel tehakse karjääri. Sellest kumab läbi, et Vaino vastandab laste saamisele mees olemist. Jällegi, last saab kasvatada ainult see, kes sünnitab. Eostaja on tööl või mängib piljardit. 

Eesti juhtivad intellektuaalid otsustavad võtta sõna iibe ja perepoliitika teemal. Mängitakse bioloogiliste argumentide ja pereväärtustega, millele vastandatakse Lääne progressivismi, ajuvaba postmodernismi ja äärmusfeminismi. Ainult et lapsesaamisega seonduvatest soorollidest ja bioloogilistest paratamatustest rääkides on kuidagi ära unustatud, et vanemaid on tegelikult kaks. 

Tunnel 

Olukorras, kus traditsiooniline isa mängib päevad läbi piljardit, on lapse ema seisus, kus ta peab lisaks röökivale titele hoolitsema ka täiskasvanud tite eest. Talle süüa tegema, pesu pesema, kodu koristama. On täiesti mõistetav, kust seesugune suhtumine tuleb – kõigest mõne põlvkonna eest jõudis isa vahepeal 18-tunniste vahetuste järel söekaevandusest isegi koju magama. Aga kas tänapäevani peaks kehtima vaade, mille kohaselt seisneb „isa” roll selles, et lapse kasvatamisse sekkutakse alles siis, kui viimasel on aru peas ja jalad all? Siis saab neile juba igasuguseid asju õpetada, nagu Kris Kärner seda teha kavatseb.³ 

Muidugi, bioloogilisel tasandil on kaks sugu reproduktsiooni seisukohalt olulised. Aga kui laps on käes, mängivad soorollid üpris väikest… rolli. Lapse sünni järel algab täiesti uus näidend pealkirjaga „Tunnel”, mis kestab mitu aastat. Pearollides Vanem, Vanem ja Laps. Improvisatsioonilise näidendi põhilisteks aspektideks on magamata ööd, kirjeldamatud rõõmupursked ja emotsionaalne virvarr. Pearollis oleval lapsel on vaja püksi kakada, põrandale ilastada, vanemaid kallistada ja oma toas klotse vastu seina loopida. 

Vanem peab lapsele keset ööd mähkmelööbe peale Sudocremi panema ja päeval selgitama, et koer teeb tõepoolest „auh-auh”. Seejärel kuulama paar kuud järjest iga päev kirjeldamatult rõõmustavat, aga täiesti enneolematut statement’i: „Koer teeb „auh-auh”.” Kui laps näeb esimest korda lehma ja tekib lühis, et kas see on nüüd „auh-auh” või „mää”, siis peab vanem rahulikult selgitama, et korrektne fraas on hoopis „muu”. Kõike seda saab vist teha ainult ema, tema ju sünnitas. Isa saab… mängida piljardit!

Ema ja lapse tuba

Lähen poodi, lapsevankriga. Ja ninasõõrmed tunnetavad tugevaid aroome. Kus on mähkimislaud? Kümne punkti küsimus… NAISTE VETSUS! Või siis „EMA ja lapse toas”. See, kas ma saan lapsevanemana avalikus ruumis oma laste mähkmeid vahetada, sõltub tihtipeale sellest, missugune aparatuur mul püksis on, samas kui lapse püksis olev kaka on konstant. Isaks saades anti mulle haiglas tore raamat, milles kirjutati, et ma võiks vahepeal beebidega veits naltsi teha ja mängida, samas kui emadele suunatud kirjanduses kirjutatakse detailselt vaktsiinidest ja haigustest, rinnapõletikest, kaalukõveratest ja piimapudelite steriliseerimisest. 

Värske isana sain ka soovitusi, et vahepeal võiks ma kodus pesu pesta või süüa teha, et laste emal kergem oleks. Täiesti loogilised ja tänuväärsed soovitused, aga ilusas maailmas peaks olema tegu vaikiva arusaamaga, millegi enesestmõistetavaga. Kahjuks on vaikivaks eelduseks see, et töölt koju jõudvat meest ootab naeratav naine, kes ulatab perepeale viskiklaasi, laual aurab hanepraad ja lapsed… on vait! 

Kui mina baaris kolmandat sassi tellin, ei esitata mulle küsimust, et kuidas mu naine ikkagi lastega hakkama saab. See, et naine on lastega kodus, on iseenesestmõistetav.

Lapsevanematena käime abikaasaga õhtuti väljas, aga vahetustega. Keegi peab kodus lapsukesi valvama. Abikaasalt küsitakse alatihti: „Oi, aga kes lapsi valvab? Kas mees on lastega kodus? Kuidas ta küll hakkama saab? Oi, ta on ikka nii tubli!” Ma olen mees, ma olen nii tubli, sest ma olen kodus lastega, kelle ma ise tegin? Seevastu, kui mina baaris kolmandat sassi tellin, ei esitata mulle küsimust, et kuidas mu naine ikkagi lastega hakkama saab. See, et naine on lastega kodus, on iseenesestmõistetav.

Kui me suudaks ühiskonnana mõista, et lapsevanemaid on tegelikult poole rohkem, kui pealtnäha tundub, et ka meessoost inimesed on täiesti võimelised mähkmeid vahetama, okset koristama ja nutvat imikut maha rahustama, leiaks märksa rohkem naisi, et tõepoolest võiks lapsi teha. Veelgi enam, äkki mõni mees tõmbab onuheinolikku fraasi kasutades „pehmoks ära” ja otsustab mõnel nädalapäeval ise süüa teha, koristada, pesu voltida? Äkki näeks naine, et vau! Elukvaliteet on käegakatsutav nähtus! Võib-olla võiks kunagi veel lapsi saada? Äkki tagab eesti rahvuse püsimajäämise soorollide lagundamine?

1. Kiho, T. 2025. Kui mehed ei sünnita, siis ei sünnita keegi. – Postimees, 17.10. ↩︎
2. VAATA JÄRELE ⟩ Miks meil lapsi ei ole? Riigikogus arutleti Eesti rahvastikukriisi üle. – Postimees, 10.03.2026. ↩︎
3. Zjuzkova, N. 2026. VIDEO ⟩ «Ta saaks koolis kiusata vähemusi ja tulistada pumbaga!» Striimer Kris Kärneri lasteteemaline šokeeriv sõnavõtt paneb kulmu kergitama. – Elu24, 14.03. ↩︎