21. sajandil lahutavad miljonite inimeste meelt v-tuuberid ehk dünaamilised üliinimlikud olendid. Väljamüüdud staadionikontserdid, kus esinevad hologrammid ja animetüdrukute seksualiseeritud avatarid (keda kehastavad keskealised mehed), on saanud koroonajärgses maailmas tavapäraseks nähtuseks. Kas selles kõiges on midagi, mis on ka „päris”?
Kui avan YouTube’i, näen, et parasjagu teeb otseülekannet v-tuuber Mori Calliope, kes mängib „Dark Souls III”. Kogu ekraanil avaneb mängusisene lahing, all paremal räägib midagi Mori roosade juustega avatar ning samal ajal jookseb üleval paremal tabamatu kiirusega striimi vaatajate vestlus. Üks 3D-tegelane ühest universumist juhib teist 3D-tegelast teisest, pidades inimhäälset dialoogi vaikivate fännidega teisel pool kasutajanimesid. See on tüüpiline v-tuuberi loomingu vaatamise kogemus.
Jaapanis sündinud…
Mõiste „v-tuuber” tuleneb sõnadest „virtuaalne” ja „juutuuber”, viidates sellele, et tegemist on veebipõhiste isiksustega. Nad esinevad oma publikule üldiselt videoformaadis ning on „virtuaalsed”, seega justkui mitte päris „reaalsed”. Enamik v-tuubereid kasutab 2D- või 3D-anime stiilis avatare, et Twitchis ja YouTube’is arvutimängudega seonduvat striimida. V-tuuberid pole aga ainult videomänge puudutav nähtus, osa neist salvestab ka albumeid ja annab kontserte ning nende baasil luuakse ka arvutimängudes ja animesarjades tegelaskujusid. Arvatakse, et nähtus sai alguse 2016. aastal, kui Kizuna Ai nimeline roosade kõrvadega kawaii tegelane end pimestavalt valge tühjuse taustal esimeseks virtuaalseks juutuuberiks nimetas. Kümne aastaga on sellest nišist kasvanud globaalne fenomen ning käivitunud tööstusharu, kus liigub miljardeid dollareid. Nüüdseks annavad hologrammid tohututele rahvamassidele staadionikontserte ning v-tuuberitest on saanud nii riiklike organisatsioonide kui ka erakorporatsioonide ametlikud esindajad, kelle kujutistega bännerid kaunistavad tervet Tokyot.
Nüüdseks annavad hologrammid tohututele rahvamassidele staadionikontserte ning v-tuuberitest on saanud nii riiklike organisatsioonide kui ka erakorporatsioonide ametlikud esindajad, kelle kujutistega bännerid kaunistavad tervet Tokyot.
Tehnoloogiliselt toimib see järgmiselt. Inimene mõtleb välja tegelase ja tema taustaloo ning loob talle avatari ehk tegelase visuaalse kuju. Avatari juhib näoliikumise jälgimise tehnoloogia, nii et kaamera ees oleva inimese liigutused ja näoilmed kantakse üle avatarile. Kõik see ühendatakse omavahel tarkvara abiga ning edastatakse seejärel striimina otseülekannet ootavate fännide ekraanidele. Kõige lihtsamad tööriistad v-tuuberi loomiseks on tasuta kättesaadavad igale huvilisele. Pole imestada, et koroonapandeemia ja miljonite ekraanide ette lukustatud inimeste valguses sai alguse v-tuuberite tööstuse plahvatuslik kasv.
V-tuuberid on küll nähtusena populaarsed kogu maailmas, kuid fenomeni ajaloolised ja kultuurilised juured on just Jaapanis. Neid kirjeldatakse sageli kui ellu ärganud animetegelasi. Tõepoolest, paljude tegelaste visuaalne kood pärineb just animest, sealt laenatakse ka žeste ja keelekasutust. Virtuaalsete 3D-avataride eelkäijateks on vokaloidid, mille tuntuim esindaja on Hatsune Miku. Samal ajal tegelevad v-tuuberite turunduse ja PRiga agentuurid – jaapani iidolite eeskujul. Kogu see kokteil ärkas ellu tänu striimimisele ja otseülekannetele, pakkudes vaatajatele uut, virtuaalset intiimsust.
Olgugi et ekraanil räägib animetegelaste keeles oma elukogemusest rebasetüdrukust seksualiseeritud avatar, on teisel pool ekraani inimene, kes seda tegelast kehastab.
…virtuaalsuses kasvanud
V-tuuberite jälgimisel võib tekkida teatav veidrat sorti erutus. Olgugi et ekraanil räägib animetegelaste keeles oma elukogemusest rebasetüdrukust seksualiseeritud avatar, on teisel pool ekraani inimene, kes seda tegelast kehastab. Vaataja mängib aga selle performance’iga kaasa, saadab annetusi ja naudib just seda, et kõik on fake. Kawaii-esteetikast tingituna on tegelasel minimaalselt iseloomulikke jooni, et meeldida võimalikult paljudele. Kui tegelane räägib kasvõi natuke rohkem kui tarvis, kaotab publik karakteri vastu huvi. Tuleb leida ideaalne tasakaal, et tekiks moe.
Moe ongi see vaataja reaktsioon, obsessiivne afektiivne seisund, kus inimene tahab sulanduda väljamõeldud tegelase idülliga. Ta asendab vaatajale korraga sõpra, partnerit ja lemmiklooma, nõudmata samal ajal midagi vastu, olles low-maintenance. V-tuuber ei ole olemuslikult rüvetatud inimkeha ega nõua sinu füüsilist kohalolu. Vaataja fantaasia hajub v-tuuberi virtuaalsesse maailma – nii saab ta lõpuks läheneda puhtale kehatule kaemusele.
V-tuuberit tasub käsitleda dünaamilise üliinimliku olendina. Selle olendi perspektiivist on üksikisikud taandatud organite rolli, isegi kaamera taga olija funktsioon on olla aju või juhtimiskeskus, mis vastutab vaid reageerimise ja liikumise eest. V-tuuberi enda keha kujuneb eri tark- ja riistvarade kombineerimisel tekkinud vastastikmõjude kaudu. Publiku vestlus on aga v-tuuberi kollektiivne alateadvus, millega tegelane peab sisemonoloogi ning kust ta iseenda jätkamiseks uusi ideid ammutab.
V-tuuber on uus virtuaalne olemise viis, kellel ei ole – erinevalt flesh-tuuberitest, nagu v-tuuberite subkultuur tavalisi inimstriimereid kutsub – ühtegi füüsilist originaali. Olemas on vaid peegeldused ekraanidel üle kogu maailma. Ta ärkab ellu just otseülekannete ajal ning langeb nende lõppedes taas uneseisundisse.
V-tuuber on uus virtuaalne olemise viis, kellel ei ole – erinevalt flesh-tuuberitest, nagu v-tuuberite subkultuur tavalisi inimstriimereid kutsub – ühtegi füüsilist originaali.
Hübriidid meie ümber
Ka virtuaalne ruum võib v-tuuberite ambitsioonidele liiga jäigaks jääda. Ilmudes virtuaalsesse maailma, hakkavad v-tuuberid loovalt vallutama ka meie füüsilist reaalsust. Nii teevad mõned v-tuuberid ühiseid striime, toimub virtuaalsete maailmade ristumine. Mõnikord annavad avataride hologrammid ka täismahus kontserte. Samamoodi striimivad v-tuuberid sageli koos flesh-tuuberitega. Näiteks võib inimene teha otseülekannet linnatänavatelt, „võttes v-tuuberi kaasa”, andes talle ligipääsu kaamera vahendusel toimuvatele sündmustele ning kuvades teda samal ajal ekraanil.
Füüsilisse maailma sisenemiseks ei pea v-tuuberid alati inimestele toetuma. Piisab mobiilsest ekraanist, millel on kaamera, kõlar ja internetiühendus. See robot võimaldab v-tuuberil väljuda virtuaalsusest füüsilisse reaalsusesse ning kohtuda ja suhelda päris inimestega.
Mõnikord põimuvad virtuaalne ja füüsiline reaalsus täielikult, jagunedes eri tasanditeks. Selle näiteks on v-tuuberite kokandusstriimid. Ekraani alumine osa kujutab füüsilist reaalsust, nimelt köögilauda koos toiduainete ja nõudega. Striimi ülemises osas on v-tuuberite virtuaalmaailma taust ning avatarid – mõnikord koos külalistega. Virtuaalse avatari ees hõljuvad mustades kinnastes käed – kaamera taga oleva inimese füüsilised käed. Avatarile ei kandu ainult liigutused ja emotsioonid, vaid ka lihast käed ise sulanduvad virtuaalse kehaga. V-tuuber virtuaalsest maailmast valmistab füüsilist toitu.
Mõnikord striimivad kaamera taga olev inimene ja tema loodud v-tuuber koos samal ajal. Ekraanil on nii v-tuuberi avatar kui ka tema looja striim, kus tegelane justkui vestleb inimesega, kes teda juhib – toimub ühe inimese sisemine dialoog. Kui räägib tegelane, on inimese nägu striimis varjatud; kui räägib inimene, on seda näha.
Mõned kaamera taga olevad inimesed, kes juhivad v-tuubereid, on kirjeldanud, kuidas pärast pikaajalist keskendumist avatarile tunnevad nad peeglist oma nägu vaadates võõrastust.
Identiteedi mitmesus
Mis juhtub inimesega kaamera taga, kes muutub v-tuuberit käivitavaks materiaalseks tuumaks? Sellises käsitluses jagab inimese virtuaalsesse reaalsusesse sukeldumine tema tervikliku kohalolu maailmas kaheks. Ta realiseerub virtuaalses ruumis avatarina, mis erineb füüsilises maailmas tegutsevast kehast – see mõjutab omakorda tema enesetaju ja identiteeti. Virtuaalses maailmas viibiv inimene on fenomenoloogiliselt füüsilisest reaalsusest virtuaalse kasuks osaliselt välja rebitud, kuna tema tähelepanu on suunatud virtuaalsetele objektidele ja interaktsioonidele. Samal ajal harjub füüsiline keha juhtima virtuaalset keha füüsilisele maailmale võõraste liigutustega.
Otseülekande ajal laieneb inimese keha ja taju virtuaalsesse maailma. Liigutused kohanduvad tehnoloogiaga, harjudes ajaliste nihetega sedavõrd, et pärast striimi lõppu tuleb uuesti füüsilise maailma toimimisega kohaneda. Mõned kaamera taga olevad inimesed, kes juhivad v-tuubereid, on kirjeldanud, kuidas pärast pikaajalist keskendumist avatarile tunnevad nad peeglist oma nägu vaadates võõrastust.1
Kaamera taga olevad inimesed hindavad eneseväljendusvabadust, mida v-tuuberiks kehastumine neile pakub. Tavalised striimijad on määratud füüsilise reaalsuse visuaalse determinismi piiridesse – inimene võtab oma olemasolevat välimust kui visuaalset representatsiooni, mis on fikseeritud konkreetses ajahetkes, erinevalt v-tuuberitest, kellel pole selliseid kammitsaid. Veelgi enam, v-tuuber olemine võimaldab ületada ka antropotsentrilisuse piire – keegi võib olla samal ajal nii animetegelane kui ka loom, deemon või taim.
Selline kehastumisprotsess võimaldab inimesel katsetada anonüümselt soolise identiteediga, nii et sellega seotud riskid on väiksemad kui füüsilises maailmas.
Üks konkreetne voolava enesetaju näide v-tuuberite seas on babiniku ehk virtuaalse tüdruku kehastus. Babiniku’st v-tuuberite puhul on inimesed kaamerate taga tavaliselt täiskasvanud mehed, kes valivad oma avatariks animetüdruku tegelaskuju. Mõnikord kasutavad nad ka häälemuutjat, et nende hääl vastaks avatarile.2 Selline kehastumisprotsess võimaldab inimesel katsetada anonüümselt soolise identiteediga, nii et sellega seotud riskid on väiksemad kui füüsilises maailmas. Selline virtuaalne kehastus ei koorma inimest füüsilise ristiriietumisega nagu drag’i puhul ning võimaldab vabaneda täielikult füüsilise keha seatud piirangutest, avades piiramatu potentsiaalsuse ruumi.
***
V-tuuberitest saab uus virtuaalne nukuteater. Nukuks on nüüd avatar, keda me ekraanil näeme, ning pea ja emotsioonide juhtimine toimub otseselt juhi kehaliigutuste ja emotsioonide kaudu, mitte ainult käte abiga. V-tuuberi puhul on distants kaamera taga oleva inimese ja tegelase vahel palju väiksem kui traditsioonilises nukuteatris. Inimene sulandub peaaegu täielikult avatariga, mida ta juhib. Vaataja roll on toetada oma vaatamisega nuku elluäratamist, kuigi vaataja näeb ainult selle lamedaid peegeldusi, olles ise vaid üks organ selles suures virtuaalses organismis. Tänu inimestele asustavad v-tuuberid meie maailma.
Igor Lill on filosoof-doktorant Tallinna Ülikoolis ja disainer.
- Turner, A. B. 2022. Streaming as a Virtual Being: The Complex Relationship Between VTubers and Identity. Malmö University.
↩︎ - Davey, F. 2019. The ‘Virtual YouTuber’ Phenomenon in Japan. University of Oxford. ↩︎
