Kuidas kasvatada tüdrukuid nii, et nad ennast kaitsta oskaksid ja julgeksid? Sest näiliselt rahumeelsete sõnumitega – ole viisakas, ära reageeri üle, ära tee draamat! – muudab koolisüsteem ja ühiskond laiemalt tegelikult tüdrukuid endiselt kaitsetuks. 

Viimasel ajal mõtlen ma jälle ahistamisest. Mis on veider, sest vahepeal minetas see teema kuidagi mu enda elus relevantsuse. Hämmastav, kuidas inimene unustab! Ja sama hämmastav on see, kuidas vanemlus viib tagasi elufaasidesse, mis on kuhugi hämarusse vajunud.

Mis on siis juhtunud – lisaks sellele, et ma ise olen jõudnud sedavõrd väärikasse ikka, et keegi mind enam – õnneks! – ahistada ei taha? Ikka see, et ma kasvatan kahte poissi ja ühte tüdrukut. Ning taipan alles viimasel ajal, et olen rohkem muretsenud poiste pärast – et kuidas kasvatada neist normaalsed mehed. Sellised, kellel on õiged väärtused, lugupidamine teiste suhtes. Kes ei ahista ega kiusa. Ei vägivallatse. Kes julgevad olla tundlikud ega usu kogu seda „poisid ei nuta” möga. Ja nii edasi.

Ja alles nüüd olen mõistma hakanud, et tüdrukuga on ikka ka ilgelt palju janti. Ei, see pole tõsi… Tüdrukuga pole erilist janti, ta ise on erakordselt tšill. Aga on poistega tema ümber. Ja meestega.

Sest ma olen mures. Natuke veel ja ta hakkab saama kogu seda soovimatut tähelepanu, millega tüdrukuid ümbritsetakse. Seda, mille ma ise nii edukalt vanemaks saades ära olen unustanud.

Kord ütles tütar mulle kellegi kohta: „Ta kaenlaalused haisesid nagu purjus mees!”

„Ja kust sa tead, kuidas lõhnab purjus mees?”

„Nad istuvad trammis alati mu kõrvale.”

Ja mina alarmeerusin. Sest miks istub purjus mees mu üheksa-aastase tütre kõrvale? Ei olnud teist kohta või? Või äkki ongi mingi perv? Silme ette kangastus lapsena trammis nähtud mees, mantel eest lahti – tramm kõikus, ja kõik mantli varjus kõikus kaasa. Ja kui ka ei ole perv, siis miks peaks üks laps (või ükskõik kes) taluma purjus mehe haisu enda kõrval? „Teine kord tõused püsti ja lähed trammi teise otsa!” ütlesin tütrele. „Trügid kas või jõuga mööda.”

Küsimused paisu tagant

Mul on reegel: meie uks on laste sõpradele lahti. Võib-olla seepärast, et mu enda vanaema juures – kus ma alailma viibisin – oli nagu meie sõprade läbikäiguhoov. Aga võib-olla ka seepärast, et ma tahan näha oma silmaga, kellega mu lapsed sõbrustavad. Ja võib-olla ka seepärast, et mulle meeldib nende seltsis olla. No mitte nii, et neid korraga massiliselt külas oleks, aga paar-kolm last on päris tore seltskond. Seepärast mõtlen vahel, et äkki ma olen infantiilne. Aga lapsed küsivad küsimusi, nendega on lõbus ja huvitav lobiseda. Nad ei vaeva end justkui häbiga. Või kui isegi vaevavad, siis küsimise soov on suurem.

Tegelikult on kõige parem koht vestlusteks autosõit. Siis tuleb kõik nagu paisu tagant. „Mul on üks küsimus,” teatas hiljuti üks laste sõbrannagi, nii aastake neist vanem, kui kõik koos kuhugi teel olime. „Mida tähendab „homofoob”?” Seletasin. „Aga miks inimesed alkoholi joovad? Ma ükskord proovisin salaja õlut – see oli nii kibe!” Seletasin. „Kas sulle narkootikume on pakutud? Kui vana sa olid?” sekkus keegi minu omadest. Jah, kui ma olin 12, üks poiss pakkus, aga ma ei võtnud. Ja siis: „Mida see Jeffrey Epstein tegi?” Tuli välja, et samal ööl olid lapsed pidžaamaõhtul Netflixist saadet vaadanud. Seletasin jälle, otsisin sobilikke sõnu. „Ma võtaks selle ahistaja, seoks kinni ja peksaks läbi!” kuulutas üks tüdrukutest seepeale reipalt.

Issand, järjekordne fantastiline plaan! Meenus, kuidas vanem poeg ja tema sõber pidasid umbes seitsmeaastaselt plaani, et mis nad teevad, kui murdvaras tuleb ja meid parajasti kodus pole: „Me ronime välisukse peale ja siis hüppame talle rünnates selga ja paneme käerauad.” Tampisin plaani tookord mudasse, ja tegin sama seegi kord: „Ei, sa jooksed ära! Karjud ja jooksed, ja helistad politseisse!” Ja lisasin pojale: „Ja pea sina ka meeles, et ahistamine ei ole ainult tüdrukute asi! Millal iganes keegi katsub teid ja teil on ebamugav tunne, tulge ja rääkige. Väga tihti on neil lastel, kellega mõni täiskasvanu valesti käitub, endal häbi. Aga tegelikult peaks see täiskasvanu häbi tundma.” Ja rääkisime veel pikalt. Küsimustel ei olnud otsa ega äärt. Minu vastustel muidugi ka mitte.

Ühiskonna mikromudel

„Meil oli mõne nädala eest koolis intsident,” rääkis möödunud nädalal sõbranna oma sama vanast tütrest. „Oli mingi rüselus ja siis üks poiss katsus teda jalgevahelt.”¹ „Püha taevas!” ahhetasin. „Kas ta õpetajale ütles?” „Ei, tal oli ebamugav.”

Sõbranna kirjutas kooli. Ja sai vastuse. Üldjoontes mõistliku, aga siis seletati talle, et poiss lihtsalt tahtnud tüdrukut kiigel peatada ja kogemata riivanud. Aga et tüdruk andis kohe jalaga. Ja et poiss ei jõudnud enda sõnul seletamagi hakata, et juhtus kogemata.

Kuulasin sõbrannat, suu ammuli. Tema aga jätkas: „Kirjutasin vastuse – et on igati oodatav, et inimene, kelle jalgevahet kas või kogemata riivatakse, reageerib äkiliselt. See on elementaarne enesekaitse – ka täiskasvanud naiste puhul.” Sest nagu keegi kunagi kusagil ütles, siis meie kehadesse puutuvas ning selles, mida teised vahel arvavad, et nad võõraste kehadega teha tohivad, ei saagi alati viisakaks jääda.

Meie kehadesse puutuvas ning selles, mida teised vahel arvavad, et nad võõraste kehadega teha tohivad, ei saagi alati viisakaks jääda.

Asjaga lubati tegelda, lastega rääkida. Ja kuulates sõbrannat kahtlustan, et see asjapulk seal koolis isegi ei saanud aru, mida vanemale kirjutas. Et mis see suurem sõnum oli. Tähendab, koolis ongi oma suur reegel: me ei löö, ei reageeri kätega ja nii edasi. Ja see n-ö suur reegel käib justkui üle kõigest.

Aga see on ju täiesti vale! Sest niimoodi me kasvatamegi üles tüdrukud, kes ennast kaitsta ei julge ega oska. Kes õpivad selgeks, et nende reaktsioon on probleem. Üldsegi, millist käitumist me ootame täiskasvanud naiselt, kellega midagi sarnast juhtub (ning, believe me, õige tihti kostab hiljem avaldus, et „ma kogemata”)? Sõbranna pakkus muidugi varmalt vastuse: „Kui keegi kuskil peol mulle tulevikus jälle rindade vahele nägupidi koperdab, siis kõigepealt loen mõttes 15ni. Ja ootan vabandust ja analüüsi, kas see juhtus kogemata või ei.”

Ühesõnaga, kool on ühiskonna mikromudel, kus on esindatud kõik tüpaažid, kellega edasiseski elus kokku puutume, oivikutest bully’deni, karismaatilistest liidritest müürililledeni. Ja on mingid olukorrad, kus reegel „kätega asju ei lahendata” lihtsalt ei toimi.

Karju, viruta, tee kõva häält!

Aga võib-olla oli see lugu ka kohutav tagasivise mu enda lapsepõlve. Jah, just lapsepõlve. Värskelt 11-aastaseks saanud tüdruk on ju laps? Ometi kirjeldan ma oma päevikus üht trammisõitu ja minust tunduvalt vanemat noorukit, kes minuga vägisi juttu teeb ning justkui muu hulgas rindadest krabada püüab. Sõbrannad naeravad kõrval. „Ta lihtsalt kaotas tasakaalu,” ütleb üks. Selliseid sissekandeid on hulgi. Näiteks aasta hiljem, kui olen just saanud kaksteist:

„Eile juhtus midagi rõvedat. Ma tulin Kristi ja Triinuga klassiõhtult. Jooksin trammi. Seal olid 3 noormeest. 1 neist kõige purjum. Nad olid nii 16. Jooksis minu JUURDE. TA HAARAS MINUST kinni. Ta suudles mu riideid ja nägu. Ma kiskusin end lahti ja jooksin ära. Trammi teise otsa. Kristi jäi taha peitu. Poiss tuli mulle järele. Ta haaras mind jälle kinni. Ma kükitasin maha. Ta lehkas ja ta oli verine. Üleni verega koos. Nägu, riided, käed, jalad. Ma istusin mingile toolile. Ta tuli ja seisis minu ette. Ta ütles: „Miks sa põgened? Ma ei ole ju paha poiss? Miks sa tõrgud?” Jooksin teise vagunisse. Ma ei kannata. Kristi väidab, et ma teen sääsest ELEVANDi!”

Kohutav déjà-vu. Ühel juhul klassiõed, teisel juhul pedagoogiline töötaja, kes mõlemad seletavad: ära reageeri üle, ära tee draamat. Okei, klassiõdedest saan ma aru. Aeg oli teine, me olime lapsed (jätkuvalt!), feminismist polnud me kuulnudki ning keskkond kasvatas meid vaimus, et poiste tähelepanu on ülim, mille poole püüelda. Ainult et nende juhtumite vahel on 31 aastat!!!

Vaadates-kuulates eri koolikogemusi ei tundu need hoiakud, mis tüdrukuid kaitsetuks kasvatavad, isoleeritud.

Tegelikult pani sõbranna lugu mind tõsiselt muretsema, kui hästi suudavad ametlikud institutsioonid, kus noored igapäevaselt viibivad, meie tüdrukuid kaitsta. Kui tegelikult valitseb ühiskonnas ikka veel sõnum „ole viisakas”! Isegi kui keegi su jalgevahet krabab. Sest vaadates-kuulates eri koolikogemusi ei tundu need hoiakud, mis tüdrukuid kaitsetuks kasvatavad, isoleeritud.

Ja mida ütles sõbranna oma tütrele? „Õigesti tegid, et lõid. Järgmine kord lööd ka. Või karjud. Ja räägid kohe ära.” Jumalast õigesti ütles. Sest see ongi parim, mida emadena teha saame – õpetada oma tütreid end ise kaitsma. Karjuma, virutama, tegema kõva häält. Olema ebamugavad. Isegi kui neil on seejuures endal ebamugav. Sest viimane asi, mis ma tahan, on kasvatada üles iseenda hinnaga viisakas tüdruk. Nii et parem otsida abi ja olla ebamugav tüdruk kui et hiljem traumeeritud naine.

Brigitta Davidjants on muusikateadlane, kes on lahanud oma kirjutistes mh peavoolu suhteid marginaaliatega. Kuigi ise keskealine, on tema ilukirjanduslikes jutustustes sageli väga tähtsal kohal just tüdruku pilk, kelle häält ta meelest praegugi veel ühiskonnas liiga vähe kostab.

1. Küsisin sõbrannalt konkreetse loo anonüümselt jagamiseks luba ja lasin tal selle ka üle vaadata. ↩︎