Tehisaru on järjest ebapopulaarsem, kuid eriti halb on selle maine naiste seas, kes näevad seda tõenäolisemalt kahjulikuna nii keskkonnale, ühiskonnale kui ka indiviidile. Naiste AI-antipaatia võib lõpuks tehisaru arendajate maailmavallutuslikele plaanidele ka saatuslikuks saada.
Tehisintellekti diskursusel on küljes vastik higihais. Selline Raatuse ühika tuulutamata toa lemu, mis koguneb, kui süüakse päevast päeva kananagitsaid, juuakse Monsterit ja passitakse sama särgiga nädal aega järjest küürutades ekraani ees, kõrvad podcast’ide kuulamisest vahased. Vahepeal saab mõnele emale, kes serverite veekasutuse teemal arutleda tahab, põhjalikult ära panna, öeldes, kui loll ta on, et üldse sellise asja peale mõtleb, ja üldse, söögu siis vähem mandleid või midagi.
Naised kasutavad generatiivse tehisintellekti (edaspidi GTI) rakendusi, nagu ChatGPT ja Claude AI, eri riikide võrdluses 20–25% vähem kui mehed. See on hinnang üleüldise kasutamise kohta, mille puhul on piltlikult pandud ühte patta naissoost personaliosakonna töötaja, kes kasutab tehisaru, et sõeluda sobivaid CVsid, ja mees, kes tipib pärast tööpäeva telefoni küsimuse: „Kas puidu peal töötav mootor saaks drooni lennutada?” Samuti ei arvesta see meeste seas viimastel aastatel toimunud kiiret kasutamise kasvu. Küsitlustest ei selgu ühest põhjust, miks naised neid tööriistu meestest vähem pruugivad, aga selle taga ei paista olevat oskused. Naised näevad GTId tõenäolisemalt kahjulikuna nii keskkonnale, ühiskonnale kui ka indiviidile ja see hoiak peegeldub ka nende käitumises.
Kui higihaisust saab inimpõlgus
Naistele läheb keskmiselt rohkem korda see, et nende iga viip kulutab vett ja elektrit. Raske on midagi entusiasmiga kasutada, kui uudisvoost vaatab vastu infokild järjekordsest andmekeskusest, mis tõukab inimesi päringute teenindamiseks nende kodudest välja. See pole oskamatus ega tehnofoobia, vaid käitumispraktika, mis on kooskõlas naiste ja meeste üldiste erinevustega tarbimiskäitumises. Kuna GTI maine on väga halb ja naised püüdlevad teatavasti meestest enam eetilise tarbimise poole, on GTI tehnoloogia vähesem kasutamine lihtsalt üks näide laiemast tarbimistrendist.
Kuna GTI maine on väga halb ja naised püüdlevad teatavasti meestest enam eetilise tarbimise poole, on GTI tehnoloogia vähesem kasutamine lihtsalt üks näide laiemast tarbimistrendist.
Teiseks töötavad naised rohkem loomingulistel ametikohtadel, kus tehakse tööd nii pildi kui ka tekstiga, mistap tuntakse solidaarsust kunstnikega, kellelt varastatud tööde põhjal see tehnoloogia nüüd digipläusti kokku klopsib. Disaineri või kunstnikuna on GTI kasutamine tööalaselt (põhjusega) häbimärgistatud. Loova tekstiga töötajate problemaatika on kahtlemata samasugune. Kindlasti tasub ka tähele panna naiste seas levinud hirmu näida GTIde kasutamise tõttu valelik või ebapädev. Kuna naiste teadmistes ja pädevuses kaheldakse pidevalt ning nad on sellest akuutselt teadlikud, tekib neil tööd hõlbustavate tööriistadega seoses hirm, et need tõestavad kõigile (loe: meestele), et nad on ka päriselt kehvemad.
Õõva GTI suhtes tekitab naiste jaoks ka kultuuriline aspekt. Mõtestav, mitte turundav tehnoajakirjandus paljastab juba aastaid Silicon Valleyst kirjutades, et naistepõlgus ja tegelikult ka laiem transhumanismist tõukunud inimpõlgus ei ole mingite väheste tööstusliidrite kiiks, vaid muutusi vedava valdkonna ideoloogiline nurgakivi (vt Kara Swisher, Taylor Lorenz). GTIga ei seostu kahjuks esmajoones mitte tõhusam haiglaravi, uued avastused teaduses ega vaibkoodimine, vaid misogüünsed tech bro’d, räigelt ebaeetilised äripraktikad, kättemaksuporno, süvavõltsingud, desinfo, demokraatiakriis ja tagatipuks täiesti kohutavad toiduretseptide kombinatsioonid. See ei ole veidi kõhe, aga nunnu Alexa, vaid räägime Grok AIst, mis pritsib X-i voo lapspornot täis, või Palantiri limukast Alex Karpist, kes kuulutab naiste poliitilise võimu lõppu. See on vana tuttav higihais, mille eest sa tudengina ära jooksid, kuid mis end taas su sõõrmeisse surub, hentai style.
Järjest ebapopulaarsem tehisaru
Mõni nädal enne selle artikli valmimist hakkas paistma, et lisaks tavalistele GTI-vastastele inimestele, kes töötavad enamasti loomemajanduses, on hakanud levima ka laiahaardelisem kriitika GTI suunal. See esialgu suuresti tunnetuslik tähelepanek sai nüüd mõningate andmetega toetatud. Nimelt mõõdetakse USAs üha kiiremas tempos kasvavat GTI-vaenu. Tehisaru põhjustab ainult natuke vähem viha, kui seda teevad Trump ja ICE. Lihtsustatult, kui Lääne-Aasia inimeste peal autonoomsete tapamasinate treenimine jätab keskmise geopoliitikakauge naise ehk isegi külmaks, siis tema lapsest tehtud süvavõltsingud ja mehe ChatGPT kasutamise tõttu tekkinud psühhoos mitte. Inimesed kogevad tehnoloogiat ja tehnoloogiatööstuse äripraktikaid tervikuna – ja õigesti teevad.
Naistepõlgus ja tegelikult ka laiem transhumanismist tõukunud inimpõlgus ei ole mingite väheste tööstusliidrite kiiks, vaid muutusi vedava valdkonna ideoloogiline nurgakivi.
Teadus- ja tehnikauuringutes on käibetõde, et tehnoloogia sünnib alati sotsiaalsete suhete seest ja hakkab neid tsementeerima. GTI pole raadio ega kalkulaator ei leiutise tüübi ega ka ajastulise konteksti poolest. See on steroididel eksponentsiaalselt kasvav diskrimineerimismasin, mis üksnes ei peegelda olemasolevaid ühiskondlikke ebavõrdsusi, vaid võimendab neid hüppeliselt. Wajcman ja Young osutavad 2021. aastal, et siin on tegemist tagasisideahelaga, mille puhul ebaõiglus söödetakse süsteemi ja see tuleb sealt välja veelgi suuremana. Crap in, crap out. Näiteks Amazoni värbamisalgoritm diskrimineeris naiskandidaate, Google’i jt pildituvastustarkvara tundis meditsiinilises maskis mehi rohkem ära kui naisi, pidades häirivalt sageli naiste näol olnud maski teibiks või suutropiks, ning näotuvastussüsteemid tuvastavad tumedanahaliste naiste nägusid märkimisväärselt kehvemini kui valgete meeste omi[1].
Olukorra helgemast poolest
GTI levik ei ole samas iseenesestmõistetav või paratamatu, vaid tööstus teeb kõva lobi, et me seda nii näeks. Näiteks me pole harjunud mõtlema, et identiteedipoliitika on uue tehnoloogia, eriti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia käibele jäämiseks eluliselt vajalik, aga kui me ei näe tehnoloogiat enda identiteedi osana, selle pikendusena, siis me seda käibele ei võta. Ja siin peitubki olukorra helgem pool. Nii kaua, kui tehnoloogiat turundatakse vaid meestele, see uueks normiks ei saa. Seepärast otsib tööstus praegu ühtaegu kõiki võimalusi süüa end sisse eri riikide avaliku sektori mugavasse kookonisse, kuhu me ei pea neid laskma, ning on käivitanud roosapesukampaania, mille õnge ei pea minema. Üks prekaarne, sõja olemasolust tingitud meepott on kaitsetööstuses, kus ei pea kunagi tehnoloogiat feminiseerima, aga kus liigub palju raha. Igal pool mujal tuleb leida tee hegemooniani läbi emade ja noorte naiste rahakoti – või tagada, et sõda ei lõppe kunagi.
Tehisaru on steroididel eksponentsiaalselt kasvav diskrimineerimismasin, mis üksnes ei peegelda olemasolevaid ühiskondlikke ebavõrdsusi, vaid võimendab neid hüppeliselt.
GTI tehnoloogia arengut ei saa enam tagasi pöörata, kuid saame seda reguleerida ja seeläbi kaasnevaid probleeme maandada või need suisa kõrvaldada. Näiteks GTI hajutatud vastutuse probleemile on pakutud lahenduseks nn dünaamilist vastutusmudelit. Praegu on vastutus valdkonnas puudulikult mõtestatud ja reaktiivne, s.t insener tegutseb siis, kui midagi on juba valesti läinud. Kuna süsteemid on aga orvud, s.t valdkonda ilmestab töötajate suur voolavus ja toodete liikumine üle organisatsioonipiiride, pole vastutajat kuskil ja karavan läheb edasi. Selleks peavad ettevõtted liikuma ühise kriisikeskse vastutuse juurest eetiliselt motiveeritud reageerimisvõimekuse poole – see on pidev protsessuaalne järelevalve oma tegude mõju üle. Kas me viitsime seda teha, on kokkuleppe küsimus, olugi et keeruline.
Inimkond leppis kunagi kokku, et ennast me ei klooni. Sarnaseid kokkuleppeid saab teha teisigi ja tehisaru arengu reguleerimine ei ole mingi erand. Naised kogevad GTIga seoses rohkem psühholoogilisi tõkkeid, nende tundlikkus tööstuse kahjustavate praktikate suhtes on suurem kui meestel ja see on nii igas valdkonnas. Niisiis, alustuseks laske meil aken avada, et higihaisust lahti saada, ja siis vaatame edasi.
[1] Buolamwini, J.; Gebru, T. 2018. Gender shades: Intersectional accuracy disparities in commercial gender classification. – Proceedings of Machine Learning Research, nr 81, lk 1–15.
Elise Rohtmets tuhiseb Tehnikakõrgkooli ja Feministeeriumi vahet. Pooldab transhumanistina sujuvaid, kõiki inimesi ülendavaid tehnoloogilisi üleminekuid ja põlgab tehnodeterminismi.
