Kelle huvides on naisõigusluse allasurumine ja naeruvääristamine? Miks on naine ühiskondlikult ohtlik ja seega reguleerimist vajav element, umbes nagu relvad ja narkootikumid? Kas vaimne keskealisus on globaalne vandenõu või paratamatu asjade seis?

Herbert James Draperi maal „Ulysses ja sireenid” (1909). Foto: Wikipedia

Pole juhus, et meeste poolt korraldatud ühiskond on alati üritanud reguleerida kolme „ohtlikku” valdkonda: relvi, narkootikume ning naisi. Naised on ühiskonna ohtlikem grupp, eelnedes usu- või rassipõhisele jaotusele. Inimene eristub kõigepealt sugudeks ja alles sellele järgnevad kõik teised jaotused. Naine, eriti noor naine, on meestepõhises ühiskonnas ehk teisisõnu patriarhaadis ohtlik ja reguleerimist vajav kategooria. Selle tõestuseks saame võtta näiteid kõikjalt, kui oskame vaid näha läbi meie konditsioneeritud mõtteviisist ehk normaliseeritud naiste iseseisvumise vastasest suhtumisest. Põhjus, miks feminism ikka veel aktiivne ja aktuaalne on, peitub meeste domineeritud ühiskonna sugudevahelises võimuvõitluses. Kuna planeedi erinevad ühiskonnakorraldused on valdavalt meeste võimu säilitamisele suunatud, ei pruugi me seda kõike kohe märgata. On aga väga oluline, et näeksime kaugemale sugudest ja leiaksime inimkonnana ühise keele. Üheks sinna ookeanisse viivatest ojakestest, mille tamm tuleks kiiremas korras eemaldada, on feminism.

Minnes tagasi kolme reguleeritud valdkonna juurde, saame tõenäoliselt aru, miks relvad ning narkootikumid on range regulatsiooni all. Need on ühiskonnale ohtlikud ning kuigi nende kahjuindeksid ning kasu/kahju suhtelisus on pideva vaidluse all, on võimukandja võtnud endale õiguse neid kontrollida. Nii relvadel kui narkootikumidel on võim inimeste elusid tohutult mõjutada, kontrollida. Samamoodi vaatame paraku ka naiselikku energiat, intellekti ja vagiinat. Lõpuks taandub naise allasurumine ühiskonnas katsele kontrollida vagiinat, sest selle bioloogiline mõju mehele on sarnane relvale või heroiinile: naine tekitab mehe enesekontrollis lühise. Täpsemalt öeldes on mehe ego naise tõttu rahutu.

Siin saame rääkida ka korraks stereotüüpidest, millest on välja kasvanud mehelik „päikesereligioon” ja naiselik „kuunõidus”. Kui meest kujutatakse ratsionaalse, ennast kontrolliva ja „tugevana” siis on tema sümboliks valgustav päike. Päike on ka meessoost jumaluste ja patriarhaadi sümboliks. Naise stereotüübiks seevastu on salalikkus, emotsionaalne ebastabiilsus ja saatanlik nõiduslikkus. Seda kõike muidugi läbi mehe pilgu. Nii on naise sümboliks tihti kuu, mille valgus on täis varje ja milles pole kõike selgelt näha. Samuti on naine demoniseeritud nõia arhetüübis, milles on temast tehtud päikesejumal Kristuse puhtust korrumpeeriv, seksuaalset energiat täis meeste ratsionaalsuse moonutaja. Muidugi on tõde lihtne ja ilmne seda lugevale tüdrukule nii tuhat aastat tagasi kui praegu: mehi ähvardab enesekontrolli kadu, oma nõrkuste teistele näitamine ja kõik mõistmatu.

Lihtsalt oma olemusega on naine niisiis juba päris ohtlik ühiskondlik element. Klassikaline näide on Trooja sõjast, mis algas legendi järgi ühe naise pärast. Aga neid sõdu ei algata ju naised, vaid neid omandina nägevad mehed. See tähendab, et naiste kaela aetakse meeste poolt domineeritud ühiskonnas iseenda „varju” (vt. Jung) patud. Naine tekitab ebaratsionaalseid impulsse, nagu seksuaalne iha ning armastus. Uskuge mind, kiimas peaga ei saa rallit sõita. Liiati veel riiki juhtida. Nii on naise kontrollimine patriarhaadis vajalik käik. Ilma selleta ei oleks maailmas korda, see oleks arusaamatu ja kaootiline nagu naise iseloom! Selline maailmanägemus on aga neil meestel, kes on emotsionaalselt lapse või hilisteismelise tasemel ning sedasi näevad nad naissugu päris tõsiselt. Ja kes meist ei teaks mõnda sellist meest, kes on tegelikult sisimas poisike, hoolimata tema poole sajandi pikkusest east.

Üheks lihtsaks viisiks naist kontrollida on võtta ta finantsiline iseseisvus. Selle jaoks tuleb naisi kujutada kui „valesid mehi”. See tähendab, et mees on tänu oma jõule ja ratsionaalsusele „õige inimene”. Mees peab olema direktor, kuningas ja valitseja. Naine saab „hoolitseva ema” töökoha, kus ta ei ähvarda oma olemusega mehe positsiooni ning kui naine tahab tõsistel ametitel, nagu poliitika või pangandus, edasi jõuda, peab ta riietuma ja käituma mehelikult. Mehelikkus on alati upgrade ja naiselikkus siiski alandav downgrade. Naine peab teadma oma kohta, tema enda huvides. Naine on nõrgem ja ebastabiilsem. Tihti koheldakse naisi kui lapsi või arengupeetusega inimesi, kellega räägitakse nunnutades, lausa pudikeeles või patroniseerivalt. Naise valikuvõimalused ja eneseteostus elus on aga pärsitud, kuni tal pole mehega võrdselt raha. See teeb ta mehest sõltuvaks ning kehtiv patriarhaadinorm julgustab naisi elus sihtima „õige elukaaslase” leidmist, kes teda rahaliselt toetaks ja „kindlustunnet” pakuks. Sest antud tingimustes ei suuda ta ise hakkama saada. Naine peab elama natuke madalamal astmel, sest siis ei hakka mees enda väärtuses kahtlema. Iga mees saab karika selle eest, et ta sündis peenisega. Naisele saab osaks au seda karikat hiljem poleerida, sest hea naine on mehe ehe.

Ka naise keha tuleb reguleerida, sest see ajab mehed hulluks. Mehed liputavad raha ja võimuga, et saada ligipääsu oma valitud vagiinale. See lihtsalt on nii. Miks mehed üldse midagi teevad? Beebilõust nimetas seda „vitu wöimuks”. Stereotüüpne mees kardab ebastereotüüpset naist ning ühiskond ketrab neid müüte läbi meedia ja kommertsrakenduste muudkui edasi. Lihtne müüb. Naise keha reguleerimisest ei pea pikemalt kõnelema, see on kõikjal meie ümber. Tuletaksin aga meelde, et ka fraas „see on kõikjal meie ümber” on loodud meeste ideaalide normaliseerimiseks ja meie ühiskonnas üles kasvavad naised saavad selle läbi kannatada. Naiste kehade ning nende suguorganite aplikatsioonide üle arutavad üldiselt keskealised mehed. Keskealised mehed pole mingi globaalsete kurikaelte vandenõu, vaid status quo. Mida ebakindlam mees, seda keskealisem ta on. Naise iseseisvus paneb aga keskealise mehe ego kahtluse alla. Naine peab olema reguleeritud, sest kaos ei tohi maailmas korda alistada.

Sedasi on naistevastane vägivald normaliseeritud ja surutud passiivsesse „kogu-aeg-on-nii-olnud-ju” retoorikasse, kus selle kriitika töödeldakse avalikkuses „hüsteeritsemiseks”. See tähendab, meestel on juba olemuslikult õigus ning naised sama olemuslikult „virisevad niisama”. Naised on nõiad ja litsid, mis sümboliseerib mehe hirmu naise intuitiivsuse, seksuaalse energia ja elujõu ees. Psühholoogilises plaanis peegeldub patriarhaadist alaväärsuskomplekse, milles eelisjärjekorras mehed ei taha võrdselt võistelda naistega. Aga kui naine on mingis asjas temast parem? Kuidas peab mees siis edasi elama? Kas teda polegi siia planeedile rohkem vaja? Siit on ka tuttavad „naine-ajas-jooma” tüüpi vabandused, kus mees taaskord iseenda iseloomunõrkused ja vead naissoole üle kannab. Nii toimib meie ühiskonnas naiste süstemaatiline diskrimineerimine, demoniseerimine ja represseerimine kõige igapäevasemal tasandil. Vaikimisi julgustab praegunegi ühiskond ebatervete stereotüüpide poole püüdlemist, mille tulemuste hulka kuulub muuhulgas kõrge alkoholismi ja vägivaldsuse protsent meeste seas, ning eesti naine peab jätkuvalt otsima partnerit väljastpoolt riiki. Jah, „mürgine maskuliinsus” on real thing.

Lõpptulemusena on naine ühiskonnas taandatud eluskauba tasemele, umbes nagu kariloom. Selle mõtteks on naiselt võtta tema individuaalne valikuvõimalus ja keelata talle seksuaalsus – mis mehele endiselt kättesaadav –, muutes naise sedasi eetiliseks ja moraalseks sundunelmaks: naine peab olema vooruslik, sünnitav ja kuulelik olend. Siis on ta taandatud „funktsiooni” rolli, millest on (meeste) ühiskonnale kasu. Sedasi on naine vaimselt ja rahaliselt suhtelise kontrolli all. Iseseisev naine on saatanlik, nõid ja ahvatleja. Mees on naise sõgedate impulsside süütu ohver. Tegu pole traditsioonilise peremudeli, vaid organiseeritud kontrollsüsteemiga ühe kindla ühiskonnagrupi vastu. See on nii ilmne, et selle väljatoomine tuleb paljudele sellest nii mitte kunagi mõtelnud inimestele üllatusena. Paljud mehed solvuvad, paljud naised õigustavad praegust korda. Nii on see alati olnud, kuigi individualism, globalism ja paljud muud tervitatavad nähtused on alustanud protsessid, milles olemasolevad võimusuhted muutuvad. Loodetavasti on ka see artikkel üheks haamrilöögiks ebavõrdsuse Berliini müüri pihta.