Masin töötab kahes taktis: vabastab vood ja püüab need uuesti kinni. Kui 1990ndate kultusliku teooriakollektiivi CCRU liige Nick Land kustutab sellest skeemist teise takti, saab kiirendusest ettemääratud saatus, tehnoloogiast lunastus ja inimesest toormaterjal.  

„Mark Fisher oli CCRU tuumikus. Tal oli laps, ja ta poos end üles. Need on põhifaktid. Mõelge välja narratiiv, millega suudate elada, enne kui AI seda teeb (kui te juba hiljaks pole jäänud).” – Nick Land, 09.04.2026 ¹

Oma monumentaalteoses „Anti-Oidipus” (1972) ei kirjelda Gilles Deleuze ja Félix Guattari kapitalismi süsteemi, ideoloogia ega ajalooperioodina, vaid sotsiaalse masinana – masinana, mis töötab kahes taktis. Esimese taktiga – deterritorialiseerimisega – rebitakse vood lahti sealt, kus neid seni kodeeriti. Päritud sidemed lõdvenevad, varasemad koodid sulavad – sugulus, usk, gild lahustuvad. Teise taktiga – reterritorialiseerimisega – seotakse needsamad vood uutesse lõksudesse. Kapitalismi eripära seisneb selles, et ta võib vanad koodid kõrvale jätta ja siduda vabaneva liikumise uute abstraktsete aksioomidega, nagu palk, bränd, riik või tuumikperekond. Vood võivad liikuda, identiteedid laguneda, kuniks see liikumine on kapitali tingimustel arvestatav. Masina kaks takti ei käi lineaarselt üksteise järel, vaid töötavad sünkroonis, ühe ja sama liigutusena, haarates dekodeeritud ja deterritorialiseeritud vood uude kapitalistlikusse aksiomaatikasse.²

Masina kaks takti ei käi lineaarselt üksteise järel, vaid töötavad sünkroonis, ühe ja sama liigutusena, haarates dekodeeritud ja deterritorialiseeritud vood uude kapitalistlikusse aksiomaatikasse.

Kuigi seesugune tõlgendus masinast jõudis tõlgete kaudu anglosfääri juba 1980ndatel, leidis taoline lugemisviis endale eriskummalise kodu 90ndate Warwicki ülikoolis. Seal kohtusid omavahel eelnevalt lahti seletatud tõlgendus masinast ja grupp inimesi, kes otsustasid kõige kiuste selle sees elada. Filosoofiaosakonna tagaruumides pesitsenud Cybernetic Culture Research Unit ehk CCRU on kollektiiv, keda vähemalt nende endi sõnul kunagi olemas polnud. Grupp, kes kohtles teooriat vähem kommentaari ja pigem protsessina, mida peaks hoidma töös samal kiirusel sellega, mida see üritab kirjeldada. Reivikultuur, stimulandid, valjult mängiv jungle ja unepuudusest tingitud psühhedeelsed kirjutamissessioonid hägustasid rituaali ja akadeemilise eksperimentaalsuse piire. See teooria sündis keset kiirendust, elatult, kogetult, mitte kaugelt ja turvaliselt. Kollektiivi liikmete seas olid Mark Fisher, Steve Goodman ehk Kode9, Kodwo Eshun ning asutajaliikmed Sadie Plant ja Nick Land, viimasest sai aga väga kiirelt kogu grupi raskuskese. 

CCRU on saanud internetikultuuris uue hingamise ja fenomenaliseeritud staatuse. Olgugi et seda ümbritsev atmosfäär – narkootikumid, maanilisus ja põnev proosa – on jätkuvalt kergesti romantiseeritav, jääb CCRU suurimaks saavutuseks nende erakordne lugemisvõime. Nad võtsid Deleuze’i ja Guattari masina, ühendasid selle 1990ndate tehnokapitalistliku tekstuursusega ning jooksutasid seda veel kiiremini, veel süngemalt, suutes seeläbi kirjutada pikki tihedaid abstraktsioone, mis mõjusid oma parimatel momentidel prohvetlikena. Prohvetlikkus oli taotluslik. Üks CCRU ja Landi tuumikidee oli hyperstition – fiktsioon, mis käivitab tagasisideahelaid, mille kaudu tulevik hakkab teda meenutama.³ Selles vaates pole „Matrix” lihtsalt film intelligentse masina ja inimese suhetest, vaid ennast läbi kujutlusliku infrastruktuuri taastootev ennustus, mille kaudu tehnokapital ja AI saavad esitleda end uue ontoloogilise olukorrana.

CCRU varases faasis jäi aga teine takt tagaplaanile, sest lahustumise joovastus ning küsimus seoses sellega, mida kõike küberneetiline masin veel lahti rebida suudab, kujunesid justkui fanatistlikeks kinnisideedeks. Plant nägi selles võimalust õõnestada patriarhaalset korda ja soo jäika kodeeringut, elavdades küberfeministlikku mõttemaailma.⁴ Landi jaoks seisnes deterritorialiseerimise tõeline jõud aga selles, et see ei pidanud peatuma patriarhaadi ega identiteedi juures, vaid võis lahustada lõpuks ka inimese kui ajaloo keskse mõõdu. Ent Landi žest on tihtilugu elegantsem kui silma kinni pigistamine – ta näeb tagasipüüdmist valikuliselt.

Masin püüab endiselt kinni, kuid see ei pea kellelegi vastama ning puuriks ei saa seda nimetada. Landi kätes rebib masin vood lahti ja seob need samas taktis palga, turu või tehisintellekti külge; kui ta midagi uuesti kinni püüab, ei nimeta ta seda sellena, mis see on, vaid kutsub seda tulevikuks.

Kolmekümne aasta jooksul, alustades CCRU esseedest ja jõudes 2010ndate krüptoteoloogiani välja, on Landi kõige koherentsem filosoofiline joon olnud teise takti (valikuline) kustutamine: masin püüab endiselt kinni, kuid see ei pea kellelegi vastama ning puuriks ei saa seda nimetada. Landi kätes rebib masin vood lahti ja seob need samas taktis palga, turu või tehisintellekti külge; kui ta midagi uuesti kinni püüab, ei nimeta ta seda sellena, mis see on, vaid kutsub seda tulevikuks. Ning kui teine takt on juba tulevikuks ümber nimetatud, järgneb ainult järeldus, et masin, mis vabastab ja rajab teed tulevikule, ei peakski kunagi peatuma. Kiirendus ehk acceleration ei kirjelda seda, mida kapital teeb, vaid see on selle imperatiiv: protsesse ei tohi aeglustada, sest just liikumises näeme ajaloo tõelist mõistust. Kapitalism on Landi nägemuses üha intelligentsem masin, mis toodab tehnokapitali kujul masinlikku intelligentsi ning saab selle kaudu üha rohkem iseendaks.⁵ Tehisintellekt ei ole Landi jaoks hiline arendus, vaid selle algupärane lubadus ehk teleoplexy.⁶ Deleuze ja Guattari kirjutasid, et me ei ole veel midagi näinud; Land ei lugenud seda mitte hoiatuse, vaid lubadusena. Kui „Anti-Oidipuses” kirjeldatakse protsessi, mille suhtes tuleb olla valvas, siis Land näeb selles hoopis korraldust veelgi kaugemale minna.

Ent Landiga istus samas ruumis ka Mark Fisher, kes luges samu tekste, jooksutas sama masinat samal kiirusel, hiljem on ta esimest isegi kaasaja Nietzscheks nimetanud.⁷ Ometigi ei viinud see Fisherit vältimatu järelduseni, et kapitali liikumist tuleks pühitseda. Ta nägi sedasama teist takti, sama kinnipüüdmist ja jõudu ning tahtis teha seda nähtavaks sellena, mis ta on – vägivallavormina. Seal, kus Land nägi mitteinimliku intelligentsi saatuslikku tõusu, nägi Fisher depressiooni, kultuurilist kurnatust ja tuleviku aeglast tühistamist. Tegemist on Landi ideoloogia kontrolltingimusega – tõendiga, et sama masin, sama ruum ja samad tekstid ei sundinud kedagi jõudma sinna, kuhu viimane jõudis. 

Seal, kus Land nägi mitteinimliku intelligentsi saatuslikku tõusu, nägi Fisher depressiooni, kultuurilist kurnatust ja tuleviku aeglast tühistamist.

Fisher raamistas kaasaja konditsiooni kapitalistliku realismina, atmosfäärina, mis määrab ette ära, mida on üldse võimalik võimalikuks nimetada. Me võime rääkida majandusest, kuid kogeme nägemisvõime koloniseerimist. Stressi erastamine (ingl privatization of stress), äriontoloogia (ingl business ontology) – need on diagnoosid sellele, kuidas me kõik peaks ettevõtetena käituma, ning süsteemne surve väljendub hoopiski indiviidi läbikukkumise narratiivides.⁸ Fisher kirjutas väsimatult kapitali reterritorialiseeriva jõu võidukäigust meie kujutlusvõime üle ning otsis vastust küsimusele, kuidas taastada kollektiivsed tingimused, mille kaudu kadunud tulevikud taas mõeldavaks saavad.⁹

Kõik, mida Fisher otsib, nagu ühine hääl, kollektiivne agentsus, psüühilise kannatuse repolitiseerimine ja kadunud tulevike tagasivõtmine, ilmub Landi registris hõõrdumisena. Kõik see, mida võiksime pidada inimlikkuse säilitamisel oluliseks, nagu (aeglane ja kaalutlev) demokraatia või võrdsus, on hõõrdumine. Põhiseadus, heaoluriik, läbi räägitud kompromissid – need on pidurid, näpitsad. Masina jaoks, mida tuleks kiirendada, pole mainitul väärtust. Tegemist on inimliku aja jäänukitega protsessis, mis tahab inimesest kiiremini mõelda. 

Seega ei ole ehk Landi puhul poliitilist pööret kunagi toimunudki – oli vaid konstant, mis leidis endale uue poliitilise kodu. 90ndatel oli Landi „Meltdown” vasakult loetav ning eksisteeris samas mõttelises ruumis nii küberfeminismi kui ka „Anti-Oidipusega”. Ent antihumanism oli siia sisse kirjutatud algusest peale, juba toona nägi Land inimest ajutise konfiguratsioonina protsessis, mille säilitamine pole kellegi imperatiiv. Iga kord kui Land kirjeldab demokraatiat pidurina, kui ta ülistab väljumist, vaatab Hiina poole ja näeb masinat, mis töötab täpselt nii, nagu peab, ei reeda see tema juba 90ndatel looma hakatud filosoofilise projekti olemust, vaid viib selle lõpuni. Neoreaktsioon, tume valgustus (ingl dark enlightenment) ja külm imetlus oma kodanikke toormaterjalina kohtleva idealiseeritud riigivormi vastu on selle masina täielikult välja arendatud poliitilised visioonid. Land märkab selgesõnaliselt korda, hierarhiat ja reterritorialiseerumist ning tema nüüdisaegne poliitiline maailmapilt vajab seda. Ta tunnistab kinnipüüdmist siis, kui see saabub saatusena, mida tervitada, ning kustutab selle siis, kui selle nimetamine muutub hoiatuseks – märgiks, et on midagi, mida saab nimetada ja millele saab ka vastupanu osutada. Kui Fisheri jaoks on palk, depressioon ja platvorm puuri uued vormid, siis Landi jaoks on turud, korporatiivne suveräänsus ja tehisintellekt ettemääratud tulevik.

Säärane tõlgendus korrast ei ole lihtsalt antihumanistlikult groteskne, vaid ohtlik. Kaasaegsetel paremradikaalsetel liikumistel ei ole raske leida valjuhäälseid mehi, kes peavad inimelu marginaalseks ja demokraatiat tüütuks. Neil jäi aga puudu metafüüsikast – põhjustest ja arhitektuurilisest mõtlemisest, mis aitaks uskuda, et ajalugu ise on väljumise õige poole peal. Kõige kiuste on Land erakordse koherentsusega mõtleja, kes ulatab oma ideed kandikul miljardäridele ja internetikultuurist läbiimbunud radikaalidele.¹⁰ Ta lubab Peter Thielil, Marc Andreessenil ja teistel tehnokapitalistidel öelda, et põlastus on hoopis realism – tulevik saadab meile signaale, see ei vaja meie nõusolekut, ja igasugune vastasseis on hõõrdumine, mis üritab ennast „tähendusena” taastoota. Võta see teine takt masinalt ära ning vaata, kus sa lõpetad. 

Landi mõttemaailma ulatus ei küsi aga poliitilisi jooni. Tehisintellekti mütologiseerimine okultistlikus ja folkloristlikus fiktsioonmõtlemises oli 90ndatel intrigeeriv viis eri kirjutamisvormide segamiseks. Jutustada tulevikust olevikku rääkiva ning end läbi ajaloo manifesteeriva singulaarse intelligentsi tulekust on paratamatult ahvatlev, kuid aastaks 2026 on võtnud selle narratiivi oma kvaasireligioosses võtmes omaks just Silicon Valley mõtteruumi apostlid. Nüüdseks on see kujutlus kolinud laboritesse, platvormidele ja eksistentsiaalse riski raportitesse. Kui Jaan Tallinnale esitatakse seda mõttemaailma pehmendatud, groteskist puhastatud kujul ning ta saab sellega nõustuda, ilmestab see ühist eelduste välja.¹¹ Land tervitab ja mütologiseerib reaalsust, kus mitteinimlik intelligents ületab inimese oma; Tallinn püüab seda kõige kiuste ohjata. See, mida tehnokapitalistlik singulaarsus ilmestab, on nägemus uuest reaalsusest, kus tulemas on intelligents, mille kõrval inimene kas ei saa enam olla või ei ole ajaloo keskne mõõt. Mõned astuvad lihtsalt sammu kaugemale ja küsivad, kas inimene peaks sellisel kujul üldse alles jääma – nagu Land, nagu Thiel. 

Mõned astuvad lihtsalt sammu kaugemale ja küsivad, kas inimene peaks sellisel kujul üldse alles jääma – nagu Land, nagu Thiel.

Kui CCRU kirjutas hyperstition’ist kui ennast tootvast fiktsioonist, siis generatiivne tehisintellekt on selle taristu: masin ei kiirenda enam ainult kapitali, turge ja sõda, vaid ka narratiive, mille abiga me neid mõtestame. Landi lause „enne kui AI seda teeb” ei ole juhuslik, vaid see on tema mõtlemise destillaat. Nagu tulevik liigub meist kiiremini, nii ka tõlgendused ja mälestused, mis aja möödudes ei kuulu enam meile: kui meie ei kirjuta, kirjutab masin meie eest. Kapitalistliku realismi tõlgenduses ei tähenda see ainult seda, et me ei suuda kujutada ette kapitalismi lõppu, vaid aina rohkem seda, et kapital kujutab meie eest ette seda, mida me üldse mäletada või võimalikuks pidada tohime. Tehisintellekt on Landi ja Fisheri lõhe kõige süvendatum vorm – Landi jaoks võimalus väljuda lõplikult inimesest kui mõõdust, Fisheri jaoks veel üks viis kujutlusvõime standardiseerimiseks, et seda lõpuks meile tagasi müüa. 

Kui Land julgeb ironiseerida depressiooni küüsi langenud endise sõbra ja kolleegi enesetapu üle, viidates juba mitmendat korda seisukohale, et Fisher ei suutnud leppida teise takti kustutamisega, teeb ta oma surnud sõbrale sedasama, mida masin teeb meile kõigile. Ta kohtleb surma vooluna, mida töödelda, ning inimest toormaterjalina. Sealjuures sisendab ta kuulajaskonnale ideed, et narratiividega tuleb võidu joosta. Kõigel on ometigi tähtaeg. Isegi lein on miski, mida tuleb kiirendada. Seesugusest vaatest pole Land moraalitu mees, kes käitub ebasündsalt, vaid subjekt, kes laseb masinal enda kaudu rääkida ka siis, kui see peaks vaikima. Masinal, mille ees pole enam midagi, mida alla neelata, peale inimeste.

Masin on alati kahes taktis töötanud ning ehk räägib meie praeguse sajandi (aja)lugu sellest, kuivõrd valus ja raske on märgata teist takti ning ometigi säilitada inimlikku lootust. Landi jaoks tundus selline mõtlemine vastuvõetamatu, võib-olla seetõttu, et see vajab rohkemat kui alistumist, ning see ei ole mugav. Nagu me Fisheri puhul nägime, mugav see ei olnudki. Seega Land kustutas selle ära, vajutas pedaali põhja ja läks edasi. Kuid nagu Fisher märkas, on hõõrdumine produktiivne. Hõõrdumine on märk sellest, et masin pole veel kõik, et saatus kui selline pole paratamatus. Meie ülesandeks jääb nüüd üles leida see aeglus, vastupanu, mälu, ühine hääl ja vorm, mille kaudu ei kuulu tulevik üksnes iseennast kirjeldavale kapitalistlikule teleoloogiale. Ning kui me selle leiame ja seda hoiame, saab ka poliitika uuesti alata. 

Tanel Mütt otsib ikka veel kolmandat takti.

1. Xenocosmography postitus X-is, 09.04.2026. ↩︎
2. Deleuze, G.; Guattari, F. 1983 [1972]. Anti-Oedipus: Capitalism and Schizophrenia. University of Minnesota Press. ↩︎
3. CCRU: Writings 1997–2003, 2015. Urbanomic / Time Spiral Press. ↩︎
4. Plant, S. 1997. Zeros + Ones: Digital Women and the New Technoculture. Fourth Estate. ↩︎
5. Land, N. 2011. Meltdown. – Fanged Noumena: Collected Writings 1987–2007. Urbanomic / Sequence Press. ↩︎
6. Land, N. 2014. Teleoplexy: Notes on Acceleration. – #Accelerate: The Accelerationist Reader. Urbanomic. ↩︎
7. Fisher, M. 2012. Terminator vs Avatar. ↩︎
8. Fisher, M. 2009. Capitalist Realism: Is There No Alternative? Zero Books. ↩︎
9. Fisher, M. 2014. Ghosts of My Life: Writings on Depression, Hauntology and Lost Futures. Zero Books. ↩︎
10. Duesterberg, J. 2026. Silicon Valley’s Favorite Doomsaying Philosopher. – The New Yorker. ↩︎
11. Hsu, S. 2026. AI Billionaire on Existential Risk: Jaan Tallinn. – Manifold, 21.05. ↩︎