Psühholoogiline reaktants on tunne ja käitumine, mille kutsub esile taju, et meie valikuvabadust või autonoomiat piiratakse. 

Reaktants ilmutab end juba väikelapseeas, umbes siis, kui teadvusesse ja sõnavarasse sigineb „ise”. Teismeliseks saades see kulmineerub, reeglitele allumine võib osutuda täiesti võimatuks ning käsud-keelud kutsuda esile tugeva reaktsiooni käituda risti vastupidi.

Mida valjemini meid allutada püütakse, seda enam tekib tunne, et keegi ei tule mulle ütlema, mida ma tegema pean. Teaduslikult kirjeldas reaktantsi esimesena psühholoog Jack Williams Brehm kuuekümne aasta eest.¹ Edasised uuringud on näidanud, et kui sõnumit edastatakse moraliseerivalt, häbistavalt, süüdistavalt, üleolevalt, käskivalt või lihtsalt liiga tugeva hääletooniga, tekib suuremal osal meist suur tung sellele vastu töötada, seda eirata või käituda vastupidi isegi siis, kui soovitus ise on mõistlik. Ajendiks on vajadus säilitada iga hinna eest oma käitumuslikku vabadust.²

Ehkki praeguseks on reaktantsi avaliku kommunikatsiooni ja tervisesõnumite kontekstis eri nurkade alt põhjalikult uuritud ning kogemuslikult teame kõik, millest jutt, kipub autoritaarne toon lipsama jätkuvalt sisse nii riiklikus sõnumiloomes, ajakirjanduses kui ka suunamudijate sisus.

Töötab küll

Asi ei olegi niivõrd selles, et negatiivsetele emotsioonidele tuginevad sõnumid ei toimiks. Võivad toimida küll – hirm, häbi ja süü on potentsed mobiliseerivad jõud. Aga mis on selle hind?

1987. aastal tuldi Austraalias välja Vikatimehe-nimelise (ingl Grim Reaper) AIDSi-kampaaniaga, mis jõudis olla plaanitud kuue nädala asemel eetris vaid kolm, sest stigmatiseeriva sõnumi ja vastanduva tooni tõttu tabas seda tugev kriitikalaine. AIDSi infotelefonidele tehtud kõnede arv tõusis küll 327 protsenti, aga vikatimeest, kes keeglikuuliga hirmul inimesi maha niitis, hakati seostama geimeestega. Numbrites edukas kampaania õhutas hirmu ja vaenulikkust LGBT-kogukonna ning HIVi nakatunute suhtes, keda hakati nägema süüdlaste ja haiguse levitajatena, mis mõjus mõistagi äärmiselt marginaliseerivalt. Samuti kasvas terviseärevus heteroseksuaalse elanikkonna, eriti naiste seas.³

 Hirm, häbi ja süü on potentsed mobiliseerivad jõud. Aga mis on selle hind?

Palju kriitikat on saanud ka mitmed koroonaaegsed kampaaniad. Hirmule, süüle ja häbile rõhuvad sõnumid võivad lühiajaliselt toimida, kuid niigi haprale vaimsele tervisele ei mõju ähvardav toon toetavalt. Kui inimene kuuleb päevast päeva, et tema valikud võivad tappa kellegi vanaema, ei suurenda see koostöövalmidust, vaid toidab ärevust, trotsi ja vältimist.⁴

Kodumaisest reklaamivakastki leiab näiteid, mille läbivateks joonteks on kaalunormatiivsus või potentsiaalne sõltuvuste häbistamine. Meenutagem näiteks kampaaniasõnumeid „Kaalikas kanni ei kasvata” (2015) või „Kaunis naine on kaine” (2007). Täielik meistriklass on „Ära ole topis!” (2009), mis seob mitteaktiivse inimese naeruvääristava kujundiga – topis, passiivne ja elutu. Tähelepanu juhtimine rahvatervishoiu kitsaskohtadele võib olla vajalik, aga tekib küsimus, keda ja kuidas selline toon motiveerima peaks.

Süü ja häbi pole ka päris üks ja sama. Süütunne võib olla mõnikord ajendiks, et konkreetset tegu parandada või ära hoida: tegin midagi, mida ma ei taha korrata. Häbi aga ütleb midagi inimese enda kohta: ma olen halb, hoolimatu, nõrk või läbikukkunud. Tervisekäitumise puhul on see oluline vahe. Kui inimene ei kuule sõnumit „selle valikuga kaasneb risk”, vaid „sina oled risk”, siis ei teki muutuse idanemiseks vajalikku pinnast. Näiteks nõustajaid õpetatakse vältima moraliseerivat tooni ja kasutama tõenduspõhiseid motiveeriva intervjueerimise tehnikaid, mis õngitsevad negatiivsete emotsioonide asemel sisemist positiivset motivatsiooni.

Nõuanded otse elevandiluust torni tipust

Tegin hiljaaegu Instagramis küsitluse kodumaiste suunamudijate kohta, kelle sisu mõjub moraliseerivalt või tekitab alaväärsust. Teadagi seisneb sotsiaalmeedia oht vaimsele tervisele selles, et näeme kureeritud kilde teiste inimeste eludest ning hakkame end nendega võrdlema. Vastustes kordusid samad nimed ja nähtust tingitud enesetunne, mida kirjeldati, vastab hästi reaktantsi raamistikule. Jälgijale ei öelda tingimata, et ta teeb midagi valesti, aga talle esitletakse pidevalt esteetilist ideaali, mis on puhtam, aeglasem, hoolivam, looduslikum ja vähem toksiline. Valim oli piiratud minu jälgijaskonnaga, kellest üle 90 protsendi on naised, seega toodi peamiselt välja just emasüü (ingl mom guilt) indutseerimist.

Jälgijale ei öelda tingimata, et ta teeb midagi valesti, aga talle esitletakse pidevalt esteetilist ideaali, mis on puhtam, aeglasem, hoolivam, looduslikum ja vähem toksiline.

Viidatud kontode sisuga tutvudes joonistub välja ema etalon, kes loobub alkoholist juba rasedust planeerides, sööb ja pakub lastele ainult mahetoorainest valmistatud tervislikku kodust toitu. Piimasegu annavad oma lastele vaid need, kes seavad enda mugavuse beebi omast ettepoole. Sääsetõrjevahendi segab hea ema ise kokku eeterlikest õlidest ja päiksekreemi ega rapsiõli, mis tekitavat vähki, „puhtast” kodust ei leia. Aluspesu ja muudki sünteetilised rõivad on valmistatud plastpudelitest ning on naha vastas mürgised nagu ka puhastusvahendid, mikrofiibrist lapid, värvilised svammid ja muu „keemia”. Heas kodus ei ole televiisorit, riidlevaid inimesi ega muid müratekitajaid – ainult metsakohin ja emme-issi lauluhääl.

Toit peab olema patuvaba, et see ei jääks taljele ja reitele mälestuseks ega põhjustaks põletikku või kõrget veresuhkru taset. Kala peaks sööma sageli, aga mitte Selverist soodukaga ostetud forelli. Õnneks saab näiteks Kaubamaja toidumaailmast kilohinnaga 34.99 ka kristallpuhtas vees kasvanud lõhet.

Sellise eluviisi heatahtlik propageerimine kipub saama vooruslikkuse mõõdupuuks. Pehme esteetiline normatiivne surve, mis räägib väikestest parematest valikutest, teadlikust aeglasest elustiilist ja pühendunud emadusest, hakkab meid vaikselt seestpoolt sööma, tekitades alaväärsust ja häbi – miks mina nii hea ema ei ole? Nende soovitustega on keeruline eraldiseisvalt vaielda. Need kõlavad leebelt ja loogiliselt, aga eeldavad sageli aega, raha, kodust ruumi, vaimset ressurssi, tervist ja võimet oma tarbimisvalikuid kureerida. Kurb tõdeda, aga suuremal osal meist ei ole kõiki neid asju korraga kuskilt võtta.

Saab paremini

Ma ei arva, et kõige selle pärast muretsemine või sellest rääkimine on kuidagi rumal. Vastupidi, need on päris teemad, millele mõtlen isegi. Vildakus seisneb selles, et keerulised ühiskondlikud, keskkondlikud ja majanduslikud probleemid taandatakse ühe inimese – sageli ema – moraalseks kohustuseks teha paremaid otsuseid, et kaitsta oma lapsi, lähedasi ja keskkonda.

 Pehme esteetiline normatiivne surve, mis räägib väikestest parematest valikutest, teadlikust aeglasest elustiilist ja pühendunud emadusest, hakkab meid vaikselt seestpoolt sööma.

Enamasti on jutt täis ka hirmu õhutavaid või keerukavõitu termineid, mis on teadusest wellness-keelde kaaperdatud, sealjuures seoseid sageli utreerides, ja mille tähendusvälja ei suuda keskmine sotsiaalmeedia tarbija (ja ma kahtlustan, et pahatihti ka mudija ise) kontekstis tegelikult piisavalt mõista, et sellesse kriitiliselt suhtuda. Olgu nendeks siis keemiakokteil, neurotoksiline, endokriinsüsteem, bioaktiivne, toksiline koormus, ftalaat, SLS, närvisüsteem jmt.

Parem tervisekommunikatsioon ei pea olema ükskõikne ega hambutu. Kemikaalidest, toidust, terviseriskidest, keskkonnast ja tarbimisest saab rääkida ka inimesi moraalselt nurka surumata. Nimetada riske proportsionaalselt, eristada isiklikku kogemust teadusest, rääkida piirangutest sama ausalt kui ideaalidest ning jätta jälgijale, kuulajale või lugejale alles eneseväärikus – tunne, et tema väärtus ei sõltu sellest, millist pesuvahendit, kala või kooki ta tarbib. Seda enam, et stigma tabab kõige valusamalt haavatavamaid ühiskonnagruppe, kel on vähem poliitilist ja majanduslikku autonoomiat.⁵

Kaisa Kopliste huvitub kehade, toitumiskäitumise ja enesepildi seostest sotsiokultuurilises kontekstis ning tegeleb aktiivselt söömist ja kehasid puudutavate arusaamade kõigutamise ja käibemüütide kummutamisega.

1. Brehm, J. W. 1966. A Theory of Psychological Reactance. Academic Press. ↩︎
2. Miller, C. H. et al. 2007. Psychological Reactance and Promotional Health Messages: The Effects of Controlling Language, Lexical Concreteness, and the Restoration of Freedom. – Human Communication Research. ↩︎
3. Morlet, A. et al. 1988. The Impact of the „Grim Reaper” National AIDS Educational Campaign on the Albion Street (AIDS) Centre and the AIDS Hotline. – The Medical Journal of Australia. ↩︎
4. Legate, N. et al. 2022. A Global Experiment on Motivating Social Distancing During the COVID-19 Pandemic. – Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America. ↩︎
5. Hatzenbuehler, M. L. et al. 2013. Stigma as a Fundamental Cause of Population Health Inequalities. – American Journal of Public Health. ↩︎