Jah, suvi tähendab jäätist ja arbuusi ja ujumist ja logelemist, mida kõike, aga – või ennekõike – ka seda, et viimaks on aega lugeda. Neile, kel pole olnud mahti end kirjandusturul toimuvaga kursis hoida, ulatab taaskord abikäe Müürilehe erakorraline esoteerikatoimetus, kes saab absoluutse kindlusega väita, mis lektüüri järele peaksid sel suvel haarama Veevalajad, mida lugema Kaljukitsed ja millest tingimata hoiduma Kalad. Kas vaadata (algupärase) proosa, (tõlke)luule, mõttekirjanduse või üldse reisikirjanduse poole? Ja muidugi alles siis, kui loetud on teosed, mille meie tähetargad on määranud sinu sodiaagimärgile, võib ettevaatlikult (ja omal vastutusel) piiluda, mida soovitame teistele!
JÄÄR (21. märts – 20. aprill)
„Huvitav, mõtlen ma. Seni olin ikka arvanud, et inimesed räägivad pidudel kunstist, muusikast, armastusest, seiklustest kaugetel maadel, koertest ja kassidest ning vahel – või paraku päris tihti – ka poliitikast. Aga pärida inimestelt nende tähtkujude kohta? Ja seda paadunud järjepidevusega, kohe igalt inimeselt, kellega satud peo käigus tühijuttu ajama…?” imestab Terje Toomistu (NB! tähtkujult Kalad) raamatus „Minu San Francisco” (lk 65, Petrone Print, 2026). Meie ütleme muidugi: alati põhjendatud! Igal võimalusel tasub tähtkujudest rääkida! Aga mitte ainult neist. Nii jutustab Müürilehe tähetarkade Jääradele suvelektüüriks ette nähtud teos – alapealkirjaga „Radikaalselt vaba” – muidugi ka märksa tõsisematel teemadel, nende hulgas metropoli armutust sotsiaalsest ebavõrdsusest, kinnisvaraturu painetest, kodutusest, hipiliikumise protestivaimust, seksuaalsest vabadusest ja psühhedeelikumide kutsest.
Kuna Jäär on aga lisaks muule ka pidetu ja kärsitu sodiaagimärk, siis meie tahaksime tema ellu hoopis vana head muretut meelt ja südametuld – ehk rohkelt zen’i! Appi tuleb siin loomulikult Ööülikooli Raamatukogu sari ja nende viimatine väljalase, Doris Kareva „Olemise kõla” (Aadam ja pojad, 2026). Kareva räägibki siin rahulikest asjadest – ja seda, et targad inimesed räägivad rahulikest asjadest, on Jäärale ikka igapäevaselt vaja (kas siis raamatulehekülgedelt või Dorise enda häälega „Ööülikooli” loengutest endist), siit tuleb olulisi meeldetuletusi, kõnelgu ta parajasti puhtast olemisest, armastusest, Tartu vaimu(de)st, millest tahes.
SÕNN (21. aprill – 21. mai)
Sõnnide visa meel ja vankumatus võiks anda alust eeposteks ja nõnda ei tohiks kedagi üllatada, et äsja viimaks eestikeelses tõlkes ilmunud Virginia Woolfi „Päevik 1915–1919” (Eesti Raamat, 2026, tlk Marju Randlane) on kogu oma 500-leheküljelises hiilguses selleks suveks ette nähtud just neile. Woolfi (1882–1941) karjääri algusaegadel – enne „Proua Dallowayd” (1925), enne „Orlandot” (1928) – kirja pandud tähelepanekud on võibolla kõige enam ajastu kroonika, kirjeldades muu hulgas värvikalt toonaste keskklassi literaatide elu selle üllatavalt olmelisel tasandil. Kusagil seal on küll ju ka esimene maailmasõda. On ka kirjutamine ja kirjanduselu, sest ülestähenduste aegu ilmuvad Woolfi esimesed raamatud „Merereis” (1915) ning „Öö ja päev” (1919), nõnda võib arvata, et nendekohased refleksioonid on siin kõige vahetumad.
Kuna Sõnne iseloomustab teadupoolest eranditult ka radikaalne tung korra, kontrolli ja stabiilsuse järele, peavad Müürilehe tähetargad vajalikuks neid sõralisi pisut raputada, lisades nende kohustusliku suvelektüüri hulka ka saksa sotsioloogi ja sotsiaalfilosoofi Hartmut Rosa esseistliku raamatukese „Maailma kontrollimatus” (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2026, tlk Mari Tarvas). Teoreetiku kohta on Rosa õige poeetiline, asetades lugeja kõigepealt vastakuti esimese lumega, mis meie maailmataju radikaalselt muudab, liikudes sealt edasi optimeerimissurve ja modernse kontrollihaarde laienemiseni, mis paradoksaalselt võib kindlustunde asemel põhjustada hoopis hirmu ja abitust. Heaks ja õnnestunud eluks vajame aga vist midagi muud, näiteks avatust.
KAKSIKUD (22. mai – 21. juuni)
Absoluutselt iseenesestki mõista võtavad kõik Kaksikud puhkuse aegu esmajärjekorras ette murca esikluulekogu „kaks hunti” (Hunt, 2025), näiteks seepärast, et kellest veel kui mitte Kaksikutest on kirjutatud teose avavärsid: „minu sees on kaks hunti / üks tahab kohvi / teine tudub / teine tahab viskit […] minu sees on kaks hunti / räägitakse, et tohib ainult ühte toita / aga nad on mõlemad / niiii nunnud / ja ma üldse ei taha / et nad kaklevad / see on jõle tüütu / ja segab veinijoomist”. Üldse tundub, et enne debüütkogu avaldamist mitmeidki aastaid luuleprõmmudel esinenud murca saab elust ja asjadest aru, tabab selgelt n-ö biiti. Huumorit on kõigi nende elu ja asjade juures muidugi ka, ilma naljata ei saa siin vist küll mitte ükski tekst, aga nali pole kunagi pinnapealne, sel on omad põhjused, omad mängud, oma rütm.
Järgmiseks, nii hiljemalt puhkuse teises pooles, avavad Kaksikud aga juba Miranda July romaani „Käpuli” (Puänt, 2026, tlk Jüri Kolk). Kes on varem July loominguga selle eri meediumeis kursis, see teab, kui hästi ta oskab publikut ebamugavasse olukorda panna – kõik on loogiline, aga samas, kuidas need asjad siis ikka nii lähevad? Romaani nimetu peategelanna avastab end keskea künniselt ja püüab sellega seoses ette võtta road trip’i Los Angelesest New Yorki, mis aga ei taha kuidagi õnnestuda, ja see kinnijäämine muutub üsna kiiresti üsna jaburaks. See tundub natuke nagu choose-your-own-adventure-tüüpi mäng, kus mängija (peategelane) otsustab igal sammul natuke liiga veidralt, leiab alati kõige kummalisema valikuvariandi, mis muudab lõpptulemuse kõige ettearvamatumaks.
VÄHK (22. juuni – 23. juuli)
Muidugi teavad kõik Vähid ammuilma, et Müürilehe raamatuhoroskoobist nad enamasti luuleta välja ei tule, nõnda ka nüüd, nõnda ka nüüd. Aga Vähid peavadki luulet lugema, kui üldse miski siin Universumis on kindel. Nii löövadki nad rannas või võrkkiiges lahti fääri luuletaja Vónbjørt Vangi kontseptuaalse luuleraamatukese „Must orhidee” (Nordur, 2026, tlk Andry Arro), mis viib rännakule allmaailma ja mujale, kuhu emasüdamel on asja: „kuulen üht ema / rääkimas teise emaga / ta on ühe teismelise ema / räägib oma pojast / ma kuulen tema häälest / et ta kardab poisi pärast / ta on hakanud linna peal käima […] kadestan teda tema probleemide pärast / mis näivad süütud // ise ma ei tea / kas sa oled veel olemas / kui öö saab läbi” (lk 24).
Eelneva (vajaliku, kuigi ehk liigmõjuva) tõsiduse leevenduseks saabub aga kohe lunastaja Sanna Kartau kujul, kelle esikromaan „Ma usun ihasse” (OPA!, 2026) pühib loodetavasti Vähkide pisarad. Muide, lugejas ebamugavust kultiveerida oskab Kartau peaaegu sama hästi kui äsja Kaksikutele määratud Miranda July! Teos koosneb „viis aastat kestnud romantilise kinnismõtte” ajel kirjutatud isiklikest, kehalistest ja igatahes kirglikest „kirjekirjadest”, mille adressaat Roomet elab ka pärismaailmas. Kuna see on aga kirjandus, ei saa ka klatšihimulised Vähid kindlalt teada, mis ja kuidas n-ö päriselt oli või on (ja näiteks ka seda, mida päris Roomet ise sellest kõigest tegelikult arvab). (Paiguti riskantse) epistolaarvormi võimalusi on autor rakendanud siin nii meisterlikult, et mitte midagi pole üle ega puudu.
LÕVI (24. juuli – 23. august)
Tõnu Õnnepalu „argikomöödiat” „Tööpäev” (Varrak, 2026) peavad Universumi pühendunuimad hedonistid Lõvid lugema kõigepealt juba seepärast, et „iga Töölt võidetud minut on elule võidetud minut” (lk 9) ja/või „Töö on aja varastamine” (lk 16). Hõbekuuse puukooli asukad tegutsevad romaanis ühel tasandil – sest kusagile peavad sõnad ju kinnituma, kusagil peavad tööinimesed ju töötama, mände välja kaevama ja muid „lollusi” tegema. Abstraktsemal tasandil leiame romaanist lausa Koguja raamatu mõõtkavas resigneerunud nurinat, aga sellisena on see täiesti võluv, võibolla lausa hüpnootiline. Töö taga ja ridade vahel või peal on aga muidugi veel sotsiaalsed hierarhiad, ebavõrdsus ja -õiglus, kordused ja rutiin. Lõvid saavad siit esiteks kinnitust ilmsesti sellele, et „päris töö” on tõesti väga raske, aga ehk natuke ka näpunäiteid üldiseks viilimiseks ja simuleerimiseks. Elagu puhkus!
Kuna me taevalaotuse majesteetlikematele isenditele meeldivad üle kõige ilusad asjad, toetab Fortuuna Lõvisid suvel veel ühe asjakohase präänikuga – Heneliis Nottoni kauni debüütteosega „Tähed Agnesele” (Värske Raamat, 2025). Fragmentaarne raamatuke toob autoteoreetilisse dialoogi kokku noore inimese isiklikud kogemused ja väärikate naisteoreetikute (Virginia Woolfist bell hooksini) mõtted kirjutamisest, Ruhnu karu ja vanaema vohava kombucha-retsepti, korteriühistu ja lapsepõlvemälestused. Kujundaja Agnes Isabelle Veevo ja illustraator Maria Izabella Lehtsaare saab ilmsesti vastutusele võtta kauni monokroomse violeti, Hello Kitty ja literal kleepsulehe eest. Silm puhkab, süda rõõmustab.
NEITSI (24. august – 23. september)
„Luule? Mida kuradit!?” põrutab ilmselt iga enesest lugupidav Neitsi. Sest kõik Neitsid on teadagi eranditult analüütilised, praktilised ja loogilised. „Andke mulle teadusartikkel,” ütlevad nad kui ühest suust, „mitte mingi luulekogu!” Kuid hoidkem oma hobuseid, sest Fortuunal on Neitseile selleks suveks ette nähtud üks paras vimka, nimelt lava- ja muiduluuletaja Joonas Veelmaa teine kogu „6,6” (Puänt, 2026). Enneolematu asjaoluna tellis autor enne teose ilmumist Emorilt väikese turu-uuringu, milles 514 eestikeelset inimest vanuses 18+ hindas teose tekste kümnepallisüsteemis. (Emori väitel andsid seejuures keskmisest kõrgemaid hindeid kõrgharitud inimesed, naised ning noored, millegipärast pole aga Neitsite osakaalu eraldi välja toodud! Saame vaid spekuleerida.) Kui see kõik me pragmaatikuid ja analüütikuid lugema ei kutsu, siis mis üldse kutsub, igal juhul näitab esoteerikatoimetuse kristallkuul, et pettuma ei pea keegi, Veelmaa huumor on alati köitev, samas kui luulele endale läheneb ta vägagi tõsiselt, niisamuti ka kogu ülesehitamisele.
Neitseile pole aga teatavasti võõrad ka obsessioonid. Nõnda tasub uurima asuda Kiwa (omavahel öeldes samuti Neitsi) aastatepikkust obsessiooni ühe konkreetse 1979. aastal valminud filmiga, mis hiljaaegu ilmnes eriliselt eksplitsiitselt teoses „Tagasi Hukkunud Alpinisti hotelli” (;paranoia, 2025). Siin tegeldakse küll lähilugemise ja -vaatamisega, aga see pole tavapärane filmikriitika, kusjuures loogiliselt on olulisel kohal siin Sven Grünbergi muusika. (Muidugi võib nüüd juhtuda, et iga teinegi Neitsi satub seepeale sama obsessiooni kütke…)
KAALUD (24. september – 23. oktoober)
Müürilehe oraaklid on seekord küll otsustanud Kaaludele halastada, määrates neile lugemiseks teose, mis kvalifitseerub üsnagi täiuslikuks suvelugemiseks ehk meelelahutuseks selle sõna kõige paremas mõttes. Kaur Riismaa „Väsinud valguse teooria” (Varrak, 2025) hinnati romaanivõistlusel parimaks tõesti põhjusega. Lähiajaloo kihistused, millest – ja millisel moel – meil liiga palju kirjutatud polegi, tegelaste ja tegevusliinidega, mis otsivad – ja leiavad – omavahel kokkupuutepunkte nõnda, et lõpuks pole miski etteaimatav. Üheksakümnendate kahtlased „ärid”, suhted ja sugulussidemed, armastus ja rahvuskonservatism, võibolla natuke ajastukohast telenovela’de vaibi: kes on tegelikult kelle isa jne. Lugedes ei saa tähelepanul hajuda lasta, romaani ülesehitus pole lihtsate killast, aga lõppeks on see kõik seda väärt. Lõpu kohta saame öelda vaid seda, et kõigile see ei meeldi, kuid Kaaludele meeldib tingimata.
Võib muidugi olla, et Kaaludel on Riismaa juba ammu läbi loetud, seepärast proovime esoteerikatoimetusega järgmiseks üsna kindla peale välja minna ja soovitame Lilli Luugi väga värsket lühiproosakogu „Lühike sõjaajalugu” (Loomingu Raamatukogu, 2026), mille pealkiri annab peamise võtme juba kätte – lihtne lugemine see pole, aga tegelikult polnud seda ju ka Luugi eelmine novellikogu „Kolhoosi miss” (2022), romaanidest rääkimata. Kuid võibolla ongi kohane inimestest sõjas ja sõjast inimestes lugeda rannas või päikesereisil, äkki muidu läheb liiga raskeks? Kui mitte, tasub hoida teost vihmasteks suvepäevadeks. „Mida sa teed, kui kutse tuleb? […] Sõjas peab ju tapma.” (lk 46)
SKORPION (24. oktoober – 22. november)
Me taevakaardi väsimatutele detektiividele soovitame sel suvel palavasti P. I. Filimonovi „intellektuaalset põnevikku” „Tants kontidel” (Eesti Raamat, 2026, tlk Veronika Einberg). Romaani jutustaja, kelle elukaares on mitmeid ühisosi autoriga, on võtnud endale teoses ülesandeks välja selgitada, kes peitub pseudonüümi Astrov taga, kes lisaks kõigele muule on ka äärmiselt vilets kirjanik. Kuigi. See kõik kas on või ei ole tegelikult suitsukate. Inimhingede insener Skorpion lööb hambad igatahes innukalt sisse, sest lisaks väidetava müsteeriumi lahendamisele (mis kas saab või ei saa lahendatud) avaneb siin lugejale nii kvantiteedi kui ka kvaliteedi poolest muljetavaldav (kõrval)tegelaste galerii, mis koosneb eranditult võrratult, lausa groteskselt ja spetsiifiliselt koomilistest isenditest, kel on tagatipuks kõigil (eestivene) kultuuriväljal ka omavahel kõikvõimalikke kanu kitkuda.
Kuna Skorpionid on ka viimseni me taevalaotuse suurimad eksistentsialistid, siis ei tohiks üllatada, et järgmiseks tuleb neil ette võtta Eia Uue raamatuke „Eluisu” (Tint & Torm, 2026), mis just elust ja surmast ja sellest, kuidas selle kõigega toime tulla, räägibki. Ilukirjandus see pole, päris eneseabiraamat ju vist samuti mitte (või kui, siis õige poeetiline), aga lohutav on ta kindlasti. Sinna kõrvale soovitame julgematele surmaluule antoloogiat „Aga sina ei vasta” (Tänapäev, 2026, koost Mart Velsker), mis koosneb ligi saja eesti autori surmateemalistest tekstidest. Kuigi, kui räägime surmast, siis ju vist tegelikult räägime peaasjalikult elust?
AMBUR (23. november – 21. detsember)
Nagu ikka, kuna suurem osa Amburite aastast on niigi kulunud ebaõigluse tuuleveskitega võitlemise peale, olgu isiklikus või ühiskondlikus plaanis, siis nüüd on puhkus ja viimaks aega asjaga n-ö tegelda ja harida end ka teoreetilisemas raamistikus. Nii ongi Müürilehe tähetargad neile suviseks lugemiseks ette näinud prantsuse majandusteadlase Thomas Piketty „Võrdsuse lühiajaloo” (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2026, tlk Mirjam Lepikult). Esiteks saab siit varakult kinnituse sellele, mida Ambur teab juba ammugi: võrdsus ei teki iseenesest, n-ö vabal turul, vaid selleks tuleb vaeva näha (miks teatavad poliitilised jõud ei taha seda vaeva näha – s.t miks on ebavõrdsus nende huvides –, on muidugi eraldi küsimus). Kapitalism pole paratamatus. Ainult abstraktsetest loosungitest ei piisa. Jne. Teos on küll teoreetiline (sisaldades omajagu ka skeeme ja diagramme, selge see), aga mitte raskesti loetav, usutavasti muu hulgas meisterliku tõlke tõttu.
Reaktiivse tulemärgi ja muidu revolutsionäärina võiks Amburit aga vägagi kõnetada veel prantsuse avangardi suurkuju – nii kubismi kui ka sürrealismi ristiisa – Guillaume Apollinaire’i (1880–1918) elu ja looming. Õnneks ilmuski äsja tema kauaoodatud eestikeelne valikkogu „Süda Kroon Peegel” (Loomingu Raamatukogu, 2026, koost ja tlk Paul-Eerik Rummo, alustõlge Triinu Tamm). Rummo mahlasest järelsõnast selgub muu hulgas Ambureile eksistentsiaalselt vajalik info: mille eest on Apollinaire’i omal ajal koolidest välja visatud ja mille eest vangimajja virutatud (viimane võib sind üllatada!).
KALJUKITS (22. detsember – 20. jaanuar)
Maamärgina pole Kaljukitsedel teadagi maiste asjade vastu mitte kõige vähematki. Mõnel teisel muidugi oleks. Nõnda ei hakka ka Müürilehe esoteerikud seekord liialt paati õõtsutama ja on määranud Kaljukitsede kohustuslikuks suvelugemiseks Mudlumi jutukogu „Nööpidest ja muust häbiväärsest” (Strata, 2025). Ise Lõvina väljendab Mudlum „maiste asjade” („olme” jne) suhtes küll pealkirjast peale teatavat iroonilist hoiakut (mis ilmsesti on tegelikult suitsukate, aga see on juba pikem jutt). „Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda?” küsib autor (lk 55) ja vastab peagi ise sellele (ja sealsamas mõnele teiselegi) küsimusele: „Ühesõnaga, nööp – see on kõik maailma asjad.” (lk 65) Veel jõlgutakse teoses Tallinna randades, kaardistatakse kunagisi kodupoode, ekskurseeritakse koolimajas… Võibolla kõige ootamatumalt on siin aga ära toodud autori 1981. aastal kirjutatud tekst „Fulgens, sequar” (alapealkirjaga „Ühe päeva mõtted”, žanrilt „eesti väikelinna teismelise inner-world” (lk 199)) ja ka Loomingu tollase toimetaja Mihkel Muti põhjalik avaldamisest äraütlemise kiri.
Maisest sfäärist veidi eemale (kõrgemale?) sakutab Kaljukitse aga kaasaegse kreeka luuletaja Dimitra Kationi kogu „Loomad-taimed” (OPA!, 2026, tlk Karoliina Kagovere). Siinsed (proosa)luuletused on vormilt justkui lakoonilised, aga seda täpsemad. Mitte vaid loomadest-taimedest ja muust loodusest, vaid ka emadusest, patriarhaadist, religioonist, ihast. Aga on ka (veelgi) abstraktsemat. „Ajastud // on käimata käik. / Aeg on üks kohkunud koht.” (lk 25)
VEEVALAJA (21. jaanuar – 19. veebruar)
Kui nüüd Müürilehe esoteerikatoimetuses korraks väikest refleksiooni praktiseerida, siis peab vist küll tunnistama, et kui Madis Vainomaa midagi juba tõlkida võtab, siis Müürilehe tähetargad seda ka soovitavad. Sedakorda haaravad Veevalajad kui üks mees suvel horvaadi kirjaniku Daša Drndići (1946–2018) kahest omavahel lõdvalt seotud loost koosneva lühiromaani „Doppelgänger” (Loomingu Raamatukogu, 2026) järele. Raamat algab sõnadega: „Oh. Ta on end täis sittunud.” Ja see on tõhus algus, sest võib kindel olla, et Veevalaja naerab kohe laginal. Aga ega huumoriga teos ei piirdu, kaugel sellest, peaasjalikult, n-ö temaatiliselt valgustatakse siin välja vananemist, kahetsusi, loobumist ja elu väikeseid rõõme (ja tegelikult ka ninasarvikuid. Ja tegelikult ka holokausti). Kohtutakse ja lepitakse – ja lagunetakse – kõigest hoolimata. Kuigi lõpuks on siin vist peamine ikkagi keel, napp ja kaunis, täpne, modernistlik, ja nii ilusasti tõlgitud.
Veevalajad on teadagi aga ka äärmiselt originaalsed, ülimalt individuaalsed indiviidid, kes ei sarnane mitte kellegagi (peale… noh, kõigi teiste Veevalajate), nõnda kõnetab neid kindla peale veel ühe teeneka lavaluuletaja, Mari-Liis Müürsepa looming. Autori neljas luulekogu „Keegi hingab” (Hunt, 2025) algab küll kirjeldusega sellest, kuidas luulemina sündimise aegu „pandi kõigi naiste rinnapiim / ühte suurde katlasse kokku”, nii et lõplikult kollektiivsusest ja välismaailma mõjudest lugejal pääsu pole, aga Müürsepa luuletajahääl on sellegipoolest äärmiselt originaalne ja ei sarnane mitte kellegi omaga (peale…?).
KALAD (20. veebruar – 20. märts)
Nähtavasti on me oraaklid tänavugi pidanud vajalikuks arvesse võtta Kalade kurikuulsat ürgtundlikkust, tõmmates Universumi loosirattast neile lugemiseks Fredrik Backmani halastamatult poeetilise romaani „Minu sõbrad” (Varrak, 2026, tlk Kadi-Riin Haasma). Teose ülesehitus soodustab aga ka huvi; põnevus ja tahtmine teada saada, kuidas kõik see kokku tuleb ja mis täpselt juhtus, püsib lõpuni. Seejuures jutustab raamat kõigest sellest, mida terved ja rikkad (ja täiskasvanud) inimesed ei mõista. Ehk muu hulgas puudulikest peredest, sõltuvusest, leinast, üksindusest ja koduigatsusest. Melanhoolias on siin küll ka oma lunastus, sõprus ja kunst ühendavad inimesi, kuhugi jõutakse kohale ja midagi saadakse teada (kuigi Kalad võivad tingimata saada ka natuke nutta ja kindlasti mõnegi asja üle järele mõelda).
Aga elu pole muidugi ainult lohutu ja nukker, isegi Kaladel, nõnda on Müürilehe tähetargad neile järgmiseks välja võlunud Jaan Pehu „Minu Türi” (Petrone Print, 2026), mille alapealkiri „Laiali on kõik taevas ja maa” kutsub esiteks kummitama ühe teatava pala, aga teiseks annab üsna selge vihje raamatu struktuuri kohta. Fragmentaarsem kui „Minu…” sarja teosed harilikult, koosnedes valdavalt pisikestest mäluseikadest. Kuigi ega need meenutused pole siin tihti päris ha-ha-ha-naljakad, leidub ikka ka päris veidraid juhtumeid lapsepõlvest, luulet ja laulusõnu, intervjuusid mitteinimlike nähtustega (sh Türi lillelaada, Pärnu jõe ja muidugi Raademetsa männiga). Küsitakse, kas Türi võib olla Pariis, pajatatakse karu nülgimisest ning Contra naeru elupäästvast jõust.
Mette Mari Kaljase päikesemärk on Kaalud, tõusumärk Lõvi, Veenus on Neitsis ja Marss Kaljukitses.
