„Plastmasstoolid tuule käes” toimib ka uue epiloogina Brigitta esikromaanile „(Mitte just) armastuslugu” (Varrak, 2017), mis ilmus äsja ka audio- ja e-raamatuna.

1.

Siis tuleb nooruse tunne peale, nagu visanuks keegi raske teki üle mu pea.

Viimasel ajal näen ma Ardot unes. Kui painajalik – unenäos pole ta päevagi vananenud. Aga mina olen. Ja seljaski on Ardol samad riided nagu tol 1997. aasta suvel: mustad teksad, roosa särk ja Balti jaama turult ostetud ketsid, palju kõlisevaid ehteid. Seesama pisut edev soeng. Ainult et minu unedes on ta moodne, riietel ei ole küljes üheksakümnendate isetegemise mekki, mis mu fotoalbumis täna nii silma lõikab. Unenäos olen ma segaduses, sest enda näos näen kortse ja kurde – ja ometi on Ardo minust kümme aastat vanem.

Pea kätel, köögilaua taga. Aknast paistab tänavalamp, liiga ere keset musta sügist. Mis on küll saanud punaste juuste ja põselohukestega Ardost?

Neliteist ja tunne – kõik on võimalik.

Oli see vast suveõhtu! Kui väga ma ootasin seda pidu, kuidas valisin riideid! Kleit oli juba õhtust valmis – Hiina poest ja samblaroheline, tikanditega ja maani. Lõin kõhklema, tõmbasin jalga teksad ja selga lilla sooniksärgi. Proovisin taas kleiti, ent vahetasin pükste vastu tagasi.

Kui nüüd lööb kalendris ette augusti, on külm, pilved on taevas aina kahvatumad. Aga tol augustiööl jooksin ma riietega merre.

Nelikümmend üks ja tunne – mitte miski ei ole võimalik.

Kuhu ma selle teepuru paningi? Pool läheb nagunii sõelast mööda. Ohkan, püüan käe peale pühkida, terve põrand on nüüd seda täis. Kus need vanad kaustikud saidki?

*

Pirita, süstakuur, keegi pani sauna juba küdema. Tantsiv mees, lõhkised teksad ja Exploitedi särk, punane tukk. Mehed ei tantsi, miks tema tantsib, ja veel üksi, keset tuba? Ehted kõlisemas ümber randmete, kui ta mulle läheneb.

Muusikamaitse on meil lõpp sarnane need kaks kokteili on nii kanged nii õudselt lõbus on olla paljajalu riietega vette tagasi kaldale tulge kaasa tulge ka miks te ei taha tulla riided kuivavad ju ära. „Mina tulen ainult paljalt!” – Ardo – aga ta tuleb siiski koorib pükse maha aga mis hetkel ta mul käest kinni võttis äkki et ma ei kukuks sest ma olen ju nii purjus ja metsik ja metsatee on nii pime ja Pirita klooster on pimedas nii ilus!

*

Sel suvel läksime Noraga sinna tagasi.

Mu väike Nora. Mõni aasta veel ja ta on sama vana kui mina siis. Iga aastaga, mis ta suuremaks saab, sunnib ta mind taas läbi sammuma, kompama neid radu, mida ma mäletada ei taha.

Kitsal liivaribal, mantel mu istumise all. Süstakuur teisel pool vett, ikka veel seal. Ainult teed sinna enam ei vii. Aastakümnetega kerkinud villad on tee ära lõiganud. Ja aed Pirita kloostri ümber ei katke enam poole peal.

Nora, nii rahulik, kui oleme vaid kahekesi, sammub ettevaatlikult varbaidpidi vette. Peale meie pole siin kedagi. Vist on liiga jahe, sügisene, olgugi et on esimene august. Aga ei, üks pere on veel! Kolm põlve inglasi, kõhn ema kallites laiades teksades, pisikesed poiss ja tüdruk samuti vees. Vanaema tõstab rahulikult korvist võileibu välja. Tõstan pilgu, seiran vett – seal sõuab vesijalgratas. Tõmmu mees jahedas Eesti suves, tema kõrval naine, juuksed hoolikalt pearäti sisse mähitud. Sõtkuvad rahulikult, kahvatu vee taustal mere suunas, nii koos.

Suunan pilgu süstakuurile, selle sammaldunud katusele. I’m still remembering, kare hääl klappides mu kõrvus. Ja ei mingit tuult.

Ma armastan Eesti suve.

Vaatan üle jõe.

Kakskümmend seitse aastat tagasi, üks päev ja hulk tunde hiljem. Vastaskaldal, paadisillal kaisus, üks mu varvas vees.

*

Läbivettinud liivased püksid. „Kas sa neid välja ei väänagi? Anna siia. Aga hiljem annad musi, sa oled mulle nüüd võlgu.”

Millest kõigest me ei räägi, elust, maailmast, inimestest, et ta on liiga aus, otsekohene, ei soovi kellelegi halba, ja et ma olen liiga tundlik, võtan kõike hinge.

„Mina ei pea sind ilusaks, sinus on ainult kolm ilusat asja: silmad, keha, ja kolmandat asja ma sulle öelda ei saa.”

*

Iiveldus raputab pimedas köögis mu keha. Idioot, täielik loll. Millal sai elevusest iiveldus? Nii sarnased tunded, intensiivsed, kõikehõlmavad ja kehahaaravad.

Või oli lapsepõlv oma lõputute muinasjuttudega lihtsalt ikka nii lähedal? Ardogi – nagu muinasjutt. Nii ilus, tähelepanelik, nii mehelik.

Kui vaid neid päevikuid ei oleks. Muidu mõtleks – mina olin targem, asjalikum. Aga sinise pastakaga veetud read nullivad enesepettuse. Kõik on kirjas. Kõik naiivsused, lapsused, lollused. Nagu ka üksildused, ootused, igatsused.

*

„Mulle ei meeldi sinu nägu, vaid sinu sisu.” Kuidas ta oskab, kõige õigemad sõnad! „Oleks sa paar aastat vanem, oh kuidas sul ei veaks, sa ei saaks must kuidagi lahti!” Siis: „Lähme Pirita kloostri varemetesse.”

Tundmatud käigud, turnime, ronime, kuni aed katkeb. Viiv, näojooned, juuksed sõrmede vahel, samm lähemale – ja me läheme tagasi. Miks ta ära läks? Fakk, ma suren üksindusse!

Hommik. „Sa oled armas tüdruk ning meeldid mulle, ma ei tea, miks ma seda kõike sulle räägin.” Klooster on värvunud täiesti roosaks. „Lihtsalt ära ole nii melanhoolne!”

*

Melanhoolne? Ei ole tõsi. Mitte pärast suureks saamist. Kõik melanhoolia uksed hoolikalt igaveseks suletud.

Aga nüüd, pimedas köögis, vajub melanhoolia mulle peale nagu raske vaip. Hulkuda! Uudishimu ja janu, ähmane piir lapsepõlve ja naiseks olemise vahel, fantaasiamaailm ja reaalsus põimumas ühte. Iga tundmatum vanalinna tänav tõotamas seiklust, kandmas otse keskaega. Lasta koolist poppi ja hulkuda linna peal, kuulata muusikat.

Kuidas lasta oma elust poppi? Täiskasvanuna? Keskealisena? Emana?

Ärevus, see tuleb kui tühjast – keegi ei tohi puudutada Norat!

Nelikümmend üks, kortsud mu silmade ümber.

Ma pole kunagi igatsenud noorust, lapsepõlve. Jälestusvõbin. Vanad fotod – ära pandud, peidus kättesaamatus kõrguses, kapi kaugeimas nurgas, tihkelt kaanega suletud karbis. Aga nüüd ma igatsen.

Elevust. Mitte et ma mäletaks, millal seda viimati tundsin. Vaid vahel harva pimeduses leian selle üles. Või pigem – mälestuse sellest.

2.

Punased plastmasstoolid tuule käes, keset tühja Raekoja platsi. Üks läheb lendu, loperdab Harju tänava suunas, nooruke tüdruk hiiglaslikus flanellsärgis jookseb järele. Et krabada järgmisel hetkel kinni hiiglaslikust vihmavarjust, mis nüüd samuti õhku tahab tõusta. Nii tugev tuul, ja ometi alles september. Sügis.

Mu klassikaaslased – kõik näevad, nad lihtsalt peavad nägema! Minuga juhtus midagi. L’amour looks something like… you? Kaks kuud meenutan iga päev sammhaaval – kohtumine tundmatu kehaga, käsi ümber piha, pea rinnal. Järgmise hommikuni. Maailma kõige ilusam asi. Minuga juhtus, mõistate! Keegi ei ole mu õlgadest niimoodi kinni võtnud. Kajakad kiljumas, ritsikad saagimas, roosa augustitaevas pärast sügavpimedat ööd. Ah et suudlemiseks liiga noor?

*

Ma olen liiga vana, et igatseda, kuigi just seda ma praegu teen – lihtsalt mida?

Plastmasstoolid tuule käes. Ainult et minu vanalinna ei ole enam. Ometi on ta nüüdki rahvast täis. Roosad ridikülid, Fjällräveni seljakotid, kohvrid. Nokamütsid, kaabud, tossud, kallid ja mugavad, latte’dega selfie’d. Kurnatud moega hobune, elevil turistid vankris.

Aga kunagi kuulus ta meile. Poisid pikkade juuste ja nahktagidega, tüdrukud maani kleitidega, või flanellsärkidega, suits ees ja kamba peale õlu. On keegi Toompeal valgete pinkide juures? Või Lollidemäel? Raekoja kella all mõni ikka on!

Ma ei märganud hetke, mil vanalinn lakkas olemast meile.

Riinuga piisas kolmest minutist, et Facebookis mööda tuttavaid naisi aina edasi liikuda, õige näoni eelmisest ööst X-baaris.

Kaks aastat hiljem – lapsekäru, peresisene lapsendamine, kohv ja croissant ja luigetiik. Siis – tüdrukuga koos lasteaeda, kerge suudlus trammipeatuses, kontor. Siis – sama trammipeatus ja koos Norale järele. Samas rütmis läbi aastate.

Ardoga võinukski me mitte iial enam kohtuda. Olekski jäänud üks ilus mälestus.

*

Vara oktoobrivihmas, kusagil Kopli barakis, katkised pudelid, odav šampus hambaharjatopsis, kellegi okse toanurgas. Kuidas me siia saime? Aga Ardo on siin. Tuhat korda olen mõttes seda uut kohtumist ette kujutanud.

15 minutit, juba ta on mu jalge ees põrandal, silma vaatamata, põrnitseb maha. Toast välja, rõdule, taarakastidest pingid, jalad üle rõduääre, nii lihtne on rääkida, mu õdedest ja koolist, ta õdedest ja tööst. „Oot, mida sa enda arust praegu teed?” – „Katsun su tissi muidugi.”

*

Kõhus kisub krampi, piinlikkus ei anna asu.

*

Sõbra ema teeb voodi üles, sulgeb vaikselt ukse.

„Ega sind ei häiri, kui ma teksad ära võtan?”

Aga ma ei taha seda teha, üldse ei taha, mitte nii, mitte veel!

„Oot, kui vana sa olidki?”

„Neliteist, tegelt suht laps nagu.”

„Mina näen sus naist.”

*

Nora on kaksteist. Mis saab, kui teda hakkab kiskuma õue, pimedusse? Kuidas teda kaitsta? Noras on seesama elevus, paistab kaugele välja. Juba ta unistab peoleminekust, oma sõpradest, kambast. Oma elust. Kui naabri korteris mürtsub muusika, nõtkub Noragi pea kaasa, käed liiguvad kaasa iseenesest, peaaegu märkamata.

*

Päev hiljem, keemiaõpik mu ees püsti, peitmas päevikut ja salajasi mõtteid. Kare lõug vastu mu valget kõhtu. Habemetüügas. Vist öeldakse nii? Klassivendadel seda ei ole.

*

Segan teed. Võtan lonksu, kõrvetan keele. Maja on nii vaikne. Huvitav, kus on mu tüdrukud? Vaatan aknast välja, juba oktoober. Sügisvihm teeb rahutuks. Nagu ka aastaaegade vaheldumine.

*

Tundide kaupa telefoni ääres, äkki ta helistab, ta ju lubas! Peaasi et mitte öösel. Ja mitte purjus. Vanemad löövad maha. Aga miks ta ei helista? Pärast seda, kuidas meie kehad ja riided olid, kuhjas ja läbisegi. Ja siis: „Suhkrutükike! Millal ma su särasilmi näen? Tule külla!”

*

Rõve, nii uskumatult rõve. Aasta otsa sama jutt.

*

Seksime seksime seksime vaata ma panin küünlad nii on ju romantiline sulle ju meeldib see ja Enigma ja raadio mängivad ja vahepeal mingi heavy ja kondoome mul küll ei ole aga miks sa ei seksi muga kas sa ei usalda mind ma ei lase sulle sisse mul on rohkem vahekordi olnud kui sinul ma ju tunnen ennast teeme nüüd selle asja ära teeme teeme teeme TEEME!!!

*

Kunagi sundis mälestus Ardost tänaval peatuma, et mõtteid tõrjuda. Ma olin ju tark tüdruk. Piinlikkus vingerdab sisikonnas, ikka veel.

Aga nüüd, imelik, ei ole Ardo mulle aastaid meeldegi tulnud.

Viskan riided seljast, poen voodisse, nügin Riinu, kes hingab teki all mu kõrval, rahulikult ja kindlalt: „Kuule, mäletad Ardot? Ma olen sulle tast rääkinud, see üks mu peika. Mulle ei anna rahu, mis tast saanud on.”

„Miks? See oli ju mingi pervo vanamees.”

„Ta oli kakskümmend neli, mitte vanamees.”

„Ja sina olid mis? Neliteist? Miks sul teda vaja on?”

„Ma ei tea, närib. Mul on tunne, et ma ei saa rahu, kui ma teda üles ei otsi.”

„Miks sa üldse küsid mult?” ühmab Riin. „Lõpuks teed sa ikka seda, mis sa ise tahad.” Viis minutit hiljem ta magab.

Kurat, ma pean Ardo üles leidma! Asetan teetassi ettevaatlikult uuesti kõrvale. Google – ei midagi. Facebook – ei midagi. Ta on surnud! Kui kahju!

Klõbistan klahvidel. Mõni sõber? Ei, nad olid vastikud. Klaarika? On vist sama nägu? Sõrmed jooksevad üle klahvide.

„Tere, ma ei tea, kas Sa mäletad mind. Me kohtusime tubli 25 aastat tagasi. Me vist olime mõlemad mingi hetk Ardoga lähedased. Ta tuli mul siin miskipärast meelde ja ma mõtlen, et mis tast saanud on, st on temaga kõik korras jne.”

3.

„Millal mina pidudel võin hakata käima?”

Üks lause Nora suust, ja kõik tuleb tagasi.

Nii uhke, iseteadlik, jalas mu vanad püksid, sääred lohisemas mööda porist tänavat, seljas mu vana oversize flanellsärk. Ma näen, kuidas nad tänaval Norat seiravad. Mis neil arus on?!

*

Novembriks on Raekoja plats tühi. Paljas. Ei ole plastmasstoole, vihmavarju. Pruunis palitus tädike kõnnib kuhugi, selg kühmus ja rätik lõua all hoolikalt kinni seotud, poevõrk käe otsas rippumas. Ainult temal on aega. Koolilapsed vanalinna müüride vahel uniselt aknast välja vaatamas. Välja! Minema! Kate Bush klappidesse ja Czerny etüüdid prügikasti.

*

Klaarika on mu sõnu näinud, edasigi andnud, sest juba mu telefon heliseb: „Hallo-hallo, Helgi Sallo!” Vajun diivanisügavusse. Tõepoolest – kes see tänapäeval niimoodi räägib! Aga Ardo räägib. Kaks korda vanem, abielus, kahe lapse isa.

„Mis sust siis saanud on? Sada aastat pole kuulnud.”

Kas ta üldse ei muutu! Kuidas saab hääl olla sama mis eelmisel sajandil? Sõbralik, natuke flirtiv, jutt veidi veiderdav.

„Saaks kokku, teeks ühe kohvi?”

Miks ta nii veidralt vait jäi?

„Teeme kohe praegu, ma remondin just vanaema korterit, mäletad, sa käisid ka siin. Äkki tuled seltsiks?” Sulgen silmad. Pilt hakkab jooksma.

*

Pisike hämar magamistuba, kollakas tapeet, hiiglaslik voodi ja sassis linad, Ramonesi plakat seinal, nööpnõeltega kinni, ehted lauakesel, käevõrud ja kõrvarõngad ja kaelakeed, spreideodorant keskel – ja mitte ühtegi tooli.

„Räägime.”

„Millest?”

„Sinust. Ise neliteist, aga närvid nii metsas!”

„Ma olen lihtsalt tiinekas!”

Aga miks ma juba nutan? Miks ta mind lohutab? Nii raske mu peal. „Lase must lahti.”

„Lase sina minust lahti!”

„Ma ei hoia sust kinni, sina hoiad minust.”

Ta ei kuula.

„Ära tee, palun, mul on jumala valus, kui sa niimoodi surud!” – „Anna andeks, kallis, ma ei tahtnud haiget teha. Miks sa ei või lihtsalt püksid ära võtta? Meil mõlemal oleks parem!” Nagu vingatus, ise suur mees. Aga ma ei võta. Juba oma pehme kõhu pärast, kainena ta märkab. Ja jalas on aluspüksid, mille ema tõi Marati poest, kui olin üksteist. Suured ja sinised, ma upun neisse.

„Mul on päevad,” pahvatan viimases hädas.

„Kullake, kas sa arvad, et ma ei ole päevi näinud?”

*

Täiskasvanud mehe relvituks muutev enesekindlus. Mis on 14-aastasel vastu panna? Pealegi on see vale – mul ei ole päevi. On vaid kole aluspesu ning valge pehme kõht. Nüüd ei võta ma kindlasti pükse jalast.

Avan silmad. Kuidas mahub mälestus ühest õhtust ühte sekundisse? Ja kas Ardo tõesti usub, et ma tulen ja kukun temaga seal ajakapslis otse voodisse? Ei, mu mõte on õel!

Ma ei sõida Mustamäele.

Täna öösel ei saa ma jälle und. Jälle ma kondan üksi mööda korterit.

Jälle ma vihkan oma noorust. Naiivsust, kohatust. Noort iseennast. Leiuta end ümber, nii palju kui võimalik. Vihkan neid, kes mind tundsid – ja mäletavad. Vihkan mälestusi, ammu maha maetud, mis nüüd kusagilt mustast august välja tulvavad.

Sobran jälle kapis, kusagil on kaustikud. Kus ta on – november 97?

Jumal, kui lapsik käekiri. Milline piinlik möla.

*

Kõik, mis ma tahtsin, oli armastus. „Kiisuke, ära ole nii morn! Mäletad, kuidas ma sulle suvel kloostris kolli tegin?” Muigavad sõbrad, silmside. „Me, jah, kuulsime teie kloostrikäigust.” Mida? „Kuidas ta sulle seal pimedas taha keeras.” Nad ei usu? Et ma olen neliteist? Või et seda ei juhtunud? Kuivatan kähku pisarad.

Naine, kellega Ardo suudles vana-aastaõhtul. Naine, kes püüab just nüüd Ardole sülle istuda, kõik on nii vale. Miks ta mu sabas jõlgub? Ta on kaasas, kõikjal mu ümber, lääge viinahais ja iiveldus, hambad põrkavad vastu huuli, keelel on veremaitse. Tõrjun käsi.

„Türa, noh! Putsi võivad nad kõik minna!”

„Mis viga?” Ma vihkan, kardan karjumist.

„Perses on. Oma järgmist eluaastat ma ei näe, joon end surnuks. Tuha lasen merre visata.” Käsi surub end värvli vahele. „Ära tee!” – „Õigesti teed, et keelad.” Häälel on õel kõla.

„Miks?”

„Aids on mul!”

„Sa teed lolli nalja?” 

„Olen ma seda nägu, et ma teen nalja?” Paus. „Mis, jäid uskuma või?” 

Pea suriseb aina kiiremini. Löök, vastu nägu.

„Löö veel kord! Korralikult! Rusikaga!”

Telefoniputkasse, tänavale, telefonikaart, mõni kroon on veel peal, kell kolm öösel. „Emme, ma suren ära! Ma suudlesin ühe poisiga ja ma sain just aidsi!”

*

Me ei räägi sellest emaga kunagi.

Mingit aidsi ei ole.

Mida ma teeks, kui Norale keegi nii läheneks? Virutaks tungrauaga pähe, sosistab hääl peas – muigan samal hetkel.

Kontserdipiletid, suvalised sedelid. Halvasti joonitud koolivihikud, süüdistused-armuavaldused läbisegi. Kisun lehed välja.

4.

„Ei no too siis mulle oma lehed.”

Ma kuulen, et tüütan teda.

Mingi tehas, keset Lasnamäe tühermaid, suured hallid barakid sama värvi pilvede taustal. Juhuslik plastmasstool maja ees, kole ja kohatu värvilaik keset hallust. Õues hämardub, taevast sajab niisket ja külma.

Ma ei tunne Ardot esimese hooga ära. Kuni mõistan – ongi tema. Kolmkümmend kilo raskem ja hulga lühem kui mu mälus. Aga ikkagi tema.

Kunagi me olime noored ja ilusad?

„Mis tööd sa täpselt siin teed?”

„Ah, paneele panen klaasitehases paika.”

Ardo süütab suitsu. Tikk ei taha süttida. Näen, kuidas ta sõrmed külmast värisevad. Seisame kohmetult. Siis ta taipab: „Mis ise teed?”

„Ülikoolis töötan, teadust teen, tsipa õpetan.”

„Jah, sa olid alati selline, ise neliteist, aga püüdsid Dostojevskist rääkida,” muheleb Ardo. Dovlatovist, tahaksin parandada, aga ei ütle sõnagi.

Vestlusse sigineb paus, jutt ei taha veereda. Katkestan vaikuse:

„No näita telefonist laste pilte!”

„Ei saa, mul va kiviaegne telefon. Ma ise ka ju kiviaegne!”

„Mitte kiviaegne, vaid üheksakümnendatest,” naeran. Ardo õngitseb rahakoti vahelt paberfotosid. Armsad lapsed, nii ilus naine.

„Kuidas vanaema?”

Ardo vanaema, kes mind ei sallinud. Alguses. Siis muutus avameelseks.

„Hooldekodus. Ta, kurivaim, elab meid kõiki veel üle.”

Jutt saab otsa. Ardo topib mu kirjapaberid taskusse. Näen, kuidas need kortsu lähevad.

*

Külm ja hämar jääb õue, köögis on soe. Nora ilmub oma toast, ikka suure lärmiga. Kõõlub mu selja taga ja kallistab, nagu tahaks ära lämmatada. Nii tugev, tavatult pikk enda vanuse kohta. Suur ja väike, tüütu ja kallis ühes kehas. Ta ei kuule mu mõtteid. Ta näeb armastust, otsatut ja piiritut. Et tema ellu ei tuleks Ardosid, mõtlen.

Öösel näen unes kasse, kassipoegi. Kogu korter on neid täis. Üritan neid välja ajada, aga neid tuleb aina juurde, nad tulevad kappide pealt ja seest, padja tagant, laua alt. Unenäos jooksen lõpuks ise õue. Kassid jäävad tuppa maha, näen neid aknal, kui tänaval seisan.

„Kassid tähendavad halba inimest,” ütleb Riin murelikult. Naeran: „Sel juhul viskasin ma mure välja.” Kuigi lõpuks pidin ise ära minema.

5.

Vanemate juures olen ma päriselt kodus. Midagi juhtub – ja jälle hulgun toast tuppa. Uurin ema sahtleid, katsetan tema seerumeid, kammin salaja ta kammiga. Kuulan vanu kassette, muretsen, et makk tõmbab lindi vahele.

Siin olen korraks jälle laps.

Sest nii hirmutav on olla vanem.

Lapsepõlvevoodis, raamatuga, muusika matab teised helid. Ka helina, kui Ardo helistab. Aga miks mu süda klopib?

„Nüüd on asjalood niiviisi, et ma tahtsin sind tänada.”

Ardo on purjus. Ja kurb. Ma ju tean, ma mäletan iga ta häälevarjundit.

„Mäletad, ma viimane kord ütlesin sulle, et vanaema, kurivaim, elab meid kõiki veel üle. Vot, nüüd on matused.”

„Kus sa praegu oled?”

„Õues. Oot, ma panen suitsu põlema.”

Istun aknalauale. Akna taga langeb laia valget lund. Eile oli kõik veel märg ja rõve. Detsember. Radiaatorist õhkab varvastele kuuma. Kusagil õues lõdiseb Ardo, matustelt välja hiilinud, et minuga rääkida.

„Ma tahtsin sind tänada. Ja vabandada.”

Kaua ma ootasin vabandust? Viis aastat, kümme? Millal lakkasin ootamast?

„Ma ei teinud midagi vägisi, ma ei sundinud sind millekski.”

Arvad või, Ardo – kolmkümmend korda järjest küsides?

„Sa olid täielik hull, sõge, skiso. Tead, mis sõbrad mulle ütlesid, kui sind nägid? „Jookse!””

„Ma olin neliteist, Ardo, mitte skiso,” ütlen kurvalt. „Murdeealine, kes ei saanud kodust piisavalt tähelepanu ja läks seda otsima valest kohast.” Sinult.

„Kõik mu sõbrad ütlesid, et lõpeta ära. Tead, ma sõitsin kalmistule minnes sealt kloostrist mööda. Mäletad sa, kuidas ma seal varemetes kuuse all sulle muinasjuttu rääkisin?”

Ei.

*

Haigena kodus. Liina astub uksest sisse. „Eile juhtus midagi väga kohutavat. Kelly magas Ardoga. Käis temast öö jooksul mingi kolm või neli korda üle.” Vaikus. „Hommikul, kui me ära läksime, saatis sulle kaks musi.” Pisarad purskuvad silmist: „Pistku persse oma kaks musi!”

*

Raputan mälupildi kõrvale. Olid ikka üks türapea küll, Ardo, mõtlen, ja lumi aina sajab. Ei, sa ei vägistanud mind ära. Ikkagi pole ükski 14-aastane sellist paska ära teeninud. Aeglased räitsakad keerlevad maa suunas. Tagumik jääb aknalaual kangeks.

Ardo hääl on nii tuttav. Oma. Kõik tema pisikesed maneerid. Vaatan aeglaselt langevat lund, kuulan, püüan manada silme ette Ardo nägu, kogukat tunkedes keha, peas tumesinine bibo. Aga nägu on noor. Poiss, mitte raske mees, üle viiekümne. Ma näen mineviku Ardot. Ja Ardogi räägib mineviku Rebekaga, ammu kadunud tüdrukuga.

*

Kõik. Nüüd on see lugu räägitud.

„Ardo, on sul midagi veel mulle öelda?”

„Jah. Kallis oled.”

6.

Sõidan koju. Riinu, Nora juurde, tagasi oma maailma.

Kui kiirelt läheb aeg.

Kõik need aastad – kuhu mu valu kadus? Ometi oli see nii tugev.

Minu esimest sinust ei saa. Saab teine.

*

Kaks aastat hiljem. Kuusteist ei ole neliteist. Midagi ei ole kaotada, kõik on juba kaotatud. Mujal, muul ajal, teistega, teises kohas.

Sama troll, aga keha ei ole seesama.

Sama tuba. Natuke räpane, märkan nüüd.

Aluspesu on öö jooksul kadunud, tassin riideid ükshaaval voodisse. Ebakindel pilk, ebaleval häälel: „Rebeka, kuule. Millal sa mulle helistad?”

Ta helistab ise. Armastab, hoiab. Teeb võileibu ja keedab hernesuppi. Ostab hambaharja ja leiab juustele kammi. Jalutab trollipeatusse, saadab kooli, toob lilli. Ainult et igatsusest saab igavus. Igavusest ärritus, ärritusest häbi. Häbist viha. Miks ta nii alandlik on? Miks ta kirjavigadega kirjutab? Issand, kui keegi meid kogemata koos näeb!

„Kõnni must meeter eemal, mul on nohu! Ma ei taha sind nakatada.”

Ta kõnnib.

*

Kolm kuud hiljem. Tulin Ardo poolt, jätsin ta nüüd lõpuks maha, tema nuttis, rääkis, et armastab, küsis, miks ma tagasi tulin, et oli kõik vaiba alla pühkinud, et nüüd on kõik nagu kaks aastat tagasi, ulgus, et võib naiseks võtta ja käia kõigil mu kontserditel, läksin kannatamatuks. „Mitte kontserditel, vaid kontsertidel, õpi rääkima,” käratasin, võpatas, ta kogu aeg võpatab viimasel ajal, nagu kardaks – mind!!!

Veel pool aastat, uued sõbrad.

„Kes see mees on?”

„Ei tea, ei tunne.”

Ta jookseb järele, haarab õlast, manguv pilk: „Rebeka! Ma olen sind nii igatsenud! Tule lähme räägime, lähme minu poole Mustakale, palun.” Rapsan end lahti, sõnad voolavad välja: „Lõpeta ära, lase lahti, ma ei suuda, ära suru, rõve on. See on läbi, mõistad!”

Ardo jääb seisma. Suu liigub, sõnu ei tule, lähen ära.

*

Kohutav, hingemattev häbi saab mind jälle kätte. Nooruse südametuse pärast.

Hoian roolist, lumi aina langeb. Suvalised sõnad käivad peas ringi. Kunagi istusime sõbrannadega pargipingil, kollane kirik kui värav vanalinna, sügislampide soojuses. Autod vurasid ja meie jõime veini, sõime küüslauguleibu, sõrmed õhukestes kinnastes külmast kanged. Tagasi pargipingile, koju mu tüdrukute juurde, tagasi kaugele, oma minevikku turistiks, kõik on sarnane, tänavad on sarnased, aga keegi peab enne eesriide ära tõmbama, ma tean, see on olemas, siin varjus, keegi peab mu elu eest katte ära tõmbama, ja siis ma tunnen kõik ära, kõik tuleb tagasi ja on korraga siin ja kadunud ja tulevik ja minevik ja olevik.

Pigistan külma rooli, pigistan silmad kinni. Igavik on mu kätte saanud.

Nora hingab oma voodis, kägaras. Öölamp põleb, titeaja tekk ikka veel kaisus. Sulgen ukse. Leian pimedas kobamisi voodi, teepuru köögis jäi kokku pühkimata, las ta jääda. Poen Riinu juurde voodisse. Ma ei saa und, surun end vastu sooja ja rasket kuiva keha.

„Ütle, kas ma olen vana?”

Ta naerab, on kuulnud seda küsimust sellest hetkest, mil kokku saime. Koban lampi, otsin lülitit: „Ei, tõsiselt, vaata, mul on silmade ümber kortsud! Vaata mu käsi!” Ta kissitab silmi, suudleb mu käsi, peidab need endale põue. „Kõige ilusamad käed, mida ma näinud olen. Minu tüdruku käed. Jumala eest, pane nüüd tuli kustu, ma jään pimedaks muidu.”

Laman pimedas. Nii raske on olnud andestada. Mitte ärarääkimist, äralõhkumist. Vaid et kusagil selle pasa ja sita sees tärkasid päris tunded. Ah selline ta oligi, see esimene armastus.

Plastmasstoolid tuule käes, tantsisklevad suletud silmade ees, aina lendavad ja laperdavad, ning ma püüan neid kätte saada.

Ja siis saan ma nad kätte, nii lihtsasti, et see jahmatab.

„Plastmasstoolid tuule käes” toimib ka uue epiloogina Brigitta esikromaanile „(Mitte just) armastuslugu” (Varrak, 2017), mis ilmus äsja audio- ja e-raamatuna.

Brigitta Davidjants on muusikateadlane, kes on lahanud oma kirjutistes mh peavoolu suhteid marginaaliatega. Kuigi ise keskealine, on tema ilukirjanduslikes jutustustes sageli väga tähtsal kohal just tüdruku pilk, kelle häält ta meelest praegugi veel ühiskonnas liiga vähe kostab.

Elo Valner on Maksu- ja Tolliameti registris arvel sõnakunstniku, näitleja ja toitlustuse saaliteenindajana.