Õues sajab vihma, laps saab toas rihma. Kui vaatan õue, tundub, et olen Eestis ja on november, mida ta ongi nii seal kui siin, sest täna pole päikest ja aknad on kergelt toonitud halli kaitsekilega, et kõik asjad ei pleegiks kohe ära. Jakarta novembris on väljas +35 °C ja kõik vohab ja nahkhiired lakuvad öösiti oma väikeste keeltega õitest nektarit, tihedalt tiibasid rapsides, et ei käiks plärtsti puu alla vastu maad. Elu on grind.

Minu grind käib siin väga suures korteris, mis koosneb põhiliselt marmorist, preemiumklassi kodutehnikast ja kassikarvadest. Teemandiärikast korterinaabril Jullal on kolm kassi, kellest üks, kass nimega Komeng ehk siis Nummi, on Euroopas keelatud Munchkini tõugu ja tema jalad on lühemad kui taksil.

Meie söögilaual vedelevad teemandid, kassimänguasjad ja ketamiinikotikesed. Kui teemandid hakkavad kassikarvade vahele päris ära kaduma ja kliendid saadavad Jullale Whatsappi sõnumeid, et „kus mu tellimus on?”, või külalised ei leia ketalusikaid enam üles, kisab Julla oma hapra keha kohta väga valju häälega: „LILIS!”

Ja Lilis ilmub justkui võluväel ja teeb kõik korda.

Lilis on koduhaldjas. See tähendab, et ta elab meiega koos, aga mitte päriselt. Tal on oma konku, kus pole akent, aga on telekas. Konku juurde kuulub ka eraldi köök. Meie suurem köök, see, kus on marmor ja kodutehnika, on butafooria, Potjomkini köök. Kui Julla ütleb, et ta teeb kanasuppi, tähendab see, et ta istub baaripukil ja jagab suuniseid. Supp saab valmis, sõbrad tulevad, söövad, kiidavad Jullat, kuulavad Taylor Swifti, teevad ketamiini ja lähevad kell seitse ära, sest nende koduhaldjad toovad siis lapsed koolist koju.

Siin linnas ei ole koeri ega tuvisid ehk siis põhielukad on puudu. Koerad on „haram” ja tuvid söödi juba 60ndatel ära. On kassid, nahkhiired, pühvlid kuskil linnaservas, hullunud nägudega kanad kampung’ides, mis on Indoneesia vaste favela’dele. Pääsukesed elavad siin ka. Linnuraamat ütleb, et need on samad, kes Eestis. Ehk siis ma olen nendesamade pääsukestega hänginud näiteks Saaremaal. Vahemaa 10 862 kilomeetrit, pääsukese kaal 20 grammi, pikkus nokast sabaotsani 15 senti. See ei ole normaalne.

Alguses oli meil Sity. Ta ei viitsinud never tolmu võtta ega muid loogilisi koduhaldjaameti juurde käivaid tegevusi teha. Tema koristamise stiil seisnes esemete ümbertõstmises kohtadesse, kust sa neid never ei leidnud. That’s about it. Nii et temaga ehk siis oma orjapidajakarjääri algusaegadel ma niiväga ei tundnudki end halvasti, sest Sityst aimdus teatavat soovi süsteemile vastu panna.

Siis jäi ta rasedaks ja kadus ära. See pidi olema Julla sõnul tavaline värk. Kõigepealt tõmbab koduhaldjas Tinderi, siis küsib vaba päeva, siis on rase, siis kolib kodukülla tagasi. Paari aasta pärast hakkab tsükkel otsast peale.

Sity asemele tuli Aijni, koduhaldjate lõpuboss. Kui sokk kukkus maha, oli see pestud, kuivatatud ja triigitud, enne kui see jõudis põrandale langeda. Tolm ei julgenud kogunema hakatagi. Diivanipadjad poseerisid nagu Hermèsi vaateakna inventar. Aijni oli nii efektiivne ja domineeriv, et mul kadus igasugune soov ise midagi teha. Ta surus mus sujuvalt maha kõik katsed olla inimene, mitte orjapidaja.

Siis ühel päeval ütles Aijni, et läheb korraks koju.

Ja ei tulnud tagasi. Tema Tinderi-lapse valmistaja, lapse, kes elab Aijni suksidega kusagil kampung’is, oli kuskilt alimendiraha välja võlunud. Selle peale kadus kogu Aijni haldjaentusiasm ära.

Samal ajal kui Aijni sõidab rongiga oma kampung’i poole, käib ramadan. Mis tähendab, et koduhaldjaid ei liigu. Kõik näljutavad ja palvetavad.

Julla on paanikas. Julla ei ole elus kasutanud pesumasinat. Mina olen ka paanikas. Ma olen unustanud, kuidas käib voodipesu vahetamine ja prügi väljaviimine. Viimane on siin eriti keeruline – prügisüsteem asub keldrikorrusel, mis on sisuliselt põrgu eesvärav. Ma ei julge sinna minna. Seal elavad ärapõlatud koduhaldjad, autojuhid, keemilise puhastuse kääbus, Gojeki mootorratastega kokku sulanud ja katki läinud kullerid, mõned Bataavia-aegsed deemonid ja esivanemate vaimud, kellele tuleb Hiina uusaastal viia apelsine ja teispoolsuses käibel olevat raha, et nad saaks ka surnute maailmas endale luksust lubada. Või midagi sellist. Indos kunagi täpselt ei tea, kindel on vaid see, et kummitab ja needused on kerged tulema.

Me mattume kassikarvadesse. Olukord on kriitiline. Ma isegi ei tea, kus siin 150 ruutmeetri peal tolmuimeja peidus on.

Siis tuleb Bu.

Bu on 55 ja ta on elu näinud. Bu saab kohe aru, et karta tasub ainult Jullat. Mina olen mingi Euroopa lumehelbeke, mitte õige orjapidaja. Iga päev, kui Julla läheb joogasse ja šoppama, kolib Bu rõdule, teeb selfisid, räägib sõbrannadega ja kuulab väga valjusti dangdut’i. Ta ei too pakke üles, sest kardab samuti keldrikorrust ja lifti. Ta ei käi meie toas, sest miks peaks. Vahepeal peseb nõud ja Julla riided ära, et mitte vallandatud saada, aga muidu naudib elu ja vaatab rõdult põlgusega favela poole. Ja midagi ei saa öelda, sest kui ütlen, siis olen päriselt orjapidaja.

Bu hoiab mind viisakuse pantvangis.

Aga siis ühel päeval, palgapäeval kaob ta ära.

Ja siis ongi Lilis.

Lilis liigub nagu vari. Vahepeal näen teda vilksamisi koridoris, vahepeal kuulen monotoonset laulmist. Lilis teeb asju. Temal pole kunagi aega rõdul istuda. Tema konkust tulevad öösiti ebamäärased hääled, nagu oleksid tal külas keldrikorruse deemonid ja esivanemad.

Ühel õhtul sööme kanasuppi. Külas on Enriko, kes müüb eksootilisi loomi, ja Ben, kes töötab Gojekis, aga mitte kullerina, ta õppis Oxfordis ja tänu sellele ei pea tal olema isegi LinkedIni. Jutt läheb koduhaldjate peale. Ben räägib Bangladeshist, kus haldjatel pole isegi konkusid, vaid kapid. Julie ütleb, et hiljuti hüppas siin keegi koduhaldjas rõdult alla. Lebas pool päeva põõsas basseini ja jõuksi vahel, elanikud ei saanud trenni minna, politsei pani kilelindid ette.

Kõik noogutavad.

Keegi ei ütle midagi.

Vaatan Lilisest mööda, kui ta lauda koristab, kõik vaatavad, see on vaikiv kokkulepe. Mõtlen pääsukestele, kes lendavad 10 862 kilomeetrit ja kaaluvad 20 grammi.

Täna. Kassid ajavad karvu. Julla otsib teemante.

„LILIS!”

Vaikus.

„LILIS!”

No mis toimub, laske rahus doomscroll’ida inimesel, lähen suurde tuppa, Julla vaatab rõdule.

Lilis on rõdul. Ta on kuidagi pikem, seisab meie poole seljaga ja tema seljast ulatuvad välja mingid uued jupid, mida seal varem ei olnud, ja ta lillekestega kleit venib ja venib ja tundub, et läheb kohe katki.

„Lilis?” ütleb Julla ettevaatlikult.

Lilis pöörab pead. Veidi suurema kraadi all, kui on inimlik. Ta naeratab. See on esimene kord, kui teda naeratamas näen. See ei ole ei viisakas ega ebaviisakas naeratus, selline keskmine kaubanduslik naeratus. Tema seljast on nüüd sirgunud välja tiivad. Mitte sulgedega, vaid nahkjad, õhukesed, tumedad, veidi läbipaistvad ja limased, sest värskelt välja koorunud. Tiivad avanevad kohmakalt nagu vana vihmavari.

Alt basseini ja jõuksi vahelt vaatab üles äraeksinud Gojeki kuller.

Lilis astub rõdu äärele. Ta vaatab alla, siis meie poole.

„Ma nüüd lähen. Täna oli palgapäev,” ütleb ta täiesti normaalse häälega. Huvitav, ta ju ei oska inglise keelt.

Keegi ei vaidle.

Lilis astub tallalt tallale, kontrollib tasakaalu. Tiivad tõmbuvad pingule. Siis ronib üle rõdupiirde.

Ja jääb õhku rippuma. Esivanemad unustasid keldris gravitatsiooni sisse lülitada. Tiivad teevad raske proovilöögi ja Lilis hakkab liikuma, piisava tempoga, et ma saan aru, et ta kindlalt ei plaani tagasi tulla.

Seisame Jullaga suures toas ja vaatame, kuidas ta lendab üle kompleksi, üle favela-tänava, kuni vihm ta alla neelab.

Julla istub tüdinult maha.

„Kes nüüd nõusid peseb?” küsib ta lõpuks. Ja see on täiesti põhjendatud küsimus.

Anne Vetik on käivitanud kahte ajakirja ja teinud kõvasti reklaami. Praegu jagab oma aega Jakarta ja Raasiku vahel, on parasjagu töötu, kirjutab lühijutte ning kultuurikriitikat, jalutab koer Piibuga Eestis ja passib kassidega toas Indoneesias.