KOSMOS & DEW8 – VIIMASTE ASJADE TEADUS

See ei ole räpialbum. See on luulekogu, millele on taustaks biite leierdatud.

See ei ole räpialbum. See on luulekogu, millele on taustaks biite leierdatud.

★★★★☆

Kui klassikaline hiphop jääb sisult pigem argisele tasandile, siis sellel teosel keskendutakse abstraktsele. Hingele, metafüüsikale. Kontekstivaba tunnete jada. Kindlasti on tegu anti-ATH-albumiga, sest keskenduma peab. Aga täpselt samamoodi on poisid albumit tehes keskendunud. Ei tõmmanud end kossuplatsil purgist üle, ei ajanud laisalt mikrisse Terence McKenna kohta kelbast. Tehti tõsist asja, hea kvaliteediga. Kunsti, noh.

Vokaal on sõnadest hoolimata igav. Kaks tüüpi loevad luulet, vahepeal üks laulab ka. Keelega mängitakse küll, aga hääle kõlaga ei ole julgetud katsetada. Instrumentaalid on aga kohutavalt ilusad. Kõlab, nagu biitide alusmaterjalide seas võiks olla mõni 1985. aastast pärinev Mahavoki raadiosalvestis või ülikrobeline nõukaaegne funk. Tegelt on vist muss ise sisse mängitud, ma ei saagi enam aru. Igal juhul on plaadi tugevaim külg vankumatult seotud instrumentaalide ja produktsiooniga.

Vaibidega laveeritakse kuskil L-Steelo ja Marju Kuudi vahel, sekka pisut punasest veinist läbiimbunud Genklubi poeesiat. Taustal käib Tuco Salamanca traphouse coded instrumentaal, mis on täiesti lummava kõlaga. Ja sinna peale kõige skisomad read varahommikusest päiksest, võõrandumisest. „Sul on väga ilus nina.” Tasandeid on rohkem kui rotikaid kõnniteel. Aga mitte miski ei jää meelde. Veits nagu k6vnil käimine, et pooltest asjadest ei saa alates mingist hetkest muhvigi aru. Eks nemad mängivad malet, kui ülejäänud räpiskeene mängib kabet. Probleem on lihtsalt selles, et poisid on malenditega kabeturniirile kohale tulnud.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Florian Wahl – Rahutuvi (Kurvad Uudised, 2026)

Florian Wahl – Rahutuvi (Kurvad Uudised, 2026)

Muusikaliseks saab seda albumit nimetada vaid tinglikult. Tegemist on auditiivse performansiga, mille leidmine Spotifyst on kui mõne let’s play leidmine Pornhubist. Postkväär brikolöör Florian Wahl püstitab selle monumendina kõigele, mis toimub 2026. aastal – inimese sees, riigis ja maailmas.
Holy Motors – Heaven’s Night (Wharf Cat Records, 2026)

Holy Motors – Heaven’s Night (Wharf Cat Records, 2026)

„Heaven’s Night” on Holy Motorsi senise loomingu kõige seikluslikum šedööver, kus enamasti hämaratel helimaastikel ringi kapanud bänd asub julgemalt popisäraga flirtima.
Oumeen – Näitus (2026)

Oumeen – Näitus (2026)

„Telekas sisse, „Nurgakivi” juba käib!” teavitab Timo Tiivas alias Oumeen tänavu septembris ilmunud albumil „Näitus”. Nostalgilist 2000. aastate telekavahtimise atmosfääri albumi kõlapilt esile ka kutsub, silme ette kangastuvad välismaised noortesaated ning relvituks tegevalt cool’id reklaamid. Oumeeni garaažirokilik toon on soe, hooletu ja elav. Ning hirmus…
Müürileht