„Telekas sisse, „Nurgakivi” juba käib!” teavitab Timo Tiivas alias Oumeen tänavu septembris ilmunud albumil „Näitus”. Nostalgilist 2000. aastate telekavahtimise atmosfääri albumi kõlapilt esile ka kutsub, silme ette kangastuvad välismaised noortesaated ning relvituks tegevalt cool’id reklaamid. Oumeeni garaažirokilik toon on soe, hooletu ja elav. Ning hirmus kärsitu.
★★★☆☆
Albumile on üsna tabav pealkiri valitud, sest napilt 23-minutilise kestusega jõuab Oumeen esitleda kuulajale tervelt 15 lugu, mis teeb ühe muusikapala pikkuseks keskmiselt 1,5 minutit. Nii mõjuvad laulud justkui karjatustena, mis tuleb ilmtingimata endast välja saada, et juba järgmiste juurde edasi liikuda. Mõne puhul jään kuulajana järsult kõrvust kadunut lolli näoga tagasi nõudma. Enamiku puhul aga ei märkagi lugude lühiajalisust, kuivõrd sellise energia ja tempo puhul ongi leegi kiire ja ere põlemine loogiline.
Oumeen laulab endast, Sinust või Teist ning juttu on pigem olmelistel teemadel, mistõttu on kuulaja artistile ka üsna lähedal, nagu samal diivanil. Ja nii julgeb Oumeen end ka veidi avada, räägib hapu muigega suutmatusest olla tavainimene, viibides enesest justkui väljaspool, oskamata päriselt endaks kehastuda. Pihtimise peidab ta aga müraste kitarride ja trummide taha, viskab vimkana sekka isegi paar breakbeat’i-pala, summutab hääle efektidega ning mida album edasi, seda vähem viitsib ta enda mõtteid väljagi hääldada. Oumeen lahendab inimeseks olemise küsimusi läbi helide, mis erinevalt vokaalist on ekspressiivsed ja elavad, isegi kehalised. Omaenda tuumani jõudmiseks ei tegele ta niivõrd sisekaemuse kui näo muruniidukisse toppimisega, nagu on kujutatud albumi kaanel. Ja ta teeb seda naeratusega.
Olenemata sellest, et kohati võtab albumil electro üle nii heli kui ka hääle, istub inimlikkus roolis ikkagi lõpuni välja. Olles samaaegselt häbelik ja tähtsust täis, siiras ja irvitavalt kinnine, väike ja suur, on autoril õnnestunud tabada üpris kenasti inimkogemuse vastuolulisust. Ning nagu on kuulda laulus „külm ja kõle siin teie vahel”, kus trumm astub hetkeks dialoogi auto signalisatsiooniga, ei taha Oumeen maailmaga kõnelemist lõpetada – ta rühib meie seas edasi, täites aeg-ajalt soorolli ja igatsedes oma kõlades eilset.
