„Millest on moes kirjutada?” on Müürilehe uus lugude sari, mis püüab anda Eesti moeajakirjandusele värske hingamise. Esimene osa keskendubki moe ja teksti suhetele.
Teksti kaudu moe loomisel on hiilgav võime lõigata läbi, harutada lahti ja teha avaramaks mitte ainult materiaalset rõivast ennast, vaid kogu seda ümbritsevat miljööd. Keel, millega moodi ääristame, mõjutab otseselt seda, milliseid objekte, fantaasiaid ja kogemusi me moeväljal toodame.
Moest mõeldes on tekstile mõtlemine pigem harv ja tavatu pidepunkt, mille ümber tiireldes on oluline küsida, kes või mis on peamised moeobjektide, -piltide ja -kogemuste vahendajad. Mis vahekordi nad esile kutsuvad ning kas tulemit saaks kujutleda skaalal, mille ühes otsas seisab voli meid liigutada ja teises soodumus tuttavale territooriumile takku jääda.
Kolme moodi kohtumised moega
Moeväljal tegutseva looja ja vastuvõtja vahekordade üksikasjalikuma vaatluse tarbeks on hea pöörduda n-ö kuldstandardi ehk reeglipärase moe-show poole. Show näitel on hea tabada ära kolm moemeedia vooluringi, igaüks täiesti iselaadi laengute, lülitite ja takistitega.
Nii autori(te) kui ka publiku jaoks algab kõik vahetust kokkupuutest, mida iseloomustavad otse sinule suunatud inimlikud žestid ja tähelepanu. Töö ja hool ei ole siin abstraktsed väärtused, vaid füüsiliselt tajutavad. Keegi on siin ja praegu kohal ning teeb midagi nende kehade, ruumi ja hetke seatud piirangute tingimustes. Eesriide kohmakad värelused enne show algust, modelli pingutused õlgadelt libisevat hõlsti peatada, esirea rahva aristokraatlik üles-alla-pilk. Säärased väljendused pöörduvad meie poole somaatilisel tasandil – päris kehad jätavad selgelt loetavaid jälgi, mis ei ulatu momendist kaugemale. Üksnes sündmuse ja/või objekti enda kaudu vahendatud kogemus ning teiste asjaosalistega jagatud ruum ja hetk annavad moele väga liigutava kuju.
Moe-show näite puhul mängib loomulikult suurt rolli sündmusele omane väravavahistatus – ligipääs on määratud ajakirjanikele, fotograafidele, edasimüüjatele ja lojaalsetele klientidele. Teise järgu entusiastide jaoks täitub vahetu kogemuse lünk show’st kirjutatud arvustuse kujul, mis kannab endas teist laadi adresseerimist. Ajakirjanike väljund lähtub väga selgelt moevälja struktuursest raamistikust ja traditsioonidest. Sisu jõuab vastuvõtjani hoopis teise jõuga – tegija ja vastuvõtja kohtumine ei ole enam vahetu, kuid see, mis saab vahendatud, omab teatavat sorti institutsionaalset „garantiid” (näiteks Vogue’i veergudelt moenädala arvustust lugedes on tajutav kirjutaja kohusetunne terve moeajakirjanduse traditsiooni ees). Lugeja ei võta seda vastu mitte seetõttu, et kirjutaja on midagi justkui personaalselt talle adresseerinud, vaid põhjusel, et institutsioon seadis vaataja vastuvõtmist kohustavasse positsiooni. Sellest hoolimata võib kogemus olla sama jõuline kui vahetu kokkupuute puhul.
Kolmas moemeedia vooluring, milles me peamiselt ringi kihutame, paigutub sotsiaalmeediaplatvormidesse. Moe-show visuaal klammerdub lõpmatuseni keritavasse sisuloome formaati. See püüab kinni, see hoiab, see vabastab haardest, see töötleb, see ei kanna endas vahetu kogemuse jõudu ega oma ka institutsionaalse autoriteedi garantiid. See pöördub sinu poole justkui ruumis viibiva kehana, esitleb end justkui autoriteedi toel ja samas laseb mõlemast kogu õhu välja. Väljund on loodud üksnes selleks, et püüda tähelepanu ja hoida seda täpselt nii kaua, kui vaja, enne kui lõpmatust vertikaalsest vaost ilmutab end uus sisu.
Mood, mis on sulle kõige lähemal
Kõigis kolmes vahekorras joonistuvad välja iselaadi toimemehhanismid, mis määravad moevälja tegijatele ja vastuvõtjatele spetsiifilised fantaasiad ja tööriistad. Artikli fookus lasub sellel, milliseid ideelisi ja tekstilisi kujusid saab välja tahuda kõige vahetumast kokkupuutest moega. Moe-show vaatamine, ülikonnaproov rätsepa juures, vanaema juhendamisel püksipõlvede paikamine. Sellised kokkupuuted on tihti väga liigutavad, kuid ainulisest olemusest tingituna on neid kõige keerulisem tekstina vahendada. Niipea kui kogemust sõnastada, hakkab see end muutma. Õigupoolest usun, et kõige siiramalt vahvad ongi just sellised tekstilised väljendused, mis ei püüa seda kadu peita, vaid leiutavad trikke, kuidas sellele ainulisusele siiski lähedale pääseda.
Reeglipärasele moeajakirjale otsese vastureaktsioonina sündinud Booklooki (kunstiline juht hollandi moekunstnik ja -uurija Anouk Beckers) iga väljaanne annab otseselt kuju materiaalsele rõivale, mille puudumine moemeedias on justkui enesestmõistetav tõsiasi. Booklookid on trükitud pestavale paberile ning iga number on mõeldud voltimise või sidumise teel moonduma kantavaks rõivaks, nagu pluus, põll või püksid. Materiaalse rõiva puudumisele moeajakirjanduses ei ole viidatud isegi mitte pelgalt otseses mõttes. Väljaanne ei toetu ainult seljas kantava ajakirja trikile, vaid kaasab moeuurijaid, kes tajuvad kadu laiemalt selles, kuidas pildid ja tekstid rõivaid kujutavad. Rõivastest kirjutades on ju ometi otstarbekam toetuda välimusele või visuaalsele stiilile, mitte nende tegelikule materiaalsusele või meie füüsilisele suhtele nendega. Teksti püütud rõivas on lõpuks vaba päris eseme või foto praktilistest ja esteetilistest piirangutest. Tekst loob uusi tähendusi ja kujundeid, mida rõivaesemes endas või fotol ei esine, ning poogib neile külge täpselt parajad tunded ja väärtused. Mõned näited Eesti moeajakirjandusest. „Kollektsiooni iseloomustab suurlinlik stiil, jõuline karakter ning energiast pakatav jahe modernsus.”1 „Peened tikandid mantlitel, voogavad volangid, tibake ruutu ja romantikat. Peente tundevarjunditega naised, kes teavad niigi oma veetlust ja üleliigset tähelepanu ei soovi, tunnevad end kindlasti neis komplektides ära.”2 Pluus ei ole enam pelgalt lühikeste varrukate ja avara lõikega, vaid suurlinlik ja jahe. Palitu puhul tuleks põuetasku sügavuse kompimise asemel voodri vahelt hoopis peenemaid tundevarjundeid leida. Booklooki ja ka teiste alternatiivsete moeväljaannete (Vestoj, Fashion Theory, Viscose) kriitika moeajakirjanduse suunal viitab tihti sellele, kuidas stiilile, sümbolismile ja tunnetele rõhumine „lõikab läbi” seosed tegeliku kandmisega – keha ja materiaalse rõivaeseme vastastikmõju varjub.
Rõivastest kirjutades on ju ometi otstarbekam toetuda välimusele või visuaalsele stiilile, mitte nende tegelikule materiaalsusele või meie füüsilisele suhtele nendega.
Andreas Kübara moetraktaat „Telk” (raamatukujuline moedisaini BA lõpukollektsioon) läheneb kirjalikule moekogemusele katsetuslikumal ja abstraktsemal viisil. Idee sokist, plätust või pükstest, eidos, mis venib välja, kulub ja läheb kohati pahupidi, on siin sama kantav kui materiaalne rõivaese. Lugejat adresseerib noor ja rahutu eesti moedisainer. „[…] Eesti mood on valge sokk – see, mis meil kõigil juba jalas. Disainerid võivad seda kanda ja vahetada, üksi või korraga, nii- ja naapidi. Valime sümboli ning hakkame mõtestama. Piknikuformaadis näiteks, või seal, kus Aljona kohvi joob, saame rõõmsalt kokku, kõigil sokid jalas ning mõtleme, kuidas edasi. Siis ilmselt valitakse välja üks sokk, see, mis kõige väiksem, nimetame seda rändkarikaks või medaljoniks, ning tollest sokist saab edaspidi meie ühisvara, mille eest kõik moedisainerid vastutavad võrdselt. Kui veel kiiruga edasi mõelda, siis ühisvara kohustab meid tulema järjepidevalt ümarlaua äärde, pidama nõu ning kirjutama ka heakorrareeglid. Nagu ühistu koosolek majataguses parklas. Kuidas me soki eest hoolitseme? Milline on keskkond soki ümber? Kas saaks teineteist kuidagi aidata? Mis saab siis, kui sokki tekib auk?”3 Tekst ei pritsi mitte niisama kriitikat, vaid teeb lugeja teadlikuks moeväljal juurdunud turvalisena tunduvate, idealiseeritud narratiivide ja hoiakute suhtes. Sokk ei ole niisama jala otsas istuv valge Nike’ spordisokk ega ka pelgalt sümbol, mis peegeldab teatud väärtusi ja tundeid. Panen teksti püütud soki ühte jalga – lotendab pisut veidralt, proovin seejärel teise jalga ja pooled varbad maanduvad talla alla kulunud augus. Teen sokist omale kitsehabeme ja tunnen enda leidlikkusest suurt rõõmu.
Moemeedia paratamatu roll on tegeleda konstantse enese (ümber)määratlemisega ja seda üha enam digitaalkeskkonnas ja sotsiaalmeediaolustikus, kus meie vaatlused toetuvad peamiselt piltidele ja tarbimisihale. Ometigi sünnitab sellel väljal kirjutamine tähelepanuväärseid esteetilisi, kriitilisi ja poeetilisi tuhinaid. Sedapuhku oli eesmärk uurida eksperimentaalsemat teksti, mis püüab pääseda ligi moe kõige vahetumatele ilmingutele, kuid pulgale jäid veel traditsiooniline moeajakirjandus ja sotsiaalmeedia moesisu, mis vajavad eraldi käsitlust juba järgmistes numbrites.
Edvard Vellevoog on paberitega moedisainer. Mõtleb õmblemise ja lõikamise kõrvalt rohkem uurida ja kirjutada.
