Naistevastase ja lähisuhtevägivalla ennetus ja abi peavad loomulikult seisma näoga ohvri ja laste suunas, aga selle kõrval on ülioluline ka vägivallast loobumise toetamine. Igasuguse karistuse või sekkumise eesmärk peaks ju olema see, et inimene võtab enda tegude eest vastutuse. Mis roll on siin kõrvalseisjal, kui suur karistus on piisav või õiglane ja kas leidub ka mõni võluvits, mis kõik mured lahendaks?
Hannaliisa Uusma on lisaks meile kõigile hästi tuttava muusikukarjääri kõrvalt tegelenud juba kümme aastat lähisuhtevägivalla vastu võitlemisega – kõigepealt Ohvriabis, kus tema fookuses olid kõrge riskiga lähisuhtevägivalla juhtumid, ning alates 2023. aastast President Kaljulaidi Fondis lähisuhtevägivalla ennetuse valdkonna juhina. Karistusteemalist numbrit kokku pannes avastasime toimetuses, et ehkki 2023. aasta oktoobris ilmus tervenisti vägivallale pühendatud Müürilehe number, kus käsitlesime põhjalikult ka lähisuhtevägivalla (LSV) teemasid, on ühiskonnas toimunud juba mõningaid arenguid, mille tõttu on kohane seegi teema taas fookusesse võtta. Mitte et vägivalda oleks Eestis äkitsi vähe(ma)ks jäänud, aga tundub, et inimesed on sellest teadlikumad, mis omakorda võimaldab vaadata ennetuslikus plaanis senistest abimeetmetest edasi ka järgmiste suunas. Istumegi ühel krõbedal sügispäeval Hannaliisaga Kumu kohvikus maha ja arutame teetassi kõrvale, mis toimub, mis on tehtud ja kuidas edasi.
Mis sa arvad, kas Eesti ühiskonna lähisuhtevägivalda puudutavad probleemid on praegu teravaimad näiteks seadusandluse, kohtupraktika, poliitilise tahte või ühiskonna hoiakute tasandil?
Ma arvan, et Eestis on lähisuhtevägivalla probleem praegu terav ja seda muu hulgas seetõttu, et oleme ühiskonnana kõikides nendes valdkondades, mida sa nimetasid, ärksamad ja teadlikumad kui varem. Ehk siis meil on võib-olla esimest korda Eesti ajaloos üldse võimalik sellel teemal mingisugust debatti pidada. Sest debatti saab pidada siis, kui eri pooled on piisavalt teadlikud ja motiveeritud.
Ma arvan, et kõik nimetatud valdkonnad või perspektiivid vajavad rohkelt arendamist, aga meie ühiskond on nüüd vist juba piisavalt küps, et normaliseerime vägivalda natuke vähem ning oskame ja julgeme seda ka kritiseerida. Ja debatti on rohkem kui varem. Mõnes mõttes see debatt, mis on Eestis viimasel ajal tekkinud – mh rohujuuretasandi protestid, nagu Malluka register1 –, näitab, et ühiskondlik närv on piisavalt pihta saanud, et toimuvad sellised isealgatuslikud n-ö karistusretked. Omaette küsimus on see, kas need viivad parema ühiskonnani või mitte, aga igal juhul tõstatavad need väga-väga olulisi küsimusi, mis on ammu vastust oodanud.
Kui oleme kogu ühiskonnana teadlikumad ja ärksamad, siis ehk ongi hoiakutega asjad pigem hästi?
Uuringud laias laastus kinnitavad, et Eesti inimesed teavad, mis on lähisuhtevägivald, ja oskavad enda suhtes toime pandud vägivalda ära tunda. Oleme ju tegelikult elanud väga pikalt kultuuriruumis, kus vägivalda normaliseeritakse, ja seda tehakse siiani veel väga palju. Aga eelkõige noored ja keskealised naised oskavad järjest paremini ära tunda näiteks vaimset vägivalda, mille statistilised numbrid on uuringutes seetõttu suuremad kui varem – mis ei tähenda, et seda esineks praegu rohkem, vaid see tuleneb ikkagi sellest, et inimeste teadlikkus on parem.
Teame ka seda, et Eesti inimesed oskavad paremini ära tunda seksuaalset väärkohtlemist, ka paarisuhtesisest seksuaalvägivalda ei normaliseerita enam nõnda kui varem. Aga iseküsimus on see, kas inimesed oskavad abi otsida ja kas see abi on ka olemas. Kuskilt on tulnud mingi statistika, et ainult 11-12 protsenti lähisuhtevägivalla ohvritest otsib abi. Seksuaalvägivalla puhul räägitakse lausa vaid müstilisest kahest protsendist, kes abi otsib ja abini jõuab.


Praeguseks on Sisekaitseakadeemias lõpetanud vähemalt üks lend politseiametnikke, kes on saanud senisest erilisema ja põhjalikuma lähisuhtevägivalla ja traumateadlikkuse väljaõppe.
– Hannaliisa Uusmaa
Sotsiaalkindlustusameti 2024. aasta uuringu „Elanikkonna hoiakud ja teadlikkus perevägivallast” järgi on mitmete olukordade äratundmine tõesti kümne aastaga tunduvalt paranenud2, sealjuures on näha, et Eesti üldsus arvestab LSV hulka ka majandusliku ja kontrolliva vägivalla. Aga samas on sundiv kontroll (ingl coercive control) Eesti seadusandluses sõnastamata.
On, jah.
Aga kas see on üldse n-ö laual või pigem kauge-kauge tulevik, et sundiv kontroll võiks olla karistatav?
Ma arvan ja loodan, et see on aina enam laual, aga ma ei tea, millal me sinna jõuame. Esimene samm on loodetavasti see, et karistusseadustikus sõnastatakse ära vaimne vägivald. Kindlasti on praegugi kuidagi võimalik vaimset vägivalda menetleda, aga selgesõnalist vastet karistusõiguses sellele ei ole. Kontrollivat vägivalda on väga palju ja küpses ühiskonnas, kus tunnistatakse lähisuhtevägivalla probleemi ja ka selle pandeemilisust, on kindlasti mõistlik mõelda, mida teha selleks, et õigusruum ohvreid võimalikult hästi kaitseks.
Aga kunagi ei piisa ju ainult seadusest, peame ka hoiakuid muutma ja kujundama. Näiteks, nõusolekuseadus võeti vastu ja see on ühiskonnas näoga ohvri poole olemise seisukohalt ülioluline, isegi vähim, mida teha saame. Aga teisalt toetab see seadus loodetavasti lihtsalt tööga jätkamist. Sest selleks, et üldse praktikas nõusoleku küsimust arvestada, on ju ka vaja justiitssüsteemi koolitada. Enamikus riikides, kus jah-mudel on vastu võetud, ongi kaasnenud sellega teatav n-ö teadmiste reform. See näitab kindlasti rohelist tuld ka nõusolekupõhise eakohase hariduse andmisele – lastele alates lasteaiast neile eakohasel moel piiride tundmise ja kehtestamise õpetamisele. Et noored ei seisakski kunagi silmitsi olukorraga, kus nende üle mõistetakse kohut nõusolekuseadust kasutades. Selle seadusemuudatuse hästi-hästi oluline tahk võikski olla ennetuslik, sellega võiks kaasneda üleüldine teadmiste reform. Muidu jääb see paberile.
Vahepeal on olnud juttu sellest, et koroonaajal lähisuhtevägivallast teatamine langes, ja vähemasti veel 2024. aastast leidsin intervjuu3, kus rääkisid, et need numbrid ei ole veel tõusnud. Kuidas on lood nüüd, kas on näha mingeid muutusi?
Alati on omaette küsimus, kuidas neid numbreid täpselt kogutakse, aga mitu aastat oli tõesti võimalik täheldada abiotsimise vähenemist.
Kas see tähendab, et politsei poole pöörduti vähem?
Jah, eelkõige paistis see silma politsei poole pöördumiste arvus, aga oli ka näha, et Ohvriabisse pöördumiste arv justkui seiskus, ja enam-vähem sarnast seiskumist oli võimalik täheldada ka naiste tugikeskuste puhul. Samas, kui tuua siia kõrvale see, kui palju me nüüd nendel teemadel n-ö avalikus ruumis räägime ja kui kõrged on meie teadlikkuse näitajad, siis see ei ole proportsionaalne pöördumiste hulgaga.
Kui proovida mingeid põhjuseid tuvastada, siis alustan äkki sellest, et lugesin just Arenguseire Keskuse tänavust raportit4, kus käsitleti usaldust institutsioonide vastu lähisuhtevägivalla olukordades.
Põhimõtteliselt see uuring püüdiski jõuda teadmiseni, miks inimesed abi ei otsi või teevad seda vähem. Ja tuli välja, et kui üldiselt Eesti inimesed usaldavad meie riiki ja riigi institutsioone väga kõrgelt – Eesti on kindlasti siinkohal turvaline ja silmapaistev –, siis nende inimeste, kes on lähisuhtevägivalda kogenud, usaldus politsei, kohtu ja prokuratuuri vastu langes drastiliselt.
Jah, hiljutise lähisuhtevägivalla kogemusega inimeste usaldus kohtu ja prokuratuuri vastu oli selle uuringu järgi 30%.
Politsei vastu oli üldine usaldus selle uuringu ajal 86% ja LSV korral langes see alla 50%. Aga me ei saa sealt täpselt teada, mis juhtub, et inimesed sellise hävitava hinnangu annavad. Võib oletada, et see on traumateadlikkuse küsimus – võib-olla on arenguruumi seoses traumateadliku menetlusteekonna ehk sellega, kuidas ohvrit koheldakse. Sest esimese kohtakti ja n-ö esmareageerijate puhul on traumateadliku suhtluse ja menetlemise oskus ülioluline. Need numbrid on küll ehmatavad, aga samas on see väga vajalik teadmine, sest siit saab ju paremaks minna.
Kusjuures, mõned Suurbritannias tehtud traumateadliku menetluse mõju ja vajadust käsitlevad uuringud on toonud välja, et LSV ohvri jaoks on menetluskogemus sageli olulisem kui selle menetluse lõpptulemus. Sest LSV menetlused on niikuinii väga keerulised, tihtipeale sõna sõna vastu olukorrad, mida on väga raske ära tõendada. Aga isegi kui menetlus päädib ohvri jaoks võiduga, ei tunne ohvrid sageli, et määratud karistus oleks piisav. Nüüdisaegses demokraatlikus ühiskonnas ei pruugigi karistus olla proportsionaalne valuga, mida ohver tunneb. Ehk siis veelgi olulisemaks saab ohvri kohtlemine sellel teekonnal. Traumateadliku menetlusteekonna pakkumisel on Eestis kindlasti veel arenguruumi, aga samas on see miski, mille poole saame päriselt liikuda ja mis on täiesti tehtav.
Ajakirjanduses kohtame ju ka väga tihti näiteid sellest, kuidas ohvrit ei usuta, ei võeta tõsiselt, teda taasohvristatakse…
Eks meie ametkonnad on meie ühiskonna nägu. Ja abistavates organisatsioonides on see väga suuresti väljaõppe küsimus. Praeguseks on Sisekaitseakadeemias lõpetanud vähemalt üks lend politseiametnikke, kes on saanud senisest erilisema ja põhjalikuma lähisuhtevägivalla ja traumateadlikkuse väljaõppe. Aga ka teiste riikide praktika näitab, et see peaks olema elementaarne osa iga esmareageerija ja inimesega suhtleva ametkonna tööst. See on kindlasti koht, kus saaks palju paremini, ja kui see ühel päeval meie väljaõppesse integreeritakse, siis olen täiesti kindel, et siin tekib ka inimeste tagasisides positiivses mõttes suur muutus.

Kui üldiselt Eesti inimesed usaldavad meie riiki ja riigi institutsioone väga kõrgelt, siis nende inimeste, kes on lähisuhtevägivalda kogenud, usaldus politsei, kohtu ja prokuratuuri vastu langes drastiliselt.
– Hannaliisa Uusmaa
Üheks Arenguseire Keskuse uurimissuunaks on ka lähisuhtevägivalla levik ja trendid, mille kohta on tehtud näiteks uuring „Vägivallast loobumist toetavad teenused ja Eesti elanike hoiakud”, mille ettevalmistusprotsessi olid kaasatud sinagi. Uuringu raport sedastas muu hulgas: „Eesti elanikud toetavad lähisuhtevägivalla toimepanijate rangemat karistamist, kuid teaduskirjandus ei pea seda tõhusaks meetmeks. Kuigi kriminaalmenetluse alustamisel võib olla teatav heidutav mõju, ei vähenda süüdimõistmine ega pikem karistus märkimisväärselt lähisuhtevägivalla kordumist.”[5]
Jah, maailma uuringud näitavad tõesti, et vägivalla kordumist pikem karistus ei vähenda.
Ma kindlasti pooldan ennetusega tegelemist, aga kas siin ei tule mängu õiglus? Et kui nihutada fookus selliselt toimepanijale, siis äkki õiglane karistus muutub üldse teisejärguliseks ka näiteks toime pandud vägivallajuhtumite puhul?
Väga paljud, kes selles valdkonnas töötavad ja südant valutavad, mõtlevad, mis võiks olla see võluvits, mis aitaks Eestis vägivalda vähendada. Noh, võluvitsa muidugi ei ole, aga üks hästi suur lünk on küll see, et Eestis puudub vägivallast loobumist toetav süsteem. Ma arvan, et meil on suhteliselt mitmekesine ohvriabisüsteem, kuigi ka seal on väga palju arenguruumi – ohvriabi peab hoidma kogu aeg näppu n-ö pulsil, sest ohvri profiil muutub praegustel veidratel aegadel päris kiirelt. Ja ajas teiseneb ka see, mis vahendeid vägivaldselt käituv inimene kasutab, et teise üle kontrolli saavutada – praegu on võib-olla füüsilise vägivalla ees rohkem vaimset vägivalda, kübervägivald on uus teema, noorte radikaliseerumine, misogüünia uus tulemine jne.
Neis riikides, kus juba julgetakse unistada sellest, et vägivalda oleks ühel päeval vähem – sest tavaliselt räägitakse sellest, et vägivald peaks rohkem välja tulema, ja ka Eestis tegeletakse praegu sellega, et inimesed vägivallast rohkem teavitaks –, näiteks Suurbritannias, on elementaarne, et sellel teekonnal tegeletakse mõlema poolega. Kui tegeleme ainult ohvriga, siis esiteks liigub vägivaldselt käituv inimene samamoodi järgmisse suhtesse, mis ei ole ju edasiviiv. Aga lisaks on see minu arvates ka ääretult ebaõiglane ohvri suhtes – kui traumeeritud inimese peale pannakse kogu vastutus selle ülikeerulise vägivallaringi murdmise ja kogu ühiskonna paremaks muutmise eest.
Ma olen sada kümme protsenti nõus, et kogu vägivallaennetus ja abi peab olema näoga ohvri ja laste suunas, aga see peaks kindlasti sisaldama ka hästi läbimõeldud süsteemi vägivallast loobumise toetamisel. Sest on ju ammu teada, et vägivald sünnitab vägivalda. Et vägivaldses peres kasvanud lapsel on suurem risk kalduda ka oma suhetes selle emmale-kummale poolusele. Või isegi kui tal õnnestub enda paarisuhted tervemana üles ehitada, on ta igal juhul ebaõiglaselt traumeeritud väike inimene. Selleks et põlvkondadeülene vägivallamuster katki lõigata, on ülioluline, et ka vägivaldselt käituval poolel oleks vastutuse võtmiseks olemas vägivallast loobumise tugi. Siin on mitu võimalust, kuidas seda teha, ja selle ühiskondliku arutelu loodame käivitada sel aastal ka oranžidel nädalatel.
Ma kahtlustasingi, et see tuleb teil President Kaljulaidi Fondis lähemalt teemaks just seepärast, et see pole meil varem eriti valjusti kõlanud.
Jah, veel hiljaaegu ei olnud Eesti ühiskond üleüldse valmis lähisuhtevägivalla probleemile läbi selle prisma mõtlema. Ma arvan, et põhjus oli eelkõige selles, et ohvrile pakutavad teenused olid alles nii arengujärgus, et vaid mõni aasta tagasi ei olnud vägivaldselt käituvast inimesest rääkimiseks lihtsalt ruumi, polnud kohta isegi mõttele, et sellesse võiks sentigi maksumaksja raha paigutada. Selles valguses polnud jaksu ja ruumi mõelda, kas ohvri elu võiks teha kergemaks see, kui meil tekiks terviklik vägivallast loobumist toetav süsteem. Ma arvan, et nüüdseks oleme valmis avaramalt vaatama, ning seda just ohvri ja laste heaolu nimel.


Ohvriabi peab hoidma kogu aeg näppu n-ö pulsil, sest ohvri profiil muutub praegustel veidratel aegadel päris kiirelt. Ja ajas teiseneb ka see, mis vahendeid vägivaldselt käituv inimene kasutab, et teise üle kontrolli saavutada.
– Hannaliisa Uusmaa
Räägi natuke President Kaljulaidi Fondi oranžidest nädalatest, oranžidest vestlustest. Need toimuvad teil igal aastal naistevastase vägivalla lõpetamise päeva aegu, mis on ÜRO algatusel fikseeritud 25. novembrile.
Suuname iga aasta novembris prožektori mingile väga valusale probleemile lähisuhtevägivalla teemade hulgast, mis on seni suuresti käsitlemata.
Eelmisel aastal kutsusite retoorilise küsimusega „Miks me vaikime?” mehi kaasa rääkima.
Jah, tõstatasime sellise fookuse, sest meile tundus, et Eestis ei ole mitte ühtegi meest, kes sel teemal avalikult kaasa räägiks. Oranž nädal on novembri lõpus, aga tegelikult veel septembris tundus, et ei olegi ühtegi sellist meest, kes tahaks kaasa rääkida! Oli küll mehi, kes väga hoolisid, aga ikka leidus mõni põhjus, miks sel aastal mitte kaasa lüüa. Lõpuks hüppasid esimesed julged imekombel siiski kampa, siis tulid järgmised ja lõpuks meil õnnestus 68 meest kõnelema saada ja see oli üli… kuidas ma ütlen… liigutav teekond! Neil inimestel olid väga sügavad ja siirad mõtted ja sisemine tunnetus neis küsimustes, paljudel ka isiklikud kogemused lapsepõlvest ja nii edasi. Paljud kõnelesid nendel teemadel esimest korda ja kõnelesid nii hästi.5
Lisaks rääkisime mullu lähisuhtevägivalla teemast läbi nn maskuliinsete valdkondade ehk meil oli arutelu riigikaitse- ja majandusteemadel, kus võtsid teiste seas sõna Eesti Panga tollane juht, Kaitseliidu juht, endine KAPO peadirektor jne. Näiteks riigikaitse vaatluste käigus tuli välja üks põnev nüanss, mis minu jaoks kõneles teatavast kultuurimuutusest – et tänapäeval võib inimese vägivaldne käitumine riigisaladuse loa puhul juba probleem olla. See näitab, et enam see ei olegi ehk normaliseeritud ja lisaks on see miski, mille kaudu saab inimest manipuleerida.

Selleks et põlvkondadeülene vägivallamuster katki lõigata, on ülioluline, et ka vägivaldselt käituval poolel oleks vastutuse võtmiseks olemas vägivallast loobumise tugi.
– Hannaliisa Uusmaa
Tänavu tõstate niisiis oranžil nädalal esile vägivallast loobumise toe vajalikkuse teema. Mis on siin peamised murekohad ja mis võiksid olla järgmised sammud?
Meile on juba mõnda aega tundunud – ja see kõlab tegelikult valdkonnas laiemalt –, et vägivallast loobumise pool on väga puudulik, aga ilma selleta enam pikalt edasi ei purjeta. Vägivalda lihtsalt ei jää vähemaks, kui selle teise poolega ei tegeleta. Ja tahaksime kutsuda inimesi ühiskonnas sel teemal laiemalt arutlema. Et Eesti inimesed mõtleksid kaasa ning meie valdkonna eksperdid ja arvamusliidrid arutaksid, kas oleme selleks üldse valmis ja milline see süsteem peaks olema. Kuskil on ju tuhanded inimesed, kellel ei ole mingisugust vastutust ei karistuse ega ka abi kujul. See vastutus peab tekkima ja nagu teadus näitab, ei ole karistusel ilma toeta retsidiivsust vähendavat mõju.
Näiteks vägivallast loobumise hoiakuid uuriva küsitluse6 puhul üllatas mind tõesti positiivselt, et 75% Eesti inimestest arvas, et vägivallast loobumise abi peaks olema rohkem. Ja tegelikult isegi 66% inimestest usub, et sellel oleks positiivne mõju. Kuigi inimesed on justkui valmis, pole meil praegu tegelikult seda abisüsteemi. Igasuguse karistuse või sekkumise eesmärk peaks ju olema, et inimene võtab enda tegude eest vastutuse. Ja väga läbimõeldud teadus- ja teadmispõhine süsteem vägivallast loobumise teemadel võiks aidata suurel hulgal inimestel seda vastutust võtta.
Nende praktikate ja programmide kontekstis räägitakse tihtipeale vägivaldsest käitumisest kui sotsiaalselt õpitud käitumismustrist ja sellest, et vägivald on alati valik. See panekski minu arvates vastutuse väga tugevalt vägivaldsele inimesele – kui see on valik, siis tegelikult on alati võimalus valida seda mitte teha, ja kui see on õpitud käitumine, siis on võimalik ümber õppida. Eraldi küsimus on, kas inimene tahab ja suudab seda vastutust võtta, kas sekkumine on piisav.
Ma saan aru, et mingid teenused on siiski praegugi olemas, nii riiklik tugi vägivallast loobumiseks Sotsiaalkindlustusameti all kui ka väiksemad teenused, nagu MTÜ VAITERi, Eesti Diakoonia ja Vanglateenistuse programmid.
Vägivallast loobumise tugi on meil Ohvriabis, seal on viis nõustajat, aga praegu tuleb suurem osa klientidest prokuratuuri ja politsei suunamise kaudu, mis tähendab, et see on karistuse osa. See on küll väga-väga teretulnud, aga sellisel juhul ei pruugi inimesel endal olla piisavalt motivatsiooni muutuda. Vabatahtlikku pöördumist on ülivähe ja üks asi, mida tahaks kultiveerida ja millele tahaks anda hoogu just ka oranžide nädalatega, on see, et hakkaksime mõtlema varem kui karistuse osana tagantjärele, et tegelikult on abi olemas ja inimene võiks vabatahtlikult seda abi otsida. Ma arvan, et vaimse tervise vaates laiemalt on selline nihe viimasel kümnendil toimunud, aga tahaks jõuda näiteks ka noorte täiskasvanuteni, kes on võib-olla kasvanud üles keerulistes kodudes ja saavad nüüd ise lapsevanemateks. Praxise mehelikkuse uuring7 näitas ka, et ise lapsevanemaks saamine on tihtipeale see hetk või aken, mil inimesed on avatud muutusteks ja valmis paremaks inimeseks saamise nimel teatavaid samme astuma.
Mõtlen viimasel ajal tihti Jevgeni Ossinovski kunagisele kujundile kuldsete kätega vägistajast8, mille ta 2018. aastal EKRE esiletõusu adresseerivas kõnes välja käis. (Ossinovskil oli see mõeldud jabura paralleelina à la Jaak Madisoni sõnadele, mille kohaselt Hitler ehitas häid teid jne.) See oli mõistujutt tublist lõõtsamängijast, kes osutub aga vägistajaks. „Rahvamajja teda enam ei kutsuta ning mitte seetõttu, et ihatakse värskemat muusikavalikut, vaid seepärast, et ta inimesena enam ei kõlba viisakasse seltskonda,” ütles Ossinovski toona. Aga mulle tundub üha enam, et rahvamajja ja viisakasse seltskonda kõiki neid vägivaldse käitumisega mehikesi Eesti ühiskonnas ikkagi just kutsutakse.
Jah, oleme kõrvalseisjatena millegipärast tõesti suures segaduses, kas ja kuidas reageerida. Uuringud on ju ka näidanud, kuidas inimesed peavad LSVd pere siseasjaks – ilmselt küll aina vähem, aga laias laastus oleme harjunud mitte sekkuma. President Kaljulaidi Fondis oleme tegelenud päris mitu aastat sellega, kuidas mõtestada enda kui kõrvalseisja rolli ja nendel teemadel kõneleda.
Nüüd on meil kaks aastat tagasi loodud tööandjate algatus Vägivallavabaks, kuhu kuulub praeguseks 25 suurt ettevõtet ja organisatsiooni, millel on omakorda 35 000 töötajat, kes kõik on õppinud lähisuhtevägivalda märkama ja reageerima kõrvalseisjatena töökeskkonnas. Sest töökeskkond on tihtipeale ainus turvaline paik, kus on võimalik inimesed abini juhatada – nad on seal n-ö üksinda, vägivallatsejast eraldi. Selle algatuse puhul on olnud ka näha, kui raske on inimestel seda kõrvalseisja rolli võtta ja samas kui tähtsaks seda teemat peetakse ja kui paljudel on sellega isiklik kogemus. Kui see uus teadmine ja tööandja julgus kokku saavad, siis tegelikult inimesed tõesti juba jõuavad tänu tööandjatele abini. Kõige lühem vahemik, kui ettevõttesiseselt anti teada, et liitusime algatusega Vägivallavabaks, ja esimene ohver pöördus oma tööandja poole, oli viis minutit.
Eestis oleme harjunud liiga palju teise poole puudustele näpuga näitama, kas siis politseipatrulli, Ohvriabi töötaja, kohtuniku või prokuröri suunas, küsimata endalt, mida mina olen teinud, et vägivalda oleks vähem.
– Hannaliisa Uusmaa
Kõrvalseisjalt oodatakse tegelikult väga märkamist ja ma arvan, et see on üks asi, mille puhul meil on ühiskonnas hästi palju arenguruumi – et ka meie näeksime enda rolli. Me ei ole harjunud sellisele käitumisele tagasisidet andma, sest kardame sekkuda ja kardame, et teeme kellelegi liiga, süüdistame ebaõiglaselt.
Aga millegipärast kardetakse vähem seda, et vaikimise ja reageerimata jätmisega teeme ju liiga ohvrile.
Jah, just. Muutused küll juba toimuvad, aga suurem nihe on ilmselt veel ees. Ma usun, et kui tekib sotsiaalne sanktsioon või kui sisemine kompass saab ühiskonnas täpsemaks, on see kindlasti miski, mille tulemusena vägivald väheneb – sest kollektiivne reaktsioon on etteheitev.
Samal ajal seletatakse n-ö teiselt poolt muudkui mingist „tühistamiskultuurist”, aga mulle küll näib, et mitte kedagi, sh ei süüdimõistetud naisepeksjaid, vägistajaid, ahistajaid (kui, siis ainult pedofiilia tekitab inimestes suuremat ebamugavust) ei võeta tegelikult sotsiaalselt vastutusele. Kutsutakse ikka oma kodusesse sünnipäevalauda, konverentsile esinema, pakutakse järgmine juhtiv ametikoht jne.
Oleme konverentsidel või aruteludes küsinud, et mida sina teeksid, kui saaksid teada, et sinu hea sõber on vägivaldne, ja inimesed vastavad väga tihti, et siis ma ei suhtleks temaga enam. Aga päriselu on ju teistsugune, elud on komplekssemad. Olen ka ise mõelnud sellistele küsimustele.
Kui laiendada seda küsimust teoreetilisemaks – aga see on ikkagi ka üsna praktiline –, siis see ei ole ju lahendus, kui laseme Eestis tuhanded inimesed töölt lahti või isoleerime nad kuskile. Endise Ohvriabi töötajana tean, et just töökaotus on üks vägivalla eskaleerumise riske. Vastutuse võtmisel peavad lahendused olema kuskil mujal. Kuskilt peab tekkima ebamugavustunne ja sellega seoses siis ka vastutus. Eraldi ja kollektiivselt läbirääkimise küsimus on veel aga see, et millal siis saabub nn lunastus; kas ja millal me anname andeks – mil moel peab inimene vastutuse võtma ja millise teekonna läbima, et ta saaks rehabiliteeruda, et ohver ja laiem üldsus ei kahtleks, et inimene on vastutuse võtnud. Sest mitterehabiliteerunud inimene on kindlasti koormav igas mõttes.
Teil on President Kaljulaidi Fondis praegu pooleli ka pilootprojekt töötervishoiuarstidega, mille täpsemaid tulemusi saate küll vaadelda alles kevadel. Aga räägi sellest siiski natuke lähemalt.
Jah, seltskond arste ja õdesid läbisid just koolituse ja novembrist algavad Põhja-Eesti Regionaalhaiglas pilootvisiidid, mille käigus inimesed tulevad töötervishoiuarsti juurde ja saavad rääkida seal ka oma lähisuhtevägivalla probleemist. See on maailmas tegelikult päris unikaalne ja projekti eesmärk on nii vägivalla ohvrit kui ka vägivaldselt käituvat inimest töötervishoiu kaudu jätkutoeni aidata. Muidugi siis, kui inimene ise seda soovib – kõik on vabatahtlik, ka selle info avaldamine. Pilootprojekti tulemusena tahaksime panna kirja mudeli, kuidas sel viisil abini suunata, ja pakkuda seda mudelit pärast ka eratöötervishoiule. Sest töötervishoid on väga paljudel Eesti inimestel üldse ainus kokkupuude meditsiinisüsteemiga. Kui perearsti juurde läheb ohver tihti koos toimepanijaga, siis töötervishoiuarsti juurde on töötaval inimesel esiteks kohustus minna, aga lisaks ta läheb sinna üksinda. Ma usun küll, et Eestis on juba neid tööandjaid, kelle väärtuspaketti kuuluks LSV tõttu abi vajava töötaja märkamine ja abini suunamine, kui töötervishoiuturul oleks selline võimalus.
Usutavasti need tööandjad või meditsiinitöötajad, kes on teie koolitused läbinud, ei märka neid ilminguid vajaduse korral ainult oma töökeskkonnas, vaid ka mujal, n-ö ümbritsevas elus.
Muidugi!

Eraldi ja kollektiivselt läbirääkimise küsimus on veel see, et millal siis saabub nn lunastus; kas ja millal me anname andeks – mil moel peab inimene vastutuse võtma ja millise teekonna läbima, et ta saaks rehabiliteeruda.
– Hannaliisa Uusmaa
Aga see ilmestab taas seda, et kõik on osa ühest suuremast organismist. Nagu Suurbritannia positiivne näide – see, et nad on lähisuhtevägivalla teemadega tegelemisel nii eesrindlikud, on usutavasti seotud laiemate pikaaegsete ja teadlikult kureeritud ühiskondlike hoovustega, mille ilminguid näeme oma silmaga ka igas metroos või bussipeatuses, näiteks siltide kujul, et kui märkad midagi, siis tee midagi.
Eks arenguruumi on kõikjal, aga Suurbritannia on tõesti hea näide sellest, et mingid asjad ikkagi on võimalikud. Neil õpetatakse vägivalla ennetamise teemasid alates lastesõimest kuni ülikoolini. LSVd menetletakse selleks eraldi ettevalmistatud kohtutes. Seal on üles ehitatud mitmekesine teadus- ja tõenduspõhine ohvriabisüsteem, aga ka paralleelne vägivallast loobumist toetav süsteem. Panustab riik, palju panustab erasektor; panustab vabakond ja tundub, et ka üksikisikuna võetakse selgemalt vastutust, märgatakse ja teavitatakse, kui keegi vajab abi. Eestis oleme harjunud liiga palju teise poole puudustele näpuga näitama – ma tegelikult ise ka üritan seda järjest vähem teha –, kas siis politseipatrulli, Ohvriabi töötaja, kohtuniku või prokuröri suunas, küsimata endalt, mida mina olen teinud, et vägivalda oleks vähem. Kas mina olen märganud või teatanud? Lähisuhtevägivalda on meie ühiskonnas lihtsalt nii palju, et seda ei lahenda üks patrullpolitseinik või üks kohtunik, isegi kui ta teeb head tööd. See on ikka kõigi asi ajada. Meil on ju suurepäraseid spetsialiste ja ka väga palju hästi lõppenud lugusid, mida me ei kuule aga lihtsalt sellepärast, et need inimesed arusaadavatel põhjustel ei soovi neid mitte kunagi rääkida. Selles mõttes tahaks ikkagi lootust anda. Ja võtta ise vastutust. Mitte näidata ainult näpuga teistele.
Pärast meeldivat vestlust ja lootusrikast lõppu sõidan trammiga koju, einestan, puhkan ja siis avan Instagrami, kust mulle karjub näkku masendav tsitaat Õhtulehest (27.10.2026): „Laste laulukonkursi žüriisse kuulub laulja ja muusikalilavastaja Kaarel Orumägi, keda hulk noori teatritegelasi süüdistas kevadel seksuaalses ahistamises. „Me ei tahaks inimest ära nullida sellepärast, et tal on mingi teema lastega,” sõnas konkurssi korraldava MTÜ Pärnu Kontserdibüroo juhatuse liige Helen Erastus.” Nojah. Tundub, et päris palju tööd on ikka veel ees me ühiskonnal.
Kust leida abi?
116 006 ‒ Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefon, mis pakub nii eesti, vene kui ka inglise keeles kriisinõustamist ööpäevaringselt. Välismaalt helistades +372 614 7393.
116 111 ‒ Lasteabi kriisitelefonilt saab lastega seotud murede korral abi ööpäevaringselt üle Eesti ja see on helistajale tasuta.
660 6077 ‒ vägivallast loobumise kriisitelefon on avatud E–R kell 10–16, nõustajaga kohtumise kokkuleppimiseks saab kirjutada ka aadressile vlt@sotsiaalkindlustusamet.ee. Abi osutatakse eesti, vene ja inglise keeles, soovi korral anonüümselt.
112 ‒ kui sinu või kellegi teise elu või tervis on otseses ohus, helista kohe hädaabi lühinumbrile.
- Suunamudijana tuntud Mallukas ehk Mallu Mariann Treimann-Legrant ja tema abikaasa Tomas Märten Legrant lõid tänavu kevadel seksuaal- ja lähisuhtevägivallatsejate registri ettevaatust.ee. ↩︎
- Raporti järgi on varasemate uuringutega võrreldes kasvanud 2024. aastaks enim vägivalla äratundmine järgmistes olukordades: üks partner keelab teisel sõpradega suhelda (78% elanikkonnast peab 2024. aastal olukorda vägivallaks), üks partner tekitab teisele võlgu (samuti 78%), üks partner võtab teise pangakaardi enda kätte ja piirab ostude tegemist (vägivallaks peab 81% elanikkonnast). Vt Elanikkonna hoiakud ja teadlikkus perevägivallast, 2024. – sotsiaalkindlustusamet.ee. ↩︎
- Ert, K.; Teppan, S. 2024. Vikerhommik. – Vikerraadio, 16.05. ↩︎
- Usaldus institutsioonide vastu lähisuhtevägivalla olukordades. Lühiraport. – Arenguseire Keskus, märts 2026. ↩︎
- 16 lühiklippi neist on kättesaadavad President Kaljulaidi Fondi YouTube’i kanali esitusloendis „Miks me vaikime?”. ↩︎
- Vägivallast loobumist toetavad teenused ja Eesti elanike hoiakud. Lühiraport. – Arenguseire Keskus, oktoober 2026. ↩︎
- Tinn, M. jt 2026. Meheks olemise pingeväli: maskuliinsuse normid ja narratiivid Eestis. – Praxis. ↩︎
- Jevgeni Ossinovski: Lugu kuldsete kätega vägistajast. – sotsid.ee, 22.10.2018. ↩︎




