Spikker harrastusjalgpallurite tsunftist välja jäävatele inimestele, kes üritavad hoomata mängijate platsisõnavara. Mida õigupoolest mõeldakse, kui jalgpalliväljakul hõigatakse „Olen!”?

Illustratsioon: Ave Taavet

Iga ala meistrimehed räägivad omavahel erilises (sala)keeles ja kasutavad sageli ka spetsiifilist kõneviisi. Jah, õigem oleks öelda, et tegelikult need valdkondlikud gurud omavahel žargooni alati ei pruugigi, aga kui neil tekib kokkupuude mõne skeenevälise isiku, näiteks kliendiga, pillutakse territooriumi kindlustamiseks julgesti termineid. Vähemalt nii tundub. Ise olen autoremondis tuhmi inimesena kuulnud teinekord teeninduses või garaažis mõisteid, millest ma midagi aru ei saa, targa näoga noogutanud ja minema läinud. Mis sa teed, kõike pole võimalik teada ja küsida on ju nii piinlik – ainult loll küsib, tark teab ise!

Umbes kaks aastat tagasi arutasime Facebookis tüüpidega, kellega oleme koos ja eraldi läbi aegade enamasti suvalisel harrastustasemel jalkat mänginud, erinevate fraaside üle, mida palliplatsil kasutatakse. Eks harrastusjalgpalluridki ole teatav väike tsunft. Toonasest Facebooki lõimest haarasingi suurema jao selle väikse leksikoni sisust. Seda, kuidas need terminid või konkreetse spordiala lingo välja on kujunenud, on raske öelda, aga need on kaunikesti spetsiifilised ja teistel aladel neid üldiselt kasutada ei saa. Võib arvata, et näiteks kuulitõukajatel või maratoonaritel päris nii palju igasuguseid omamõisteid ei ole, sest nad ei pea sportides kümne sama eesmärgi nimel ponnistava inimesega koostööd tegema. On küll taustatiim, aga maratoonar jookseb oma 42 koma midagi kilomeetrit ikka pigem vaikides, energiat säästes, mitte ei röögi erinevaid fraase.

Jalkas on asjad teisiti. Oma tiimikaaslaste pihta karjutakse (enamasti karjutakse, ei räägita) innustamiseks, hoiatamiseks, enda väljaelamiseks, suuniste andmiseks. Kuna amatöörjalgpallis on taktikalised teadmised paremal juhul piiratud, kokkumäng enamasti kehvemat sorti matuseorkestri tasemel ning mängijate füüsilised ja tehnilised võimed alates keskkoolist pidevas languses olnud, pole karjumisest sageli suurt tolku. Küll aga lisab see mängule särtsu ja elu – üldiselt ju pole publikut, kes staadionikatlas mürglit teeks. Hüüded on valdavalt lühikesed, energilised ja mõnikord eraldi võetuna eksistentsiaalfilosoofilise sisuga.

Levinuimad väljendid (vähem kui ööpäev enne selle tüki kirjapanemist käisin jalkat mängimas, nii et paljud karjed on veel kõrvus kajamas) on näiteks järgmised.

„Seljas!” hüütakse palliga tiimikaaslasele, kellele keegi vastastest (üldiselt selja tagant) külge trügib, et pall ära võtta. Reeglina järgneb pallikaotus.

„Üksi!” hüütakse tiimikaaslasele, kes on palliga ja keda keegi vastastest parasjagu ei häiri. Sellest hoolimata kaotab tiimikaaslane sageli palli.

„Omad!” hüütakse kahele tiimikaaslasele, kes ei näe teineteist ja jooksevad mõlemad parasjagu vabalt veereva või lendava palli peale. Halvimal juhul võib see lõppeda vigastuse, paremal segadusega.

„Kodu!” hüütakse palliga (pool)kaitsemängijale, keda vastane survestab. Hüüdja viitab, et too saaks anda turvalise söödu väravavahile või siis endast tagapool olevale vabale kaitsjale. Reeglina ei tee palli valdaja seda soovitust kuulma, kaotab palli ja asi lõppeb dramaatiliselt. Kel aega rohkem, võib hüüda ka „tagant läbi!” (vt allpool mainitud pikemaid lauseid), aga sellest on sama vähe kasu.

„Jalga!” on käsk või soov, mida kuuleb siis, kui kõik on väsinud ja trenn hakkab lõppema. See tähendab, et mitte keegi, ka tundmatu vaikiv kiire mees äärel, ei jaksa enam vabasse tsooni antud söötude järele joosta, vaid tahetakse mängida lihtsat söödumängu, kus pall liigub jalalt jalale. Üldiselt on selleks ajaks raugenud paraku ka jõud jalga täpseid sööte jagada.

„Puhtaks!” on enamasti väravavahi karje, kui ta on palli kuidagi enda sardelsete sõrmekeste vahelt välja puterdanud, olukorra üle igasuguse kontrolli kaotanud ja soovib veidras joogaasendis perseli maas lamades (ebaõnnestunud tõrjetehnika tulemusel), et keegi tiimikaaslastest lööks palli võimalikult kaugele minema. Osavamad mängijad eiravad seda ja hakkavad oma karistusalas palliga kõikvõimalikke trikke tegema.

Illustratsioon: Ave Taavet

„Eksib!” peaks sisendama palli valdavasse vastasmängijasse, kellest räägitakse tema enda kuuldes kolmandas isikus (siin ka kerge pisendamisvõte), ebakindlust, aga ei pruugi seda teha.

„Meest!” – aga ka „võta meest”, „mehed kinni” ja romantiline „igaüks leiab omale mehe” – on väljend, mida kasutatakse kaitsvas meeskonnas siis, kui nende vastu tehakse nurgalöök. Ideaalis peaks see tähendama, et iga vastasmängija küljes ripub mõni kaitsja.

„Olen!” on vast kõige mitmetasandilisem filosoofiline hüüatus, mida jalkaplatsil kuuleb. Olija tahab anda sellega märku, et palliga tiimikaaslane võiks talle sööta. Seda siiski üldiselt ei juhtu ja pigem kipub hüüe veenma palli valdajat hoopiski väravale lööma, ükskõik kui kaugel ta sellest ka ei oleks.

Kui need on üsna lihtsad karjed (neile võib liita igasugused roppused, mida nõrgema närvikavaga mängijad alatasa pruugivad), siis mõnikord kuuleb lisaks ühesõnalistele fraasidele ka lühemaid lauseid.

Nende hulka kuuluvad näiteks „mõte hea!”, mida hüütakse tiimikaaslasele pärast seda, kui too on sooritanud ebatäpse pealelöögi või andnud „hea mõttena” kokkuvõetava söödu, milleni teine tiimikaaslane siiski napilt ei jõudnud. „Tuleb pikk!” tähendab seda, et hüüdja arvab, et vastased lajatavad kõrge ja kauge lennuga kaarpalli oma kaitsest välja, mida nad ei pruugi sageli siiski teha. „Lase kasti!” võiks olla instruktsioon äsja koju toodud kassipojale, aga tegelikult tähendab see, et keegi on tormanud vastase karistusalasse ja soovib, et talle sinna tsenderdus (ka omamoodi termin, tähendab pikka äärelt tulevat kaarpalli) „lastaks”.

„Ääred käima!” on väga harva kostuv hüüe, mis peaks viitama sellele, et mängul võiks olla konkreetne ülesehitus ja meeskond võiks tegutseda mingist taktikast – antud juhul siis ääremängijatega rünnakute ehitamise taktikast – lähtuvalt, aga see on ja jääb ikkagi rohkem muinasjutuks. Tavaliselt on amatöörjalgpalli ainus konstant siiski see, et rünnakule jaksavad imeväel joosta kõik kui saatanast jälitatud, aga tagasi kaitsesse tullakse mõõdukalt patseerides, nagu kõnnitaks jalutuskeppi keerutelles kusagil kodanlises Kadriorus.

Jah, nendest sõnadest peaks piisama, et amatöörjalgpalluritega mängu ajal vesteldes hakkama saada. Tänan ammuses FB arutelus osalenud Romat, Markot, Tanelit, Mihklit, Elmerit, Antit, Andrust, Reemetit, Erkit, Raidot, teist Markot ja Andreast, kes on tegelikult siin omamoodi kaasautorid. Lisaks on nad kõik muidugi paraku minust paremad jalgpallurid.

Madis Aesma on ajakirja Imeline Teadus toimetaja, raadiosaatejuht ja muusik. Laiemalt võttes suvaline Paide tüüp, kes umbes tosin aastat tagasi Tallinnas ära eksis ja pole siiani väljapääsu leidnud. Ühtlasi on ta tegelenud jalgpalliga sellistes meeskondades (või siis vähemalt olnud mängijate nimekirjas) nagu FC Muusikud, JK Tajak, FC Kumake, Türi Komeet ja FC Komisjonikaubad/Saldus.