Eesti jalgpallipüramiidi madalaimal astmel toimetavad sõpruskonnad, kelle jaoks mänguoskus on teisejärguline, entusiasm ja meeskonnavaim aga ammendamatu.

FC Maksatranspordi võiduväravale järgnev külakuhi on nagu päris. Foto: Terli Rüütli

Algusest peale kipub jaks vastaste omale alla jääma, kuigi, jah, trenni pole me veel kordagi teinud. Aga ega nemadki seda nägu pole. Alles mõni minut enne poolaja lõppu selgub, et vastaseid sai platsile ühe võrra rohkem – kohtunik unustas kontrollida. Samas hea seegi, et kohtunik üldse kohale jõudis. Ja vastasmeeskond. Juhtunud on sedagi, et kohal on kõik peale väravate. Või noh, väravad on küll olemas, ent puudub võti, mis neid ühendava tabaluku avaks. Jalgpalli rahvaliigas tuleb olla valmis kõigeks ja kõigiks. Vägivaldsete jaoks olevat reserveeritud põrgu seitsmes ring, ent muist neist tunneb end mugavalt ka siin, Eesti jalgpallipüramiidi seitsmendal astmel, kus kaarte näeb haruharva ja vigastusteta lõppev hooaeg on pigem reeglit kinnitav erand.

Vähemalt jääb asjast selline mulje, kui tugineda teiste pajatustele, mis kipuvad teatavasti toonitama seda kõige mustemat. Ometigi on tänavu esimest juubelit tähistava rahvaliiga ehk Eesti madalaima liiga populaarsus aastate lõikes tõusnud. 2010. aastal 67 osalisega alustanud liigas ristavad sel suvel piike 116 erinevat tiimi, kellest parimad selgitatakse välja juba rahvusstaadionil. Rahvajalgpalli laiem tähelend on täheldatav ka internetiavarustes. YouTube’is koguvad populaarseimate meeskondade mängud näiteks regulaarselt kuuekohalisi vaatajanumbreid (vt nt Palmers FC, SE Dons, Hashtag United ja Under The Radar FC). Kuigi seal kajastatava Inglismaa pühapäevaliiga tase ulatub kohalike poolprofessionaalsete esindusteni välja, annab suunitlus ise aimu suurenevast huvist rohujuuretasandile viidud jalgpalli vastu, mis vastandub mõneti üha kallinevale ja kommertsialiseeruvale tippspordile. Toores, ent seda ehedamas rahvaliigas ei varjuta sportlik nivoo (ega selle puudumine) aga saadava emotsiooni suurust.

Muljeid väljaku äärest

Seda kinnitab Laagri staadionil ka FC Maksatranspordi vasakkaitsja, kes hakkas jalgpalliga tegelema alles pärast meeskonna registreerimist. Ometi on rahvaliiga tiim alistanud äsja kolmandas liigas palliva Harju JK Laagri ning liigub seega edasi väikeste karikavõistluste 32 parima sekka. Meeskonna tugevusteks peab ta hoopis disaini, turundust ja tiimivaimu. Selgub, et näiteks erkroosa mänguvorm sai valitud nimme selleks, et „vastased meid alahindaksid ja vaataksid, et tulime siia nalja tegema”. Olulist rolli mängib ka sotsiaalmeedia, kuhu jõuab kõik klubiga seonduv, et toetajaskonda koondada. Tõepoolest, mängupilt on küll vastaste kasuks ja tasemevahe selgelt nähtav, ent fänniarmee ja õhina toel vormistatakse kaotusseis võiduks ning võiduväravale järgnev külakuhi on nagu päris. Pärast mängu tõdeb Maksatranspordi keskkaitsja, et spordi kõrval on peamine siiski seltskond: ligi kolmekümnepealine kamp hoiab ühte ka platsist eemal ja üksteise sünnipäevad on poistel peas.

Roosas mängib ühtlasi JK Elva Seikluspark, kuigi selle taga on pigem demokraatia kui taktika. See toon sai lihtsalt enim hääli. Rahvaliigasse suhtub klubi igatahes tõsiselt: eesmärk on enne rahvaliigast lahkumist sellest viimast võtta ning, tõepoolest, kümmekond minutit pärast avavilet kohale jõudes on seis juba 2:0 ja umbes selline tempo püsib lõpuni välja. Käimas on hooaja esimene liigamäng JK Tammeka Harrastajate vastu, kes sattusid rahvaliigasse tegelikult küll poolkogemata, kuna 2003./2004. aastakäigu poiste esimene plaan oli võtta osa noorteliigast. Kogemust väärtustavad nad sellegipoolest. Harrastajate äsja väljakult lahkunud number 11 nendib, et järele mõelda on siin nii mõnegi asja üle, aga edasi saab vähemalt ainult paremaks minna. Algus olevat olnud raske ka Seikluspargile, kes jäid siiski koosseisule truuks, ja aastatega jõudis kokkumäng järele. Paralleelselt on tõusnud rahvaliiga tase, kus purjuspäi enam platsile ei joosta (selle kohta vt lähemalt Ekspressi lugu JK Karsklusest) ning sportlikku võimekust annab Seikluspargi eestvedaja hinnangul võrrelda juba vähemalt neljanda liigaga. Sinna pürgimine tähendaks aga rohkem bürokraatiat ja suuremaid väljaminekuid, mistap praegu on Seikluspark rahvaliigas rahul. Sport hoiab sõpruskonda koos. „Seepärast see vist rahvaliiga ongi, et toob rahvast kokku,” teoretiseerib platsi äärde puhkama tulnud Seikluspargi tiputormaja.

Rahvaliigas alustanud FC Zapoos sihib nüüd ristnurki juba kolmandas liigas. Foto: Joakim Klementi

Hüppelaud kõrgemale

Jalgpalliliidu rahvajalgpalli osakonna juhataja Teet Allas tõdeb, et rahvaliiga laiem siht on tõepoolest võimaldada kõigil huvilistel pääseda ligi meeskonnaspordile, et osa saaks võtta praktiliselt igaüks. Kodukootud klubid toovad kokku nii sõpruskondi kui ka alevikke. Vaja pole kahekohalist edurivi, täismõõtudes platsi ega diplomeeritud kohtunikku. Kuniks entusiasmi jagub, on ka mänguoskus teisejärguline. Selleks et ind püsiks aga terve hooaja vältel, seati 2017. aastast sisse 100 euro suurune osalustasu ning kohustuslikuks muutus mängijate registreerimine. Allas nendib, et selle peale osalejate arv küll korraks kukkus, ent ära vajusid just need, kes kippusid enne hooaegu poolikuks jätma, ja kokkuvõttes on liiga tase sellest tõusnud. Praeguseks kujutab rahvaliiga endast juba otsapidi mitteametlikku viiendat liigat, kustkaudu on algajatel hea liigapüramiidi siseneda ning teha esimesed sammud ilma eriliste kohustusteta. „Lisaks värskes õhus liikumine ja tänu sellele oma tervise eest hoolitsemine,” resümeerib Allas.

Eduloona tasub esile tõsta FC Zapoosi teekonda, mis algas igavusest 2013. aasta suvel, mil salk semusid võttis nõuks ühe lipu alla koonduda, et oleks põnevam palli toksida. Kolm aastat tegid nad seda rahvaliigas, tõustes sealt kõigepealt neljandasse ja siis kolmandasse liigasse, kust astme võrra veel kõrgemale siirdumine jäi tänavu ära juba logistika, mitte tulemuste tõttu. Väikesed karikavõistlused on toonud Zapoosi Tartusse Eesti Maaülikooli Spordiklubiga kohtuma ning vaatamata vilule on võtnud Annelinna tribüünidel koha sisse ka Tallinnas tegutseva klubi kohta arvukas fänniarmee, kes vaiba all sooja hoiavad. Sõrmede peal arvutades loeb tiimi eestvedaja kokku, et ligi kolmandik klubi mängijatest on olnud siin algusest peale. Päris esialgse esindusega nad praegu toime ei tuleks, aga liigasid eristab peamiselt siiski raha. „No ja mokalaata on ka platsil vähem, siin saab mölisemise eest ikka kollaseid,” täpsustab ta. Neljanda liigaga võibki liituda igaüks, kes hooaja alguses tuhat eurot lauale lööb ja paberimajanduse ära haldab, sealt edasi käib tõusmine juba liigatabeli alusel, samas kui summad ning nõuded aina kasvavad.

Zapoosi toetajaskonna tuumik pärineb samuti juba rahvaliiga päevilt. Tänada võib selle eest sotsiaalmeediat, kuhu läks algusest peale hea hulk auru. Kunagi oli palgal eraldi sulesepp, kelle töö oli mängudest reportaaže vorpida, ent nüüd eelistatakse pigem videopilti. Kui osata õigesse kohta vaadata, näeb ka täna vastaste värava ristnurgas GoPro vilkuvat tulukest. Pärimise peale meenutab publiku seast üks endine mängumees, et rahvaliigaga seostub tal eeskätt üks külm ja rõve õhtu, kui Viimsi staadionile mängule ilmumine oli olnud eriti ränk. Seis polegi enam meeles, küll aga kontidesse tunginud rõskus ja pärale jõudnud tõdemus, et korvpall on ikkagi parem. „Kaotasite päris korralikult,” aitab kõrvalistuja mälu värskendada. Tema esindas toona vastasmeeskonda. Ühel meelel on noormehed aga selles, et rahvaliiga pakub lisaks kõigele muule suurepärast võimalust harjutada juhtimist ja koostööd, sest platsil tegude tegemiseks tuleb kõik see õhin õigesti kanaliseerida. Organiseerida mänge, korraldada trenne, hankida sponsoreid jne. Liiati on see hea viis, kuidas jalad kõhu alt välja saada, sest kuigi rahvaliigas võib kohata ka endiseid professionaale, saab poiste kinnitusel platsile tegelikult igaüks, eeldusel et tal on tahet ja vähemalt ühed paelad seotud.

Foto: Joakim Klementi

Harjumuspärased paugud luuavarrest

Rahvaliigas on ennustamine tavapärasest veelgi tänamatum töö, sest kindel on seal ainult see, et kindel pole miski. Poolajal neli sigaretti ära tõmmanud väravavaht võib järgmisena pommlöögi ristnurgast ära tuua ja seejärel tagasisöödu oma jalge vahelt sisse lasta. See mänguvormist väljaturritava vatsaga sell võib kas keskjoonelt skoorida või palli asemel oma tiimikaaslast tabada. Karistuslöögiks valmistuv halliseguse peaga härra võib olla kunagine koondislane või lihtsalt kellegi isa. Ja nii edasi.

Mäng on kaootiline ning seal kohtab vigureid, mille peale ei tuleks isegi professionaalid. Vaevalt et asjaosalisedki neid nõnda kavatsesid, aga kui pall maandub esialgsest sihtmärgist küll kümneid meetreid eemal, ent juhuslikult näiteks värava poole spurtiva meeskonnakaaslase jalal, ei ütle aplausist ära keegi. Ovatsioonid ei kõla küll sama võimsalt kui kusagil kõrgliigas, kuid emotsiooni see ei varjuta, sest hinnas on siiski otsene osalus ja sellest rahvaliigas vajaka ei jää. Püünele pääseb igaüks ja sotsiaalmeedia pakub võimalust viia oma elamusi ka laiema publikuni, kes ei ela kaasa mitte niivõrd tiimi sportlikele saavutustele kui narratiivile endale. Tuleb tunnistada, et selles kõiges on tugev annus romantikat.

Daniel Tamm tudeerib semiootikat ning painutas isegi kunagi rahvaliigas rauda. Teksti pühendab Liverpooli Meistrite Liiga võidule.

Rahvaliiga alamliigad

Meeste rahvaliiga A
Meeste rahvaliiga B
Naiste rahvaliiga
Noorte rahvaliiga
Saalijalgpalli rahvaliiga
Rannajalgpalli rahvaliiga

Peamised karikavõistlused

Tipneri karikavõistlused – osaleda võivad kõik meeskonnad
Väikesed karikavõistlused – osaleda võivad teise ja madalamate liigade meeskonnad

Eesti jalgpallipüramiid

Premium liiga
Esiliiga
Esiliiga B
Teine liiga
Kolmas liiga
Neljas liiga
Rahvaliiga