Abraham Kenny (AKA The Diamond Blow) tutvustab end kui austraalia artisti, kes on elanud ja loonud aastaid muusikat Tallinna hüljatud kontserdisaalis ehk siis linnahallis.

★★☆☆☆

Nõukogude pärand on „Eternal Life’i” laulja-laulukirjutaja minoorsetes lugudes üsna rõhutatult kohal, aga see kõlab paratamatult läbi Lääne eksootikaotsingute prisma. See tähendab, et „Eternal Life” ei mõju sugugi nagu Tarkovski filmide heliriba ega vii mõtteid isegi hiljutise hittsarja „Tšornobõli” poole, rääkimata siis soojast nostalgiast, mida tekitab Vennaskond või Sõpruse Puiestee. Linnahalli tühjalt kajavad koridorid on siin pigem umbmäärane taust, millele artist joonib oma kurblikke küsimusi ja hüüdeid.

Kurva kuju rüütlitel on kahtlemata kunstis oma koht, aga alati on oht sel puhul end liiga tõsiselt võtta. „Eternal Life’ist” kõlab korduvalt üleliigset sirgjoonelisust, mis jääb ennekõike kriipima šabloonlikes sõnades. Helipilt napi akustilise kitarri ja hiilivate sündikihtidega võiks ju luua intrigeeriva kõlamaailma, aga atmosfäär on üllatavalt neutraalne – pole õiget tumedust ega eredust, pole teravaid produktsioonivõtteid ega tõelist lo-fi-tunnetust. Tervikuna kõlab „Eternal Life” täpselt sellena, mis ta reaalsuses on: üks austraalia noormees rändab Ida-Euroopas ringi ja salvestab teinekord muusikat. Ja väga tore on, et salvestab, loodetavasti salvestab veel, ainult et midagi põnevamat. Midagi sellist, mis peegeldaks rohkem ümbrust, kuhu ta oma teekonnal rändab, ja ehk mõnevõrra vähem rändaja loodud enesekuvandit.