Meil siin on asjaajamine võrdlemisi lihtne, järjekorrakultuur on jäänud minevikku, sertifitseeritud ID-kaardiga saab suurema osa asjadest korda saata sekunditega ja võibki tekkida mulje, et elu üleüldiselt ongi lihtne ning meeldiv. Kuni me satume väljamaale.

Foto: Flickri kasutaja Mart Moppel (CC BY-SA 2.0)

Eesti on vahva mudelriik – elame siin umbes kolmekesi ja enamik teenuseid on telefonikõne kaugusel. Kui sul veab, saad oma asjad aetud rakenduses. Tahad koju internetti, valid vastava numbri ja paari tunni pärast on olemas. Tahad firma luua, umbes sama asi. Ainult pangakaardiga võib minna terve igavik – nädal aega. Kõik asjad on põhimõtteliselt käeulatuses, süsteemid töötavad sujuvalt nagu kehv novell – sisestad ühest otsast avalduse ja teisest väljub teenus. Ideaalne.

Aga see, kes on elanud välismaal, teab, mis on bürokraatia ja ootamine. Oleme küllap kõik kuulnud uskumatuid horror-lugusid välismaisest asjaajamisest ja pole ka ime, et läänemail retseptirahustid nii populaarsed on, et neid lausa merevees sisaldub. Uurisin tuttavailt, millised on nende kogemused.

ID-kaardi tegemine Rootsis

1) Esmalt tuleb täita neli A4-lehte elanikuks registreerimise vormi.
2) Seejärel oodata numbriga tunnike järjekorras, esitada oma soov ja paberid.
3) Misjärel anda allkiri paberilipikule, kinnitamaks, et sa ei soovi Rootsi sotsiaaltoetusi. Pärast mõningast küsitlemist võetakse su avaldus menetlusse ning antakse vastu makseorder. Sellega soovitatakse minna panka ja maksta ära ID-kaardi riigilõiv.
4) Pangas selgub, et selleks, et seal maksta, peab olema konto vastavas pangas. Aga konto avamiseks peab olema ID-kaart.
5) Sind juhatatakse lähimasse kihlveokontorisse, mis võtab teenustasu eest vastu makseid sulas ja kaardiga. Siin saad maksta riigilõivu.
6) Kui maksetõend on käes, tuleb kannatlikult istuda ja oodata. 3–4 nädala möödudes saabub teade, et sind on elanikuks registreeritud.
7) See tähendab, et sul on võimalus taotleda ID-kaarti, halleluuja.
8) Taas tuleb seada sammud maksuametisse.
9) Seal võtta järjekorranumber ja oodata 45 minutit.
10) Seejärel saab esitada varem täidetud taotluse koos maksetõendiga, küsitakse paar küsimust ning antakse uus number ja post-it isikukoodiga.
11) Uue numbriga tuleb oodata, kuni sind hõigatakse, et mõõta sinu pikkus. Mõõdetud tulemus kirjutatakse mainitud post-it’i peale, misjärel sulle antakse uus number. Pärast pooletunnist ootamist saad…
12) …minna järgmise laua juurde, kus võetakse post-it ära ja tehakse ootamatult veebikaameraga pilti.
13) Taas aeg kannatlikkuseks, sest nüüd saad oodata nii kuu-poolteist, kuniks postkasti tuleb kiri, et võid kaardile järele minna.
14) Klassikaline numbriga järtsutamine, millega nüüdseks loodetavasti juba harjunud oled, ja kaart ongi käes, palju õnne!

See kaart avab aga Rootsis kõik uksed ja sinu vintsutused saavad kuhjaga korvatud. Saad teha endale pangakonto. Saad teha kliendikaarte. Saad jõusaali liikmeks astuda. Ja üldse tõestada, et oled inimene, mitte kaamel Ida-Euroopast.

Ja kuidas Suurbritannias pangakaarti saada

Kuuldavasti võib mõnel juhul ka kergemalt minna, aga üsna tüüpiline viis Suurbritannias pangakaart saada sisaldab kahekordset aadressi tõestamist. Üheks tõenduseks sobib üürileping, aga see peaks olema sõlmitud tuntud kinnisvarafirma kaudu. Kui elad tüüpilise idaeurooplase kohaselt kõigepealt sõbra diivanil, kuni endale otse omanikult soodsa korteri leiad, siis sa muidugi Suurbritannia pangakaardi saajaks ei kvalifitseeru.
Päästvaks kuldvõtmekeseks võib osutuda tööandja tõend, et töötad nende juures, oled aus maksumaksja ja kõik on hästi, aga taaskord peab tõendusvõimeline ettevõte olema suur ja tunnustatud. Mida enamik potentsiaalseid tööandjaid muidugi ei ole.

Pädevaks tõendiks loetakse ka ükskõik mis arvet, mis sinu nimele sulle postiga koju tuleb, aga kuidas sa sõlmid lepinguid ja saad arveid ilma pangakontota?! Siinkohal võib kuudepikkune ootamine saada lahenduse juhuslikult sülle kukkunud õnneliku saadetise kujul maksuametilt, mis pannakse teele ehk nii iga poole aasta tagant (ja mis võib sind muu hulgas rõõmsalt teavitada, et maksad liiga palju makse), ja ongi pangal piisav tõend, et vastaval aadressil sa elad, kui juba maksuamet (või ükskõik kes piisavalt tunnustatud) sulle sinna kirja saadab. Palju õnne, saad asuda pangakaarti taotlema!

Kuidas Brüsselis koju internetti saada

Kui inimene vahetab suve lõpus kodu, et alustada septembris kooliteed, on mõistagi üks esimesi olulisi asju kardinate aknale kinnitamise järel telekomifirmale helistamine, sest koju on vaja internetti. Kui kõnealusest firmast uuritakse, kas kolmapäeva pärastlõunal kella 14 ja 20 vahel sobib, mõtleb inimene, et päris pikk vahemik küll, mil kodus olla, aga saame hakkama, ülehomme veel kooli pole, ongi võimalik lugeda ja muid asju teha, milleks internetti vaja ei ole(?).

„Väga hea, me tuleme siis kolmapäeval, 23. oktoobril kella 14 ja 20 vahel,” ütleb lahke hääl telefonis.
„Aga praegu on august, mul on ikka kohe internetti vaja, mitte oktoobris…,” ahastad.

Õnneks seepeale hääl leebub, mõistab sind joonelt ja sõnab: „Kui teil nii kiire sellega on, siis me võib-olla leiame ühe aja 21. oktoobri ennelõunal.”


Süsteemid, kui need üldse töötavad, ketravad hoomamatu aegluse ja keerukusega. Kohalikud ei oska kurta, sest nii on alati olnud. Inimesi on palju rohkem ja selge see, et kõik teised tahavad ka neid teenuseid ja järjekorrad on osa elust ja süsteemidega pole mõtet võidelda, sest need töötavad omasoodu, ja väikse inimese halin mattub kuhugi riigipühade, siestade ja nädalavahetuste alla. Vahepeal võib muidugi juhtuda, et su taotlused kaovad kuhugi paberihunnikutesse ja millestki pole jäänud elektroonilist jälge, halvimal juhul tuleb otsast alustada. Elu lihtsalt on selline.

Ilmselgelt on ootaja aeg pikk, aga iseäranis väljakannatamatu sellele, kes pole ootamisega harjunud. Minuvanused ja nooremad eestlased vist polegi eriti midagi ootama pidanud. Ei korterijärjekorras, ei suhkrusabades. Vahest ainult lennujaamades. Mõni küll ootab jõule ja teine suve, aga aastaaegade kulg on paratamatus. See on samamoodi iseenesestmõistetav, kui välismaise asjaajamise tõhusus seda ei ole.

Eestlasel on ilmselt kõvasti rohkem mure- ja kärsitusgeene kui eluterveks eksistentsiks vaja oleks, ja igasugused väntsutused vallandavad kaasasündinud iivelduse ootamise suhtes, sest aeg jookseb. Juba rahvakalender paneb päeva täpsusega paika, millal peab loomad aasale laskma, millal heina tegema, mis ajaks peavad välitööd tehtud saama jne. Kiire on. Mida kauem tuleb oodata, seda kõrgemale nihkub mureheebel. Ebaõiglaselt on näiteks Vahemere maades umbes 200 ühesuguse ilmaga päeva aastas, heal juhul saad selle aja sees mitu saaki ja pole erilist muret, kui koristad vilja homme, mitte täna. Võib veel ühe päeva rannas vedeleda. Alati on aega.

Aga eestlasel on ka aega. On ka 24 tundi ja seitse päeva. Ta lihtsalt ei pruugi sellest alati aru saada.

Karin Sõmer on sommeljee ja vabakutseline elukriitik.