Teadlikult oma igapäevahoogu ohjates on võimalik elada nii, et aeg ei kulu niisama, vaid täitub tähenduslikkusega.

Vahepeal tuleb hoog maha võtta ja vaadata kasvõi omasoodu kulgevaid kalu. Kuvatõmmis Looduskalendri kalakaamerast

Mulle meeldiks mõelda, et mu suhe aeglusega on üsna ebaromantiline, kuigi kardetavasti peab see paika ainult osaliselt. Aegluse igapäevases praktiseerimises pole midagi kangelaslikku, seda saadab ja mõjutab erinevate suurte asjade (perekonna, töö, sõprade ja lähedaste) vahel navigeerimine, aga aegluseni jõudmist – tõsiasja, et aegluse tähendus mu elus on viimase kümne aasta jooksul pidevalt kasvanud – võib küll pidada väikeseks vastuhakuks oludele.

Peamise juhtnööri aegluseni jõudmisel võin sõnastada üsna lihtsalt: mulle on vabadus olnud rahast alati olulisem. Olgugi et Eesti kuulub maailma, kus keegi ei keela inimesel vabadust taotleda, eksisteerib siingi palju sotsiaalse sõltuvuse või kontrolli vorme – need on lihtsalt komplekssemad ja salakavalamad, mitte nii otsekoheselt piiravad kui näiteks Vana-Roomas või Põhja-Koreas. Selle tajumiseks ei pea lugema Foucault’d või Yuval Noah Hararit, kelle sõnul oli inimkond viimati vaba küttide ja korilastena.

Vabaduse aspektist pole ma leidnud endale paremat ühiskondlikku positsiooni kui vabakutselisus. Muidugi ei tähenda vabakutselise staatus täielikku vabadust. Aga kui sõnastada vabadus kui olek, kus sõltumine teiste inimeste tahtest pole nii suur kui sõltumine iseenda hoiakutest ja valikutest, siis vabakutselisus sobib hästi vaba tahte harjutamiseks. Vabakutseline peab suutma ise oma aega ja valikuid organiseerida ning see tähendab tahte regulaarset treenimist. Siin tulebki mängu aeglus. Vabakutselisel on tavapärasest suurem vabadus määratleda enda elu temposid. Mingid asjad tuleb ära teha, tähtaegadest tuleb kinni pidada (või tuleb vähemalt proovida), ent ainus, kes jälgib pidevalt, kas ja kuidas sa parasjagu tööd teed, oled sa ise. Kui tekib tunne nagu Salomon Vesipruulil, et „ei tule vaimu peale”, siis lubad endale jalutuskäigu või ennelõunase filmiseansi. Kui filmiseansse saab liiga palju, hakkab ülemus – su enda tahe – nii või naa sulle sisendusjõuliselt sõnu peale lugema. Kui ei hakka, jääd hätta.

Vabakutselise vabaduses mängivad suurt rolli pisiasjad. Võib öelda ka teisiti: vabakutselise vabadus võib olla killustunud, kuid killukeste kogunedes kasvab ka vabaduse pideva kohaloleku tunne. Heaks näiteks sobib hommik. Mulle on oluline, et saan reeglina ise määrata, millal päev algab ja lõppeb. Suudaksin vist kenasti regulaarsel tööl käia, sest olen varajane ärkaja. Aga siin pole oluline mitte tegutsemine, vaid teadmine. Teadmine, et võin ärgata hiljem, et saan rahulikult kohvivee keema panna, munad pannile lüüa ja alt postkastist ajalehed tuua. Teades seda, kui palju inimesi peab samal ajal juba tööl olema, kui mina kodus kohvi joon ja ajalehte loen, tundub mu killuke vabadust suur privileeg, mille hoidmiseks peab pidevalt tööd tegema.

Toimivaks vabakutselisuseks peab tagama või kindel olema, et sulle tehakse piisavalt koostööpakkumisi, et saaksid leiva lauale ka hetkedel, mil pakkumisi tuleb vähem. Teiseks tuleb sissetulekute ebaregulaarsuse kompenseerimiseks teha üsna palju erinevaid asju. Vähemalt minu alal, kirjatöös. Kirjatöö esimene suur eelis seisneb tõsiasjas, et tihe ja põnev tööpäev võib mööduda koduseinte vahelt väljumata. Teise suure eelisena, kuna kirjatööl on palju erinevaid vorme (rohkem kui arvatakse), pole ma rutiini ja sellest tulenevat tüdimust tundnud juba aastaid. Ainult mõnikord, näiteks mõnda romaani tõlkides, aga selgi juhul alles töö viimases otsas, mil rutiinitunne seguneb suure töö lõpetamisest sündiva elevusega.

Pärast hommikusööki võib jääda köögiaknale vaatama, kuidas tuul puuvõrasid kiigutab. Kui aeglus on juba tekkinud, siis ta niisama kergelt ei katke, vaid püsib pidevalt foonil ning hoiab elu töiste sööstude või sörkide taustal koos.

Kuid miks rääkida vabakutselisusest, kui peaks hoopis rääkima aeglusest; kuidas seostub vabadusetaotlusega aeglus? Kunagi, kui läksin tööle Eesti Kirjanike Liitu, jäi mu eelkäijast arvuti ekraanisäästjale ringlema lause „Festina lente”. See oksüümoron mõjus üllatavalt, sest ma polnud aeglasele kiirustamisele mõelnud. Järgnevatel aastatel muutus too juhtlause aga ootamatult aktuaalseks ja on seda jätkuvalt. Vabakutselise vabaduse üks suurimaid väärtusi on vabadus valida oma aeglust, hoida aeglust alati käepärast ja käeulatuses. Muidugi, kiirust samuti. Mu päev pole tavaliselt sugugi täis rahulikku meditatsiooni akna all, sest oma asjade kõrvalt tuleb sageli kodus toimetada, saada leplikult hakkama argipäeva logistikaga. Kui nende vahele lisada tegemist ootavate tööde kuhi, tööalased suhtlemised ja avalikud esinemised, mida mõni nädal võib koguneda omajagu, muutub kogupilt üsna intensiivseks. Ent ometi, mul on vabadus pikkida kiiruse vahele aeglust – hoo aeglustamise võimalus on pidevalt avatud ning enamasti reaalselt võimalik. Ei pea ühistranspordiga tingimata koju kimama, vaid võib paar peatusevahet jalutada, jälgida, mis ümberringi toimub, ning sattuda toredatele hetkedele. Pärast hommikusööki võib jääda köögiaknale vaatama, kuidas tuul puuvõrasid kiigutab. Kui aeglus on juba tekkinud, siis ta niisama kergelt ei katke, vaid püsib pidevalt foonil ning hoiab elu töiste sööstude või sörkide taustal koos.

Mitmeid aegluse vorme annab tänu töö iseloomule ühendada kiirusega. Näiteks siis, kui minult tellitakse raamatute või filmide arvustusi – loeksin ja vaataksin neid niigi, tekitaksin nendega nii või naa omale aeglust, ainult et nüüd osaleb aeglus ühtlasi igapäevatööde rütmis. Olen oma lastele selgitanud, et kui laman voodil ja loen raamatut, tähendab see ühtlasi, et teen intensiivset tööd – kuigi see väide peab paika, kõlab see samas ikkagi pisut naljakalt. Miks? Just lugemises sisalduva aegluse tõttu. Lugemisega treenin aju ning ajuga teenin elatist, aga lugemine võib sageli minna sujuvalt üle lõunauinakuks või meeliskluseks. Arvan, et kui mul poleks pidevat juurdepääsu aeglusele, järelemõtlemisele või uutele seostele, kui poleks aegluse pidevust kiiruse katkestuste taustal, oleks mul ka raske oma mõtteid kirja panna. Sõnad kuuluvad kiirusele, seda ühte liitvad mõtted aeglusele.

Aeglusega on üks huvitav asi: kui kontakt sellega eksisteerib, ei nõua aegluses viibimine palju aega. Pooletunnine jalutuskäik võib olla päeva kõige intensiivsem hetk. Aegluse kogemine on kiirustamisest palju intensiivsem, olgugi et vastupidi kiirusele ei pruugi aeglusel olla alati vahetuid tulemusi. Kui poleks aegluse esmapilgul tühja kohta, kuhu saavad tekkida uued mõtted, siis poleks kiirusel kuhugi liikuda. Kui aeglus ei annaks võimalusi jõuda ideede või nende lahendusteni, muunduks kiirus inertsiks. Asjalikumalt öeldes: kui kiirus toob toidu lauale, siis aeglus annab sellele maitse ja värvi.

Muidugi, ega see siis kõik nii ilus ja ideaalne ka pole. Tihti jään tähtaegadega hätta. Mõnikord olen päeva lõpuks rampväsinud. Sageli tabab mind tunne, et pööran tööde tõttu liiga vähe tähelepanu oma lähedastele. Aga kui minna korraks aja juurde tagasi, siis annab aeglane kiirustamine võimaluse elada ilma igavuseta, ilma aja kulutamiseta. Aeg ei kulu, vaid täitub. Täitumise tunne aga tuleneb aegluse pidevusest ja tihedusest – pinnasest, millest kasvavad seosed ja sõnastused. Maailma mõtestamine, mis on maailma huvitavaim asi.


Jan Kaus on kirjanik, esseist, kriitik ja kunstnik. Kaus on avaldanud viis romaani ning kaks luule- ja kolm miniatuurikogu. Ta on osalenud kunstinäitustel ja illustreerinud luulekogusid ning on üks Tallinna rahvusvahelise kirjandusfestivali HeadRead korraldajatest.