Kui pole parajasti võtta kedagi, kes mahedalt keelt kõrva ajaks või mõnusalt juukseid sasiks, tuleb appi internet (nagu ikka!), kus virtuaalseid meeleerutajaid leidub igale maitsele.

Kunstripsmete ja beebiroosa huuleläikega humanoidinäoga noormees Tony Bomboni, kelle „The Most Relaxing ASMR Video Ever Made” Youtube'ist vaadatav on.

Kuna ma ei ole varem ASMRiga kokku puutunud, siis otsustasin katsetada populaarseimate paladega, mida on internetis enim vaadatud-kiidetud. Redditis oli üks hinnatuim video selline, kus prantsuse keelt kõnelev noormees näpib ja koputab erinevaid puidust kamme ning hingeldab kergelt sinna juurde. Mulle mõjub selle juures kõige rahustavamalt noormehe enda keskendunud ja rahulik olek, mis aitab aja maha võtta ning hõljuda koos temaga kummalises aegruumis, kus mingi kammi koputamine muutub justkui universumi keskpunktis. Kui panna sinna juurde veel tema rahulik hingamine ja see, et oluline pole mitte isik, vaid ainult tegevus, mida ta sooritab, muutub video omalaadseks meditatsiooniks. Aga peale autori enda seisundi ei suuda miski mind võluda, pigem ajab kõik, mis on otseselt helidega seotud (koputamine ja krigistamine), mind irreaalselt närvi.

Järgneb naine, kes hingab ja laksutab oma keelt, ning video lõpuks marsib musta hobusena kaadrisse tema valge kass, kes hakkab nurruma. Kui kassi nurrumine välja arvata, ei suuda ma kumbagi videot eriti kuulata. Poole ajast käivad üle mu keha jubedusvärinad, enamik helisid ärritab mind sama palju nagu see, kui õpetaja kooliajal kriidiga kogemata valesti mööda tahvlit tõmbas, mistõttu kostus selgroogu läbistav kriiksatus, mille peale kogu klass sisemiselt röögatas.

Kahe pigem ärritava kogemuse peale tekib mul juba teatav eelarvamus, et ehk ei ole ASMR mulle. Katsetan edasi.

Leian YouTube’ist ühe vaadatuima video, kus kunstripsmete ja beebiroosa huuleläikega humanoidinäoga noormees kuulutab, et kavatseb teha „the most relaxing video ever”. Kuulan ära piinava sissejuhatuse ja lasen tal puidust pärlitega mängida ning meigipintsliga seina hõõruda. Need helid on üsna meeldivad, aga kuna ta peab vajalikuks sinna vahele sosistada ja keelt laksutada, tõusevad mul taaskord ihukarvad püsti ja käsi haarab järgmise video järele.

Leian 4,5 tunni pikkuse teose, kus katsetatakse enam-vähem kõike, mis võimalik. Mõne asja vastu – nagu sulega kaamera silitamine ja pastakaga kirjutamine ning kuivade lehtede krõbistamine – ei ole mul midagi. Samas ei saa öelda, et miski oleks mulle kuidagi rahuldust pakkunud. Püsib aga pidev hirm, et äkki tuleb kuskilt mingi ebameeldiv krigin või matsutus, mis mul pulsi jälle üles lööb. Seda aeg-ajalt juhtubki. Tänan ennast otsuse eest esialgu mitte kõrvaklappe kasutada.

Selle najal otsustan edaspidi vältida videoid, mis sisaldavad sosistamist, sest ilmselgelt mõjub see mulle laostavalt.

Tuleb välja, et ülipopulaarne teema on kõrva puhastamine. Mingil põhjusel on väga paljudel inimestel kodus kunstkõrvad. Jälgin 15 minutit, kuidas mingi naine ühe sellise kallal vatitikuga askeldab, ja taban ennast mõttelt, et see vist tõesti ei ole minule. Tuleb meelde, kuidas aastaid tagasi olid populaarsed peavisplid, mida müüdi esoteerikapoodides massaaživahenditena ja mis pidid peanaha verevarustust parandama. Siiamaani on nii, et kui keegi üritab sellega naljapärast mu peanahka puudutada, hakkan ma röökima ja hüppan eemale, sest midagi ebameeldivamat ei suuda ma endale ette kujutada. Enamjaolt on sama ka nende videotega. Palju on irreaalselt ärritavat ja sinna sekka natuke neutraalset suvalist silitamist või hingeldamist.

Leian video, kus üks naine kammib teisel pead. See on kõige lähedasem rahuldusele, mida need videod peaksid pakkuma. Mulle meeldib, kuidas tema tegevus viib mu ajast välja, kõik muutub aeglasemaks, mu hingamine rahuneb, pulss aeglustub. Tundub, et ei ole ohtu, et tekiks mõni heli, mis võib mind ehmatada või ärritada.

Nüüd ronib mulle sülle kass Sirje, kes hakkab silitamise peale nurruma. Temast leviv vibratsioon ja soojus rahustavad mu paremini maha kui ükski vaadatud video. Panen need kinni ja istun vaikuses, kuulan kassi nurru ja tänaval mahedalt sõitvaid autosid. Mu kõrvad on kõigest sellest ülitundlikuks muutunud, nii et panen tähele iga pisimatki krõpsatust. Tekib mõnu vaikusest ja sellest, et keegi ei taha mulle midagi sosistada ega minu kuuldes mingeid imelikke esemeid näppida.

Olen olnud terve elu hädas sellega, et mind ärritavad paljud helid, nagu söömishääled või vali bass või ehmatavad kriginad, mida teised inimesed tavaliselt ei kuulegi. Olen lahkunud kinost, sest näitlejad matsutasid filmis ning minu jaoks oli see talumatu. Harisin ennast hiljuti ning sain teada, et selle nähtuse nimi on misofoonia ja see on miski, mida ei saa ise juhtida. Sellega peab õppima hakkama saama. Tundub, et ASMR on sellesama nähtuse teine külg, aga paraku ei õnnestu mul temaga sõbraks saada. See, mis on kellegi jaoks meeldiv kogemus, on mõnele teisele alati vastukarva silitamine. Panen hea muusika vaikselt mängima ning paitan Sirjet, kes rullub nurrudes natuke aega diivani peal ja läheb siis oma krõbinaid sööma. Selle hääle vastu pole mul midagi.


Mis on ASMR?

Autonomous sensory meridian response ehk lühendatult ASMR on vastuoluline nähtus, mida võiks nimetada lausa omaette fetišiks. See kujutab endast naudingu ja lõdvestumise eesmärgil sooritatavaid tegevusi, millele keskendumine kutsub mõnes inimeses esile kerget kõditunnet või stimuleerivat surinat. Enamasti väga intiimselt lähedalt salvestatud erinevate helide tekitamine ja sinna juurde ka poolsosinal rääkimine (aga mõnel juhul ka visuaalsed tegevused) panevad video vahendusel kogema lähedustunnet, mis peaks mõjuma inimesele paremal juhul kuidagi mediteerivalt-rahustavalt ning peletama ka üksindust. Üldiselt levinud arvamus on, et tegemist ongi ennekõike psühholoogilise nähtusega, mida kutsub esile malbe ja tasase inimhääle kuulmine või kellegi rahulik hingamine. Igal juhul võib internetist ja YouTube’ist leida ohtralt videoblogijaid, kes on võtnud sellise teenuse pakkumise oma hingeasjaks.