Vestlesin kümne lapsega, et kaardistada põhjuseid, miks nad on otsustanud oma vanematega suhtlemise lõpetada. Toon välja neli valusat kogemust. 

Päästikuhoiatus: tekstis esineb viiteid vägivallale ja suitsiidile. 

Mia* otsustas isa oma elust välja lõigata pärast seda, kui ta lapse sai. „Kui vaatan oma poega, siis näen lõputut süütust ja siirust. See väike inimene toetub mulle ja ootab, et ma kaitseks teda kõige eest. On rets, kui seda usaldust murtakse.” Mia oli pisike, kui isa hakkas mänguliste tegevuste käigus teda seksuaalselt kuritarvitama. Alles kahekümnendate algul, olles asunud üksi elama ja sunnitud oma tervisemuredega tegelema, suutis ta toimunut teadvustada. 

Seejärel juhtus kõik kiiresti: ta läks politseisse isa vastu ütlusi andma ja õige pea kutsuti isa ülekuulamisele, kuid viimane eitas kõike ning sellele ei järgnenud midagi. Pärast uurimise lõppu rõhutas mees, et tema süü ei ole tõendatud. Mia toob välja, et traumeeritud lastel võivad mälestused meenuda ja elu tõsiselt häirima hakata alles aastakümneid hiljem, seega ei kaitse lapsi ka praegune seadusandlus, mille kohaselt vananevad lastevastased seksuaalkuriteod kümme aastat pärast täisealiseks saamist.¹

Mia oli pisike, kui isa hakkas mänguliste tegevuste käigus teda seksuaalselt kuritarvitama.

Aastaid hiljem, esimest korda vanaisaks saades, hakkas isa rohkem kontakti otsima. Tihedamaks läinud külaskäigud ja teesklus, nagu elevanti ruumis ei oleks, muutusid aga Mia jaoks koormavaks – ebakõla reaalsete tunnete ja sõbraliku näo tegemise vahel rebenes liiga suureks. Eranditult iga kord pärast isaga kohtumist ta nuttis, tarvitas alkoholi või leidis tuge narkootikumidest, jäi aina kauemaks pidutsema ega tulnud lubatud ajaks tagasi koju. Ta teadis, et põgeneb kõige eest, mida temaga lapsena tehti, ent ainuüksi teadmine ei taganud muutust. Alles isaga suhtlemise täielik katkestamine lõi pildi selgeks.

„Ma kirjutasin aasta alguses isale pika meili, kirjeldasin, mida ta minuga tegi, ja seda, kui vale see on.” Mia andis mõista, et soovib suhtlemise täielikult lõpetada. Isa näitas küll üles kurbust, kuid eitas jätkuvalt kõike ning avaldas lootust, et asjad saavad korda ja nad suudavad teema unustada. Mia meelest oli kiri konstrueeritud nii, et õhku ei jääks kahetimõistetavust ega kübetki süüd. Ja isal on, mida kaotada – ta on Eestis sotsiaalselt kõrgel kohal, mõjuvõimas inimene. Isa tahtis kohtuda, et asja arutada, aga Mia keeldus. „Kui ta ütleks mulle, et jah, see juhtus, ja võtaks vastutuse oma tegude eest, paluks vabandust, siis võib-olla meil oleks võimalik edasi suhelda,” seletab ta, lisades, et sisimas ta teab, et seda ei juhtu mitte kunagi. 

Suhtlemise lõpetamist nimetab ta kannapöördeks oma elus – pärast seda ei otsinud ta enam droogidest võimalust põgeneda, leidis mingit sorti meelerahu ja kinnituse, et tema valu on päris, ta ei mõelnud juhtunut välja. Mia rõhutab, et isegi sellise teo järel oli otsus isa oma elust täielikult välja lõigata väga keeruline, ilmselt on see iga lapse jaoks üks paras heitlus.

Eranditult iga kord pärast isaga kohtumist ta nuttis, tarvitas alkoholi või leidis tuge narkootikumidest.

Panen tähele, et ükskõik kui vägivaldne ja düsfunktsionaalne suhe vanematega ka seniajani poleks, on selle täielik katkestamine raske otsus, mis ei sünni üleöö. Tihtilugu on vanematele antud mitmeid võimalusi, ent tulutult. Enamiku laste suust kostab, et neid ei kuulata, ei mõisteta, vanemad ei näe oma probleeme selge pilguga. 

Vabandus on lastele kauge unistus. Vanematest rääkides kerkivad pinnale sõnad „infantiilne”, „lapsik”, „ebaküps” – ei olda oma tunnetega kontaktis. Mõnikord tülitsetakse keevaliselt, teinekord on kogu pere harjunud valukohti sedavõrd vältima, et mudane vesi läheb küll seistes selgemaks, kuid seda puudutades võivad konfliktid taas üles kerkida.

Vaadete erinevus sassis suhete vahel

Kaks aastat tagasi küsis Eeva* õde jõulude eel, kas ta ikka tuleb koju. Eitava vastuse saanud, algas süütunde sigitamine: õde saatis pilte, millel ta on kunagi vanemate kõrval rõõmus olnud, ning pani ette, et kui vanemaid enam ühel päeval ei ole, kahetseb ta suhtlemise lõpetamist. Aasta hiljem, järgmistel pühadel oli õde mõistvam, andis märku, et teab, et nad on erinevad, ent soovis siiski ühist keelt leida. Nad hakkasid taas vähesel määral suhtlema, kuid Eeva ei olnud veel valmis jõuludeks koju minema. 

Eeva oli juba aastaid mõelnud, et lõpetab perega suhtlemise. Pere leidis, et ta võib küll ära minna, aga eeldas, et küll viha ühel hetkel lahtub ja elu läheb vanaviisi edasi. Eeva tundis end selle võrra kehvemini. Tal oli tunne, nagu ta läheks iga kord, saba jalge vahel,  tagasi, kuid vanad probleemid ja dünaamikad kerkivad taas üles. Ta otsustas, et ei lähe koju enne, kui ei olda valmis omavahelistele probleemidele otsa vaatama. 

Algas süütunde sigitamine: õde pani ette, et kui vanemaid enam ühel päeval ei ole, kahetseb ta suhtlemise lõpetamist.

Kuigi Eeva on lapsest saati mõistnud, et tema iseloom ja vaated ei ühti ülejäänud pere omadega, on erinevused täiskasvanueas veelgi suuremaks, tema silmis lausa ületamatuteks kärisenud. „Minu väärtused on peres mureallikaks. Olen see super leftist, vegan, kuradi keskkonnakaitsjast must lammas.” Talle ei mahu pähe, et kui sõbrad, keda ta teab pea kolmkümmend aastat, austavad ja hindavad teda sellisena, nagu ta on, siis kuidas pere teda ja tema vaateid tõsiselt ei võta. Otsese näitena toob ta toitumise – teda naeruvääristati endiselt ka siis, kui ta ei olnud juba aastaid liha söönud. Sellesse suhtuti üleolevalt, nagu ta ei oleks oma valikuid läbi mõelnud. „Olen kõige noorem ja mind koheldakse endiselt kui teismelist. Sõpradest on saanud mu pere. Ma olen väärt austust ja kui ma ei saa seda oma perelt, ei tähenda see, et peaksin ennast kuidagi muutma. See on okei, kui nad ei ole mu elus.”

Kuigi peres on olnud ka palju armastust ja Eeva usub, et kui ta sooviks, võetaks ta avasüli vastu, ei ole see piisav. Tema kardinaalselt erinevad vaated ja lahendamata tülid koos rikkis peredünaamikaga on tema jaoks talumatud. Ta ei näe enam vajadust üksteise eludes olla ega tegele aktiivselt suhete parandamisega. Kaks aastat tagasi lõpetas Eeva isaga suhtlemise täielikult. Enne seda ta veel proovis ühiseid tegevusi leida ja käis temaga looduses, ent isa suurenenud alkoholilembus ning poliitilised ja maailmavaatelised erimeelsused hulpisid ikkagi pinnale. „Ühel hetkel võisime rääkida luikedest, aga teisel suutis ta ikkagi pagulased jutu sisse tuua. Ta on rassist, homofoob ja islamofoob, on valinud EKREt. Ma ei toeta sellist maailmavaadet, ma ei taha sellist asja oma ellu,” seletab Eeva keevaliselt.

„Minu väärtused on peres mureallikaks. Olen see super leftist, vegan, kuradi keskkonnakaitsjast must lammas.”

Poliitilised ja maailmavaatelised erimeelsused on kusjuures järjest enam põhjuseks, miks laste ja vanemate vahele on kiil löödud. Kasvanud ekraaniaeg ning raskused TI-lögas ja valeinformatsioonis orienteerumisel on lükanud vanema põlvkonna järjest enam paremäärmuslike vaadete rüppe. Nende lapsed on aga digitaalselt n-ö rohkem kodus, oskavad valeinfot paremini ära tunda; teadupärast on nooremad inimesed ka vasakpoolsemad. 

Sotsiaalmeedias ja Redditis propageeritakse järjest enam vanematega kontakti täieliku katkestamise strateegiat, mida soovitatakse enese hoidmiseks. Lähemalt on teemat vähe uuritud, kuid USAs tehtud küsitlustest on välja tulnud, et enam kui kolmandik täiskasvanutest on tülis oma vanema, lapse, õe-venna, vanavanema või lapselapsega. Pooled USA täiskasvanutest on tülis lähedase sugulasega, kusjuures 18% on nimetanud põhjuseks poliitilisi erimeelsusi.²

Distants teeb pildi selgemaks

Vahel ei ole aga vanemaga suhtlemise lõpetamine võimalik. Johanna* on suhtlust mõlema vanemaga vähendanud ja püüdnud läbikäimist ka katkestada, ent ema puhul on see eriti keeruline. Ta oli neljane, kui ema ähvardas, Johanna kaenlas, aknast alla hüpata. Ema sai abi ning ka diagnoosi – skisofreeniline psühhoos –, mis on aidanud Johannal suuremaks kasvades mõista, et see, mis toimus, ei olnud kuidagi tema süü. Lapsepõlve ja ema halvemaid episoode kirjeldab ta siiski sõnadega „hirmus” ja „arusaamatu”. Selle kõrval on sirgumist varjutanud isa kõrged ootused ja rahulolematus. Isa ähvardus, et Johanna lõpetab nagu ema, on sügavale naha alla pugenud, enesekindlust ja hakkamasaamist häirinud. 

Ta oli neljane, kui ema ähvardas, Johanna kaenlas, aknast alla hüpata.

Pärast ema teist suuremat episoodi, kui Johanna oli 11-aastane, ei pidanud isa enam vastu, vanemad lahutasid ja Johanna jäi ema juurde. See aga tähendas koolikohustuste kõrval ema eest hoolitsemist. „Mu ema ütles, et vajab mind. Ja ma andsin endast parima: ajasin teda hommikuti üles, et ta tööle läheks, ja püüdsin kuidagi motiveerida, et ta seal püsiks.” Isa teda enda juurde võtta ei saanud, sest elukoht, mida jagati uue abikaasa ja Johanna noorema vennaga, oli tilluke. Põhikooli lõpetas ta üle noatera – keskmine hinne 2,8. Ema vaimse tervise halvenemise tõttu õnnestus gümnaasiumiajaks vanavanemate juurde kolida. „Mu emaema tegi mulle süüa, koristas tuba, pesi pesu – tegi kõike, mida mina olin sinnamaani teinud ema jaoks. Lõpuks keegi hoolitses mu eest. See võib-olla päästis mu elu.”

Tartusse ülikooli minnes sai ta emast esimest korda päriselt eemale ja nägi olukorda pisut selgemalt. Kohates seal oma tulevast abikaasat ja nähes tema läbikäimist oma vanematega, sai ta kinnitust, et tervislikud peresuhted on võimalikud. Kehvade otsuste tagajärjel vajas ema aga raha, mida niigi õhukeste taskutega tudengil oli vähe, kuid toetamisest oli raske keelduda. 

Mõned aastad tagasi sündis Johannal laps. Peres oli parasjagu käimas pärandijama, mistõttu ema teatas ühel hetkel, et peab kogu pere tapma, et vara endale saada ja lõpuks väärikat elu elada. Jahmunud, mõistis Johanna, et peab ennast ja oma last kaitsma. Tal ei olnud enam ka aega, et ema rahamurede ja probleemidega tegeleda: „Kui ta helistab mulle ja ma ei võta vastu, siis ta helistab, helistab, helistab, teeb nii palju vastamata kõnesid, kui ta viitsib või jaksab. Ja siis võtab näiteks ühendust politseiga ja ütleb, et ta tütar on surnud.” 

„Lõpuks keegi hoolitses mu eest. See võib-olla päästis mu elu.”

Kui ema kirjadele või kõnedele ei reageerita, hakkab ta peas kerima detailne sündmustik, mis tundub talle reaalsusena. Vahel on see lugu sellest, kuidas tulnukad on Johanna ära röövinud või keegi on varastanud ta identiteedi ja treenib teda Venemaal snaipriks. „Olen ta numbri ära blokeerinud, aga meiliaadressi mitte ja pean talle vastama, midagigi. Ütlen tavaliselt, et sain ta kirja kätte, sest vastasel juhul ta kas võtab ühendust mu tööandjaga või võib isegi mu kohtusse kaevata. Ja siis ma pean hakkama selle jamaga tegelema.”

Ema haigus on küll tõsine, aga teisalt kasutab ta seda Johanna sõnul relvana. „Ta püüab manipuleerida sellega, et tal on nii raske. Kõik need diagnoosid, haigused ja tema ei saa mitte midagi teha! Aga ravimeid ei ole ta ka nõus võtma,” on tütar nõutu. „Alles nüüd, kui mul on endal laps, olen hakanud aru saama, kuivõrd vale ja haige see kõik on, mida mu ema on teinud ja kuidas ma olen üles kasvanud. Lapsena pidasin seda normaalseks, arvasin, et kõigil on selline elu.” Vaatamata kõigele tajub Johanna siiski, et vanematega suhtlemise lõpetamine on tabu, inimesed vaatavad sellele viltu. Seetõttu ei maini ta seda kergekäeliselt, kuna ta ei jõua loo tagamaid jutustama hakata.

„Kui mu ema on kaine, on ta parim ema maailmas” 

Inimesed, kellega vestlen, on tajunud, et kui nad teistele oma otsusest räägivad, siis just emaga suhtlemise katkestamist peetakse julmaks, ebaloomulikuks – kiiresti pannakse lauale asjaolu, et ta on ju sind üheksa kuud kandnud, sünnitanud, kasvatanud.

Näib aga, et isaga suhtluse lõpetamine on tavapärasem, ehk isegi normaliseeritum (see ei tähenda muidugi, et see oleks kerge) tihtilugu ka seetõttu, missugune ühiskondlik roll on isadel ja mis rolli isad end ise panevad. Jään mõtlema, kui paljudel on vedanud isaga, kes on olnud igas mõttes kohal, tundnud huvi lapse toimetuste vastu? Isaga, kes ei oleks vägivaldne või vältiv?

Vaatamata sellele, et suhete lõpetamine võib olla raske või ebaloomulik, toovad pea kõik täiskasvanud lapsed välja, et suhtlemise katkestamine on nende vaimsele tervisele hästi mõjunud. Üksikemaga üles kasvanud Liisa* pidi 11-aastaselt tööle minema, et kommunaale maksta. Teismelisena hakkas ta ohtlikke olukordi otsima, et mõtted keerulistelt kodustelt oludelt eemale viia. Nii mõnedki juhtumised on ta ajusoppi väikesesse kirstukesse pakkinud ja silma alt ära pannud. Viimasel ajal iga nädal terapeudikabinetti külastades on ta jõudnud tõdemuseni, et suur osa tema probleemide juurpõhjustest peitubki lapsepõlves, kui labane see ka poleks. Nii avastaski Liisa, et kuigi ta on emale lapsepõlves toimunu andestanud ja viha temas ei leidu, on ta sügavalt pettunud, et ema oli see, kes lasi tal end ebaturvalistesse oludesse panna. 

 „Alles nüüd, kui mul on endal laps, olen hakanud aru saama, kuivõrd vale ja haige see kõik on, mida mu ema on teinud.”

See mõistmine tegi suhte veelgi vaevalisemaks. Aina raskem oli taluda ema emotsionaalset ebaküpsust, tema soovi piirata Liisa suhtlust isaga ja südapäeva nihkunud purjus peaga tehtud kõnesid. Ta mõistis, et ema küll ütleb, et tegeleb oma probleemidega, aga tegelikult ta lihtsalt eeldab, et probleem läheb ära, kui ta on piisavalt õnnelik. Ühel reisil olles võttis Liisa mere ääres arvuti lahti ja kirjutas emale kirja, selgitades oma vaatenurka ja paludes mitte ühendust võtta. Ta esitas ultimaatumi: kui ema tahab temaga suhelda, peab ta oma probleemidega päriselt tegelema. „Mu vaimne tervis on läinud pärast suhtlemise lõpetamist kordades paremaks. Tunnen, et pean ennast praegu kaitsma.” 

Kliiniline psühholoog ja sel teemal mitu raamatut kirjutanud Joshua Coleman³ toob samuti välja, et suhete katkestamine on katse vähendada vanema jätkuvat mõju täiskasvanud lapsele. Ka tema kogemuse kohaselt on suhtlemise lõpetamine laste jaoks valus, ent seda peetakse sageli ainsaks võimaluseks, kuidas elu enda kätesse võtta. Selleks aga, et uuesti suhtlema hakata, peab laps olema tema sõnul kindel, et kui vanemaga leppimine on halb mõte, siis on võimalik taas suhe katkestada.

Coleman aitab oma töös vanemaid, kelle laps on nendega suhtlemise lõpetanud, ent tegeleb ka vanemate ja laste lepitamisega. Tema väitel on lepitamisprotsess mõlema poole jaoks äärmiselt raske. Täiskasvanud lapsel on keeruline riskida ja avada oma tundeid inimesele, kes on talle kannatusi põhjustanud. Vanemal on aga keeruline tunnistada, et ta on oma last sügavalt haavanud, reetnud või alt vedanud. Coleman nendib, et see on seda väärt, kui mõlemad suudavad end teineteise kingadesse panna. Lepitustee peaks aga algama vanemast. Vanemal tuleks anda lapsele ruumi ja aega, et rääkida, miks oli tarvis suhted katkestada; vanem peab taluma valu, kurbust ja süütunnet, peab lapsele kaasa tundma, peegeldama. Colemani kohaselt on tema ülesanne suunata vanem eemale kaitsesse minemisest, ratsionaliseerimisest, lapse või kellegi teise süüdistamisest. 

Kuidas tühimikku täita?

Tõenäoliselt püüavad paljud vanemad luua teadlikult oma lastele paremat lapsepõlve, kui oli neil endil. Kuuldud lugudest ilmneb, et vanemad, kellel on olnud äärmiselt keeruline lapsepõlv, ei pruugi oma järglaste muresid tõsiselt võtta. Seda seetõttu, et võrreldes kohutavat millegi veel kohutavamaga, muutub kohutav täitsa okeiks, talutavaks. Nii võivad vanemad oma laste kannatuste suhtes pimedad olla. 

Ka toksilise vanema oma elust eemaldamine võib tekitada ellu tühimiku, mida on raske täita. Kui uurisin lastelt, mida nad teevad, et end hoida, end n-ö ise kasvatada (ingl self-parenting), tõid pea kõik esimese asjana välja teraapia. Tihti on vanemaga distantsi loomine, olukorra aktsepteerimine ja suhtlemisse pausi tegemise otsus saanud alguse just sellest. Individuaalteraapia kõrval rõhutatakse ka tugigruppide, tugeva kogukonna ja sõprade olulisust, enesega hellalt suhtlemist ja enda toetamist. Need, kes on ise lapse saanud, leiavad oma lapse kasvatamisest ja uute kasvatusteadmiste rakendamisest tervendavat. 

Otsus suhted katkestada teeb enamasti elu keerulisemaks, esile võivad kerkida ootamatud tunded, tõenäoliselt peab midagi lappima hakkama. See võib aga olla ühele poolele äärmiselt vajalik, isegi ainuõige samm. Kui laps on oma vanemaga suhtlemise lõpetanud, on sellel tõenäoliselt vägagi mõjuv põhjus.

*Nimi on allika palvel muudetud.

Helena Aadli toimetab Värskes Rõhus proosat ja on tänulik kõikidele inimestele, kes olid loo tarbeks valmis võhivõõrale oma südant puistama.

Mette Mari Kaljas on graafiline disainer ja vabakutseline kultuuritöötaja. Parasjagu on kujundamisel ajakiri Hea Laps, üks näidend, üks kokaraamat ning palju väikseid joonistusi.  

1. Mia rõhutab hiljuti loodud rahvaalgatuse „Kaotada laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumise ajaline piir ja määrata ohvritele hüvitis” olulisust. ↩︎
2. Usborne, S. 2026. ‘I feel like I’m losing her’: the families torn apart by older relatives going far right. – The Guardian, 18.04. ↩︎
3. Coleman, J. 2024. Rules of estrangement: Why adult children cut ties & how to heal the conflict. Random House. ↩︎