Müürileht jätkab traditsiooni kohtuda Eestit Veneetsia kunstibiennaalil esindava kunstnikuga vahetult enne avamist, et vestelda seekord nii elust kahe riigi vahel, vanemlusest kui ka kunstist.

61. Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kunstnikuks valis rahvusvaheline žürii 2024. aasta sügisel avalikul konkursil Merike Estna, kelle nimi on loodetavasti lugejatele juba tuttav. Minu esimesest ja seni viimasest intervjuust Estnaga on möödas seitse aastat, mis tundub maailmas vahepeal toimunud sündmusi arvestades nagu sajand. Tookord valmistas ta ette oma isikunäitust „Tuleviku tont täis mineviku mälestusi” Malmö moodsa kunsti muuseumis, mille tarvis tal valmis muu hulgas ka neljaosaline monumentaalteos „Ohustatud aegade ookean” – seda nüüdseks erakogusse kuuluvat monumentaalmaali võib vaadelda kui batüskaafiga hiidmillimallikate kolooniasse sisenemist. Kahe intervjuu vahele mahtuv „sajand” on toonud tema ellu suuri muutusi – elu ja töö Eesti ning Mehhiko vahel, kaks korda lapsevanemaks saamise ja nüüd ka uue monumentaalprojekti Veneetsias. Jätkunud on aga tema loomingulised püüdlused seoses elava maaliga, mistõttu ta alustabki peagi Veneetsias n-ö avalikus hiidateljees viis kuud järjest iga päev 22 suurest lõuendist koosneva teose maalimist.

Sean sammud Don Bosco saleeslaste noortekeskusesse, mille hoovis on endine kirik, mida kasutatakse nüüd pallimängusaalina. Selles „pühas võimlas” käib kibe töö, sest terve põrand tuleb katta tuhandete keraamiliste plaatidega, mis on talvel ARSi kunstilinnakus glasuuridega põletatud, ehitatakse ka metallist tugistruktuuri, kuhu vinnatakse hiljem samuti Tallinnas valmis pingutatud lõuendid. Keskusesse pääseb kitsast ja vaiksest kõrvaltänavast, sissepääsus tervitab kohe Itaalia katoliku preestri Giovanni Melchiorre Bosco kuju – mehe, kes asutas 19. sajandi keskel Torinos esimese varjupaiga, millest on kasvanud praeguseks kooli- ja haridusvõrgustik. Avanevast suurest asfalteeritud hoovist, kus saab mängida korv-, võrk- ja jalgpalli, astungi peagi valmivasse Eesti paviljoni „Lekkiva taeva maja”, kus vaatavad vastu nii korvpallirõngad kui ka tervet ruumi kattev hiiglaslik religioosne laemaal. Leiame Estnaga vaiksema nurga ja luban keset kiiret installiperioodi tema ajaga säästlikult ringi käia.

Oled nüüd viiendat päeva Veneetsias oma projekti „Lekkiva taeva maja” installimas ja valmistud paviljoni avama. Kuidas on tunne ja meeleolu kohapeal?

Väga mõnus. Kõik on siiamaani ideaalselt sujunud. Aega veel on, midagi võib ka teistmoodi minna, aga mul on olnud ülihea tiim nii Tallinnas kui ka siin. Alati on kasulik teha koostööd inimestega, keda sa juba tunned ja kes tunnevad ka sind. Kõik sai valmis ja pakitud pool päeva enne tähtaega, üsna imeline on siiamaani olnud. Tavaliselt kipub ikka projektidega niimoodi olema, et viimased päevad ja ööd on pingelised.

Veneetsia biennaal on pikk protsess ja Eesti paviljoni puhul on üks eeltöö alati sobivate ruumide leidmine. Mis kohti sa külastasid, enne kui praegusesse kirikust spordisaaliks ümber ehitatud hoonesse jõudsid? Mis sind siin võlus ja mis huvitavates kohtades sa veel skautimise ajal käisid?

Külastasime ülipalju kohti, ma täpset numbrit ei tea, aga arvan, et ligi kolmekümmet. See oli eelmise aasta aprillis. Sümpaatseid ja põnevaid ruume oli palju, näiteks üks vana ja lagunenud kirik, aga see oli raskemini ligipääsetavas kohas. Giardini lähedal oli tegelikult laguuni ääres üks ruumide kompleks, endised poepinnad, aga need oleks eeldanud projekti täiesti ümber tegemist. Mul oli algusest peale monumentaalsuse ja kohapeal maalimise idee ning esialgu olin üsna kindel, et tõenäoliselt tuleb teha kompromisse kas monumentaalsuse või asukoha suhtes. Giardini lähedale ma isegi ei lootnud sellist suurt ruumi saada. Üsna skautimise lõpus tõi meie kohalik sidemees Marco meid siia katoliikliku saleeslaste ordu noorte- ja hariduskeskusesse ja siis oli kohe selge, et see on õige koht. Esiteks on väga selgelt näha, et siin ei ole üritatud midagi peita, üks kiht asetseb teise peal – endine kiriklik funktsioon ja spordisaal jooksevad kokku. Täpselt sama lähenemine on minul maalides, pigem selline kollaažilik, ehitan kiht-kihilt asju üles. Teiseks muidugi mastaap ja enneolematult hea asukoht. Ühtlasi on see funktsioneeriv kogukonnakeskus, tänavalt sisse astudes jõuad päris elanike Veneetsiasse. Hommikupoolikuti on siin vaikne, aga pärast kooli tulevad lapsed, mängivad igasuguseid pallimänge, toimuvad tangotunnid, peetakse sünnipäevasid jne. Siin on ikkagi n-ö päris Veneetsia, meeleolu on imeline. Lisaks kõigele on sümpaatne, et meie makstav rent ei lähe oma palazzo’sid üüratute summade eest rentivatele vana raha perekondadele, vaid toetab pigem kohalikku toimivat kogukonda. 

Mõne päeva pärast saabub koos su elukaaslase vanematega Mehhikost su enda pere. Kas elu läheb siis kraadi võrra intensiivsemaks?

See oli üldsegi mu abikaasa idee, et tuleksin kohale nädal enne neid, et rahulikult töösse sisse elada. Alguses tundus see mulle ennekuulmatu ettepanek, aga tegelikult oli see väga hea mõte. Mul on väiksed lapsed ja oma korterisse jõudes sain aru, et see on paras surmalõks. Olen seal päris palju asju ära tõstnud ja laste tulekuks ette valmistanud. 

Oled andnud nii kodumaisele kui ka välispressile kümneid intervjuusid, sinu meediasuhtlus ei lõppe meiegi praeguse vestlusega. Kas tunned, et tahaksid pigem juba pea ees lõuendisse sukelduda ja värvipurkidega rääkima hakata?

Täiega! Võib-olla kõige ootamatum ongi olnud see töömaht, mis intervjuude andmisega kaasneb. Kõike muud oskad kunstnikuna oodata – suur produktsioon, palju tööd, koosolekud arhitektide ja disaineritega jne. Aga meediasuhtluse intensiivsus ja see, kui palju jõudu ja aega see võtab, on olnud ikkagi paras pähkel.

Mõned inimesed on öelnud, ka mõned mu sõbrad, et nende jaoks vanemlusega palju ei muutunud. Minu elu muutus 150 protsenti.

Meie intervjuu ilmub Müürilehe vanemlusele keskenduvas numbris. Vanemaks saamist ja kasvamist kirjeldatakse üldiselt kui inimese elu üht suurimat transformatsiooni, kas oled nõus sellele alla kirjutama?

Ma arvan küll ja mul on hea meel, et saan oma elus selle läbi teha. Mõned inimesed on öelnud, ka mõned mu sõbrad, et nende jaoks vanemlusega palju ei muutunud. Minu elu muutus 150 protsenti. Ma ei tea, kuidas need inimesed elavad, kelle elu ei muutu. Minu jaoks tuli vanemlus kindlasti õigel ajal ja on olnud hästi põnev.

Kuidas sa seda muutust kogesid, kas see tuli plahvatusena või vaikselt?

Esimese lapse sünniga kaasnes paras šokk. Mu esimene laps Kõu oli hästi intensiivne, teine laps Lumi on hästi rahulik. Lastel on ka suur vahe ja võib-olla oleme ise ka teise lapsega palju rahulikumad. Alguses oli meil abikaasaga mõlemal parajalt vaip-alt-ära-tunne. Kuidas ise ellu jääda, kuidas laps ellu jääks, need olid põhiküsimused esimesed pool aastat. Teise lapsega, kui ta oli kahe ja poole kuune, kolisime Mehhikost Tallinnasse, läksin täiskohaga tööle ja kõik on olnud hoopis teistmoodi. Üldiselt on laste saamine teinud mind märksa rahulikumaks ja õnnelikuks, ärevust on vähemaks jäänud.

Lapsevanemlus on nagu makrokraad, mis puudutab kasvõi ajaplaneerimist. 

Ma arvan küll, jah. Minule sobib see hommikul vara ärkamine. Läksin ka varem hommikul kümneks stuudiosse, aga nüüd olen selleks ajaks juba sõiduvees. Enne olin stuudiosse minnes ikka veel uimane ja istusin maha, jõin kohvi. Praegu algab hommik juba sellise megaaktiivsusega, et stuudiosse jõudes on mul käised üles kääritud.

Oleks see üldse mõeldav, et rasedus ja emadus ei oleks pärast esimese lapse sündi piltlikult ja sümboolselt su loomingusse sisenenud?

Ma arvan, et on ikka mõeldav, sest tegelikult need teemad ei jõudnud päris pikka aega mu loomingusse. Mu esimene laps oli umbes kolmeaastane, kui tegin esimese maali, mis seda puudutas. See tuli üsna aeglaselt ja kiirenes pigem teise lapse ootusega. Sain samal nädalal teada, et mind valiti tegema Veneetsia Eesti paviljoni ja et ootan oma teist last. Seetõttu on kõik omavahel väga põimunud. 

Kuna pakkusin algusest peale projekti, mis eeldaks pikalt kohapeal maalimist ja perega Veneetsiasse kolimist, siis see pani muidugi mõtlema küll. Meil on olnud abikaasaga ka hetki, kui on natuke seest õõnes tunne, et kuidas see kõik toimima hakkab, ja mingid otsad on siiamaani lahtised. Meil on palju tuge vanavanematelt. Imetlen inimesi, kes saavad hakkama ilma sellise tugivõrgustikuta. Üksikvanemana hakkamasaamist on eriti raske ette kujutada, see tundub müstika.

Meil on palju tuge vanavanematelt. Imetlen inimesi, kes saavad hakkama ilma sellise tugivõrgustikuta.

Vanemaks saamine ja lapse sünd on seotud tugevalt kaotus- ja surmahirmuga. Kui palju oled ise pidanud selliste hirmudega tööd tegema?

Üsna palju. Eriti teise lapsega. Siis mind hakkasid järjest rohkem huvitama ajaloolised naiskunstnikud, kes on olnud emad, ja ajalooliselt on see olnud naise perspektiivist tihedalt surmaga seotud. Põhimõtteliselt jõuavad kõik lood sinna, et enamikul suri laps kas siis juba sünnituse ajal või väga vara, või nad surid ise sünnitades või sünnituskomplikatsioonide tagajärjel, või nende emad olid juba surnud, kui nemad sündisid jne. See oli ikkagi ülieksistentsiaalne hetk. Kuna sünnitasin viimase lapse Mehhikos, ei suutnud ma hoiduda vaatamast statistikat, kui palju naisi Mehhikos sünnituskomplikatsioonide tõttu sureb. See protsent on seal tunduvalt suurem kui Eestis, aga Mehhiko on muidugi ülisuur. Sul võib olla ligipääs väga kvaliteetsele arstiabile ja vastupidi. 

Kas Eesti ja Mehhiko kogemus olid sinu jaoks väga erinevad?

Sünnitusjärgselt armastatakse Mehhikos rohkem ravimeid ja valuvaigistust. Selles mõttes on lihtsam hakkama saada. Ja mul läks paranemine seal kiiremini. Ühtlasi oled seal vanemana vähem üksi jäetud – kuigi lapse immuunsus on esimesel kuul väga õrn, käisid enam-vähem kõik sugulased ja sõbrad meil esimese kuu jooksul juba külas. Nii oli endal palju lihtsam mentaalselt hakkama saada sünnitusjärgse faasiga. Mehhikos on muidugi kogu külaskäimine teistmoodi. Seal ei oota keegi küllakutset ega eelda kohale tulles, et sul on laud kaetud ja pärast koristad kõik ise ära. See käib kuidagi palju orgaanilisemalt ja pole nii palju pinget.

Meestelt üldiselt ei küsita pärast lapse saamist uuesti tööle hakates, kuidas nad küll toime tulevad. A priori on eeldus, et põhilise hooletööga tegeleb lapse ema. Kui tihti on sulle suunatud küsimusi või vihjeid, et väike laps ja suur loominguline projekt korraga, kuidas see küll võimalik on?

Kuna viimasel ajal on sellest projektist nii palju juttu olnud, siis võib-olla seda on hakatud vähem küsima, aga eks muidugi küsitakse. Parajalt üllatav, et mu abikaasalt keegi selle kohta midagi ei uuri, aga minult ikka küsitakse, et kus su lapsed siis on? Minu Veneetsia projektis on ka ajaloolisi viiteid. Mind hakkas huvitama 16. sajandi naismaalikunstnik Lavinia Fontana, kelle abielulepingus oli kirjas, et temast ei saa põhilist laste kasvatajat ja kodumajapidajat, vaid tema töö on juhtida oma maalistuudiot ja selle kaudu peret elatada. Minu arust täiesti uskumatu tegelikult, et tol ajal sai toimida selline ülifeministlik lähenemine, kui veel praegugi on tavaline küsimus, et kus siis lapsed on.

Mind hakkas huvitama 16. sajandi naismaalikunstnik Lavinia Fontana, kelle abielulepingus oli kirjas, et temast ei saa põhilist laste kasvatajat ja kodumajapidajat

Sinul midagi sarnast abielulepingus kirjas ei ole?

Meil kusjuures on abieluleping, aga seda seal kirjas pole. Oleme mõlemad kunstnikud ja võtame peretööd vaheldumisi rohkem enda peale. Mina ei olnud lastega täiskohaga kodus, vaid esimese lapsega kolm ning teisega kaks ja pool kuud. Ma ei oota seda ka oma abikaasalt. Meil on hea tugivõrgustik, mis on lubanud niiviisi teha. Loomingulise inimesena pikalt täiskohaga lastega kodus olla on väga raske. Meie lapsed on meie jaoks esikohal ja me väga naudime nendega koos olemist, aga see pole meie elu ainuke komponent. Kui me ei saaks oma loominguga tegeleda, kannataks ka lastega olemise aeg ja me poleks inimesed, kellega keegi tahaks koos olla.

Rahvusvaheline kunstimaailm keerleb ümber pideva network’imise, messide, biennaalide ja muu aeganõudva ning sellesse arhitektuuri ei ole lapsed sisse disainitud. Või on ajad sinu hinnangul muutumas?

Mulle tundub, et nii mõnedki noored kunstnikud julgevad emaks saada, võib-olla rohkem kui siis, kui mina olin 20-aastane. Mõnes mõttes on ehk rohkem aktsepteerimist ja arusaama, et emadus- või vanemluskogemused võivad olla erinevad. Aga isiklikult arvan, et minul oleks see väga noore kunstnikuna olnud kindlasti raske. Kunstiväljal on palju õhtuseid liikumisi, avamised ja kõik muud toimingud. Ja võib-olla see on ka õige hetk minu karjääris, et saan seda niimoodi jagada, et õhtuti ikkagi olen enamasti ju kodus ja hommikuti ka.

Kui me ei saaks oma loominguga tegeleda, kannataks ka lastega olemise aeg ja me poleks inimesed, kellega keegi tahaks koos olla.

Räägime veel korra Mehhiko ja Eesti teljest. Mis kultuurilisi erinevusi sinu meelest veel on peredena toimimises või laste ja vanemate suhetes? 

Mehhikos on pere ikkagi ülioluline, suurem perekond-suguvõsa on hästi kokkuhoidev. Võib-olla on asi selles, millisesse peresse olen ise sattunud, seal on kindlasti ka teistsuguseid mudeleid. Kui vaatan oma abikaasa vanemaid, siis see on miski, mille poole püüelda, see, kuidas nad omavahel suhtlevad, kuidas nad teineteist hoiavad ja kuidas igapäevaselt läbi saavad. Seal on nii palju lugupidamist, sõprust ja armastust. Mehhiko kultuuris väärtustatakse kindlasti igat päeva, igat eluhetke. Eestis on kombeks ikkagi paljuski tulevikku vaadata või oodata, ma ei tea, puhkust. Kogu aeg midagi, mis peaks tulema. Mehhikos elatakse pigem hetkes ja väärtustatakse seda, mistõttu pere või sõpradega kohtutakse palju-palju rohkem. See ongi elu normaalne osa, seda ei saa edasi lükata.

Kuidas on Mehhiko visuaalkultuur sind kunstnikuna mõjutanud või mismoodi seal üldse kunstnikuna asju peab ajama?

Üldiselt on asjaajamine ülikeeruline, kogu Mehhiko kogemus on olnud mulle mentaalselt hea koolitus. Ole kannatlik ja lase asjadel minna, ole ja arene. Asjad ei juhtu kindlasti nii, nagu lubatakse või öeldakse, ja see on tavaline. Aga visuaalkultuur või isegi tavaline tänavapilt on väga intensiivne nii sotsiaalselt kui ka visuaalselt, see on tõenäoliselt mõjutanud palju ka minu maalikeelt. See kihistumine ja intensiivsus, mis on viimastel aastatel mu maalides olnud, ma ei ole seda niimoodi tahtnud. Nüüd olen pool aastat Eestis olnud, Eesti talve üle elanud, eks siis paista, mis mul siin Veneetsias tuleb, võib-olla midagi võrdlemisi rahulikumat. Päikesevalgus on seal ka erinev. Eestis võib päike paista, aga see päike on teise valguse, teise intensiivsusega, toonid on külmemad ega helenda niimoodi näkku nagu Mehhikos.  

Kunstniku perspektiivist mõjutab Mehhikos ilmselt rohkem ka see, mis klassi oled sündinud?

Seal on tõepoolest päris tugev klassiühiskond, keskklass on väiksem. Sul on küll võimalik ka kunstiülikoolides tasuta haridust saada, aga see otsus ei sünni niisama. Selleks peab ikkagi olema mingi eelnev tutvus kunstiga ja selleks on ju vaja materjale. Kui olla pärit väga vaesest perest, siis kust need materjalid tulevad? Olen aru saanud, et kõigis üldhariduskoolides ei ole näiteks kunstiõpetust. Eks igas riigis ongi omad positiivsed ja negatiivsed küljed, aga klassistumine on üks peamine põhjus, miks oleme mõelnud oma lapsed võib-olla ikkagi Eestis kooli panna – lootes, et Eestis käivad ühes koolis koos eri ühiskonnakihtidest pärit lapsed ja see on lastele kasvamiseks tervislik keskkond, kus nad mõistavad, et kõik sõltub ikkagi neist endist, mitte sellest, kui suur on nende vanemate rahakott või millisesse peresse nad on sündinud.

Eestis võib päike paista, aga see päike on teise valguse, teise intensiivsusega, toonid on külmemad ega helenda niimoodi näkku nagu Mehhikos.  

Äkki sa meenutad oma esimest Veneetsia biennaali külastust või mõnda külastust, mis on olnud kuidagi meeldejääv?

Esimest korda käisin, kui õppisin Jaan Toomiku juhitud interdistsiplinaarsete kunstide magistrantuuris. Tõenäoliselt oli aasta 2007. Hiljem, kui olin maalidotsent, sai ise mitu korda tudengitega käidud, mis oli väga põnev. Võib-olla mu kõige intensiivsem kogemus oli aastal 2013. Siis käisin üksinda. Ma elasin Londonis ja selleks ajaks oli mul palju eri kohtadest pärit tuttavaid. Veneetsia avamised ongi ehk põnevad siis, kui oled juba eri kohtades elanud ja sõpru on igal pool ja siis saadki siin nendega kokku. See oli ka ilmselt elus esimene kord, kui mul oli natukene raha ja parajalt aega ja pärast ma ei läinudki kohe tagasi Londonisse, vaid mingite tuttavatega koos edasi Milanosse ja pärast sealt Rooma. See oli väga põnev reis tõesti.

Sinu paviljoniprojekt paistab kindlasti silma oma ambitsiooni ja mastaabi poolest. 22 suurt lõuendit, 25 000 keraamilise plaadiga kaetud ruum, viis kuud kohapeal avatud stuudios maalimist. Ajalooliselt on monumentaalmaal olnud nn suurte meeskunstnike privileeg. Mäletan, et mõned aastad tagasi oli Veneetsia doodžide palees saksa kunstniku Anselm Kieferi ülimegalomaaniline projekt, selline suurem kui elu, ja tundsin, et see megalomaania ajab oksele. Oled sa mõelnud, et sellises monumentaalformaadis on oht mingisse auku või laukasse astuda?

Ma loodan, et mitte. Mulle on alati suur formaat sümpaatne olnud, aga lõplik teostus sai ikkagi valitud väga otseselt kontseptuaalselt ning arutatud läbi Varssavi moodsa kunsti muuseumi ja Eesti paviljoni kuraatori Natalia Sielewicziga. Meil olid väga intensiivsed vestlused siin paviljonis kohapeal. Mul oli algusest peale see monumentaalne plaan, aga kui tulime eelmise aasta novembris koos kuraatori, portugali arhitekti Diogo Passarinho ja tiimiga siia, siis olin juba lennukis täiesti kindel, et see formaat, mis mul plaanis oli, jääb liiga väikseks selles ruumis. Nende vestluste käigus otsustasime minna maksimumformaadi peale, just selleks, et tuua välja ka seda vastandumist ajalooliselt nii-öelda meesmaalikunstnike kasutuses olnud formaadile. 

Sa maalid viis kuud pea iga päev kohapeal külastajate ees. Kas sul on ka ootuseid või hirme, mis sellega kaasnevad?

Ootan seda tegelikult väga, sest viimased pool aastat olen nii-öelda kavandeid teinud. Mitte küll klassikaliselt, et kavandan maalid valmis, vaid teen mingeid joonistusi, paberitöid jm. Aga ma ei ole maalinud lõuendile peaaegu pool aastat. Maalisin glasuuridega neid plaate, mida siin nüüd põrandale paigaldatakse. Ma väga ootan seda maalimist, see on minu jaoks tavaline protsess. Eelmine talv, kui ootasin teist last, töötasin peaaegu terve üheksa kuud hästi suureformaadilise seeria kallal, maalisin intensiivselt. Ja järgnenud on selline aeg, mil pigem valmistan ette. Oleme teinud nii palju eeltööd värvide valimisega, värvide tellimisega, kõige muuga, mis on selle näitusega seotud. Nüüd saan viimaks maalimisele keskenduda. Ma ei ole kindlasti tegelikult esineja tüüpi, see, et inimesed on samal ajal ruumis, on kindlasti paras väljakutse, eriti alguses. Samas on biennaali ajal tegemist üsna ideaalse stuudioga, mul on olemas suured valmis lõuendid, värvid, pintslid, kõik, mida töö tegemiseks vaja on. Elus kipub ikka nii olema, et saad midagi ja pead midagi vastu andma – see, et inimesed on seal juures, on siis maks, mida pean maksma. Kontseptuaalselt ju tahangi seda näidata – elusat maali –, aga reaalsus on muidugi teistsugune, ma olen kunstnik, kes on harjunud ikkagi omaette stuudios maalima. 

Kui kirjeldada lühidalt, siis kuidas su maaliprotsess tehniliselt käib? Alguses valad lõuendi värviga üle ja siis hakkadki kihte ehitama?

Esimesed kihid valan enamasti põrandal lõuendile. Siis mingi pool aega maalin akrüülidega, sest kui panen akrüüli peale õli, ei saa ma sinna enam akrüüliga maalida. Õlikihid on viimased. Eks mul on mingid oma süsteemid, millega alustan, need on nagu mingi tala, millest kinni hoian ja mis annab mulle enesekindlust. Aga samas proovin alati neist edasi minna ja neid lõhkuda. Ma arvan, et see formaat on nii suur, et see annab mulle selleks võimaluse. 

Olen näinud nüüd tudengite puhul ka trende, et mingite varem kaasaegses kunstis tõrjutud tehnikate vastu on suur huvi tekkinud.

Mulle näib, et maal on viimase kümne aastaga comeback’i teinud. Mida sa oled täheldanud rahvusvahelises maaliregistris, mis suundadesse maal liikunud on?

Maaliruum on ajas palju muutunud, mitte nüüd viimase kümne aastaga, vaid isegi varem, aga võib-olla viimase kümne aastaga on muutunud normaalsuseks, et maal ei tähenda lihtsalt pilti lõuendil. Maaliruum on laienenud, see võib olla mis iganes. Väga suuri muutuseid sellel alal ja selles diskursuses tõi teiste hulgas kindlasti näiteks Katharina Grosse, kes spreitas üle oma magamistoa koos kõigi asjadega, mis seal olid. Maali valgumine ellu on olnud hästi suur teema. Aga viimased kümme aastat on võib-olla isegi järjest rohkem jälle ka lõuendiformaati kasutatud ja just käsitööd tehtud. Olen näinud nüüd tudengite puhul ka trende, et mingite varem kaasaegses kunstis tõrjutud tehnikate vastu on suur huvi tekkinud. Sellised ajaloolised, käsitöölised asjad, näiteks raamatuköitmine.

Millal nende hiliskeskaegsete miniatuursete palveraamatuteni jõutakse? Tahtsin tegelikult veel küsida sinult kui õppejõult, et mis sarnaneb noorte maalikunstitudengite puhul sellega, kui sa ise alustasid, ja mis on täielikult muutunud?

Mulle tundub, et mõned asjad on ikkagi üsna sarnased. Eks maalikunstnikuks – nagu igaks kunstnikuks – kasvamine on üks paras väljakutse. Maalikunstnikuna on ajalooline pagas, millega tuleb igapäevaselt võidelda, kuidagi palju rohkem pildil ja seda teatakse rohkem. Teiseks – mida kunstiväli võib-olla rohkem survestab –, on see ka ikkagi formaat, mida on mõnes mõttes lihtsam müüa. Kuigi pean oma kogemuse põhjal ütlema, et vahepeal oli minu arust trend just see, et maali, sellist noort maali võib-olla nii palju isegi ei ostetud, kuna oli arvamus, et seda ostetakse niikuinii, et ostame midagi muud, teeme oma investeeringu pigem mujale.

Kas oled planeerinud endale ka mingisuguse mahatuleku, kui siin oktoobris lõpetad, või pole see võimalik?

Mahatulek? Ma ei tea. Meil on tegelikult plaanis minna detsembris Mehhikosse. Lubasin meie Mehhiko perele, et järgmised jõulud ja aastavahetuse veedame seal. Aga muidu olen hakanud mõtlema, et kui mul on siin selline suurepärane paviljon-stuudio, siis mul on nii head tingimused maalimiseks. Kas mul tekivad pärast kohanemisraskused, kui avan uuesti oma väikse ARSi ateljee uksed? Samas, arvestades, et ma ei ole kõige traditsioonilisemalt töötav maalikunstnik, sest ma ei maali kogu aeg, on see üleminek võib-olla ka lihtsam. Teen maali siin valmis ja see on nii suur, et tavaliselt mul ongi vaja pärast hingetõmbepausi. Teen selle 22 × 6 meetrit viie kuuga ära ja siis mul on vaja umbes sama palju aega, et mitte maalida. 

Oled viis kuud võõrutusravil.

Jah.