NUKU teatri noortele ja täiskasvanutele mõeldud monolavastus „Ajarefrään” alustab jaanuaris uue hooga ning etendub sel kevadel nukuteatri ajutises kodus Auna tänava teatrimajas Pelgulinnas.

Helle Laas etendust andmas. Foto: Sander Põldsaar

Selleks puhuks on aeg värske pilguga üle vaadata, mida tähendab ajarefrääni mõiste lavastaja Jaanika Juhansoni ja nukunäitleja Helle Laasi jaoks ning milliste väljakutsetega lavastusprotsessi jooksul rinda pisteti.

Ühe nukunäitleja päriselu

Publiku ette astub NUKU teatri Grand Old Lady Helle Laas, kelle tragikoomiline mäng heidab narripilgu omaenese elukäigule ning teatrites töötatud aastatele. Vaatamata autobiograafilistele sugemetele ei tasu esitlusest siiski faktitäpsust otsida. Lavastaja Jaanika Juhanson on tegelaskujude prototüübid üle kruttinud, sündmustiku ringi paigutanud ning käsitlenud ajalugu viisil, mis võimaldab isiklikel ja üldistatud seikadel lahutamatult koos kõlada.

Juhansonile, kes on varem töötanud enamasti suurte truppidega, oli see ametialaselt esmakordne kokkupuude toimetada monolavastuse formaadi ja autobiograafilise algteksti kallal. Loominguliste valikute tegemisel pidas lavastaja eelkõige silmas, mis on kasumlik just lavastuslikus mõttes. „See võib kõlada küll jõhkralt, kuid eluloolise materjaliga ei saa ümber käia siidikinnastes,” jääb Juhanson oma (töö)põhimõttele kindlaks. Ta lisab: „Mind huvitab küll inimene, aga ma meelega distantseerin end natuke päris asjadest või päris elust.”

Kaks kanget

„Öldakse, et näitleja on andja. Seda peab meeles pidama. Mida küsitakse, seda tuleb anda,” jagab Laas pikaajalise kutsetöö jooksul saadud kogemuste põhjal nõu. Konkreetne lavastus nõudis temalt väga kannatlikku meelt, õpetades peamiselt vaikimist ja kuulamist. Asjaolu, et lavastaja tõi näidendi teksti tutvumiseks jupphaaval, kujunes nukunäitlejale parajaks proovikiviks – kas ta suudab teksti nii lühikese ajaga meelde jätta? Tema ainsaks lohutuseks olid lavastaja sõnad: „Ega ülehomme esietendus ei ole…”

Juhansoni ei paelu teatris lihtne peegeldamine. Ta soovib tegutsemiseks vabu käsi ning jätab ka näitleja(te)le improviseerimiseks ruumi. „Natuke ruumi peab olema, muidu võib hauduma minna,” teab Laas omast käest. Seda, et Laas etenduste ajal hauduma läheks, siiski kartma ei pea, jälgides, millise kerguse ja loomulikkusega ta oma vaatajaid ning lavastajatki üllatada suudab. „Ma ütlen, et sealtmaalt, kus Helle päriselt mängima hakkab, on hoopis täiesti teine tubakas kohe,” lähevad lavastajal silmad särama. Küsimusele, kas on vahe mängult ja päriselt mängimise vahel, nõustub Laas, et natuke ikka on, sõltuvalt sellest, millise jõuga peale minna ning milliseks kujuneb kontakt publikuga.

Hetk etenduselt. Foto: Sander Põldsaar

Mitmehäälne monolavastus

Jutuajamise üldine toon muutub tõsisemaks, kui kõne alla tuleb monolavastuse formaat. Juhanson arvab, et monolavastust kiputakse üldjuhul ning üsna tihti segi ajama stand-up´iga. Juba juurdunud arusaamade kohaselt tähendab see ekslikult ühte inimest laval, kes publiku rõõmuks enda või teiste kulul nalja viskab. „Põhiline on meelelahutus, et rahvas naerda saaks,” kurvastab Laas kõnealuse mõiste kitsavõitu tähendusvälja üle. Ollakse ühel nõul, et stand-up on vaid üks loomingulistest võimalustest monolavastuste laias ja keerukas kunstis.

Helle Laas ei ole laval üksinda. Kuna Laas on nukunäitleja, siis juba automaatselt tulevad teised tegelased juurde, toonitab Juhanson. Näeme etenduse jooksul erinevaid nukke, maname lavastuse helisalvestuste järgi silme ette kujutelmi erinevatest inimestest, kel on Laasi elus olnud oluline roll. Need silmale nähtavad ja nähtamatud tegelaskujud osalevad n-ö kaleidoskoopilises mängus, nukunäitleja mõtte(maa)ilma kujundamises ja kujutamises.

Lisaks Laasi eluloolistele seikadele võib lavastuses tuvastada jälgi ka lavastaja enda elust. „Kui sa midagi kirjutad või lavastad, eks sa paned ju ennast ka sinna sisse. Mina teen seda enda lavastuste puhul üsna teadlikult,” tunnistab Juhanson, võimendades „Ajarefräänis” neid tahke, mis temaga kuidagi eriliselt resoneeruma hakkasid, näiteks Laasi Ugala perioodi Viljandis, erialaseid ja isiklikke küsimusi seoses kutsevalikuga jne.

Ajarefrään kui mõiste esindab mõlema jaoks teatud mõttelist kordust, mis refräänina kogu aeg tagasi tuleb, puudutades mälu ning mäletamisega seotud teemasid, täpsemalt – mida keegi tahab või ei taha mäletada. Kordused tekivad nii kaua, kuni jõutakse arusaamisele, et selle ajarefrääniga tuleb midagi peale hakata, see ära lahendada. Juhanson nendib: „Kui sa peidad või lükkad endas mingisugused mälestused eemale, siis sa ei ole terviklik,” ning toob välja enda jaoks lavastuse võtmelause: „Kui sa ei taha mäletada, siis võib-olla sind ei ole üldse olemas.” Seega ei kujuta „Ajarefrään” mitte ainult ühe nukunäitleja päriselu, vaid kutsub ka publikut oma kohal- ja olemasolu üle kaasa mõtlema.

Esilehe foto: Sander Põldsaar