Kes või hoopis mis on naine? Milline ta on? Kust ta tulnud on? Milleks ta loodi? Kuhu ta kuulub?

Ursula Ratasepp lavastuses „sugu: N”. Foto: Kris Moor

Neid küsimusi on esitatud alates piibli loomisloost, kuid naise enda vaatenurgast on seda teemat põhjalikumalt lahti harutatud alles alates 18. sajandist, mil Mary Wollstonecraft kirjutas raamatu „Naiste õiguste kaitseks” (1792). Eriti põletavalt on naiseks olemise küsimusega tegelenud 20. sajandil inglise kirjanik Virginia Woolf teoses „Oma tuba” (1929) ning meie kaasajal kriitikud Hélène Cixous Prantsusmaalt ja Judith Butler Ameerika Ühendriikidest. Need on muidugi vaid üksikud nimed nende hulgas, kes on panustanud nii füüsilisse kui ka mõttelisse võitlusesse võrdsuse eest.

Naiste õigustega tegeletakse ka lavastuses „sugu: N”, mida on mängitud Vaba Laval Telliskivi Loomelinnakus alates 25. novembrist 2015 ning mille etendused kestavad jaanuari lõpuni.

Cixous on kirjutanud: „Naised. Nähtamatud inimestena.” „Sugu: N” tegi naised inimestena nähtavamaks. Mulle meeldib „sugu: N-ist” mõnevõrra mõelda kui vastusest Jan Uuspõllu „Ürgmehele”, lavastusele, mida ehk keskmise Eesti perekonna suguvõsa või sõprade koosviibimisel ülistatakse, ja mille üle naerdakse. Kui mainida, et „Ürgmees” on kohatu ning pigem kurb kui naljakas, öeldakse tihti, et „küll vanusega muutuvad need naljad mõistetavaks.” Loodan sügavalt, et ei muutu. Ja loodan sügavalt, et „Ürgmees” asendub selliste lavastustega nagu „sugu: N” – teatriga, kust kaovad iganenud stereotüübid naistest ja meestest. „Sugu: N” annab lootust ja tuletab meelde, et elada saab paremini; et elu saab korraldada paremini, ja et seda teha ei pea olema valge heteroseksuaalne heal positsioonil töötav mees. Vajalik on inimesi harida, et saaks lahti lasta põhjendamatutest uskumustest, mis on meie ajaloos ja sotsiaalkultuurilises ruumis nii juurdnud, kuid millele keegi tegelikult vastata ei oska. Lavastus tugines motiivile, mida võib ehk kutsuda katkiseks narratiiviks, olles kokku pandud erinevatest sketšidest: luhtunud õhtusöök, spordireportaaž töötava pereema argipäevast, monoloog koduvägivallast ning laste saamise ja kasvatamisega seonduvad mured.

Ehk kõige sümbolistlikum sketš lavastuses on luhtunud õhtusöök ehk naine purgis. Minu esimene mõte oli, et purk sümboliseerib levinud tüüparusaama naiseksolemise detailidest: roosiõiekesed, pärlid, kleit. Tekkis seos Judith Butleri kontseptsiooniga soost kui performatiivsest nähtusest – idee, et kõik soorollid on kunstlikult etendatud, täitmaks ühiskonnas levinud sotsiaalseid ja kultuurilisi norme, mis on valdavalt sätestatud heteroseksuaalsuse alusel. Kui aga pärlid, roosilõhn ja kaunis kleit olevuselt, keda me naiseks kutsume, maha koorida, jääb alles inimese tegelik tuum, mis ei pruugi olla seotud tema bioloogilise sooga. Teisisõnu väidab soo performatiivsuse kontseptsioon seda, et naise soolisus pole mitte bioloogiline, vaid pigem kultuuriline „nähtus”, mida defineerib heteroseksuaalse mehe soolisus.

Seal purgis oli ka kogu õhtusöök ja õhtusöögile mitteilmunud kaaslane. Minuga etendust vaatamas käinud sõbranna tõlgendas seda nii, et purki pistetud õhtusöök on sümbol sellest, kui vähe mehed naiste pingutusi hindavad. Teine sõbranna viis mõtte kaugemale, arvates, et seal purgis on naise allasurutud pettumustunded, mis tekivad naiste pealtnäha triviaalsete pingutuste alahindamisest.

Katkend lavastusest „sugu: N”. Foto: Kris Moor

Hiljem võttis naine selle purgi külmkapist ja pani plekilise, läbiligunenud kleidi taas selga. Siis najatus ta külmkapi vastu ning kükitas hiljem kägaras põrandal, ilmutades niiviisi oma allasurutud nördimust ja pettumust, kuna kaaslane või laiemalt mõeldes terve ühiskond ei väärtusta naise pingutusi.

Need kolm mõtet on tervikuna näide sellest, kuidas naised (ning ka mehed) kipuvad teatud soorolle etendama ja sootunnuseid kandma ilma, et see neid tegelikult õnnelikuks teeks.

Teine minu jaoks mõtteainet pakkuv sketš on monoloog pimeduses, kus ainsaks valgusallikaks on taskulamp, mille kumas vaatab anonüümne naishääl tagasi ajalukku, kirjutades sinna sisse naise vaatenurga. Esimesed sõnad, mis läbi pimeduse kostuvad, on: „Ma tean, mida sa tundsid, kui…” „Kui vanemad su raha eest maha müüsid; kui sa pidid magama mehega, keda ei armastanud; kui mees, keda sa armastasid, maha lasti; kui sind Siberisse viidi ja sa nädalate kaupa oma last ei näinud.”

Woolf on öelnud, et naised mõtlevad minevikule oma emade kaudu. Aga kuhu või kelle poole on naistel vaadata, kui Lääne ajalugu on fallotsentriline: kirja pandud suuresti meeste poolt, rääkides meestest ja nende vaatenurgast? Kus on naine ajaloos? Mida ta tegi ja tundis ja mõtles köögis küpsetades, kui ta mees maha lasti? Mida ta tundis, kui laps temalt Siberisse küüditades ära võeti? Kas niinimetatud ajaloo suur narratiiv oleks teistsugune, kui ajalugu oleks võimalik olnud teha ja kirjutada ka naistel? Kas midagi oleks teisiti, kui poliitikas poleks nii palju mehi, kui nende ebaadekvaatsete meespoliitikute asemel oleksid seal saanud olla naised, kes on omandanud vastava hariduse ja töökogemuse, et poliitikas kaasa rääkida? Kas midagi oleks teisiti, kui naise potentsiaali avalikus ruumis oleks tunnustatud sadu aastaid tagasi? Vaadates praegu ajalukku, on seal vähe naisfiguure, kes seaks tüdruklastele ambitsioonid saada poliitikuks, ajaloolaseks, teadlaseks – kes oleks eeskujuks ja julgustaks tüdrukuid avalikku ruumi oma panust andma. Ometi on see, et ajalooraamatus ei valitseks naiste asemel tühjus, nii oluline, sest kõigil lastel pole kodus kas üldse emafiguuri, või siis ema, kes oskaks õpetada lapsi soorolle kriitiliselt ümber hindama – ning pole ka neid endid juhendatud seda tegema. Loomulikult on laste kodune suunamine ka isade kohustus, kuid kuna antud lavastuses on rõhk naisel ja emal, on põhjust keskenduda just neile.

Ka teised sketšid ärgitavad lavastuses „sugu: N” inimesi mõtlema ja otsima vastust küsimusele, kes või mis on naine, ning mis on tema roll tänapäeva ühiskonnas, kus inimese peamine mure pole enam kõigest ellujäämine ja eksisteerimine, vaid elamine – oma unistuste ja ambitsioonide elluviimine ning potentsiaali täitmine sõltumata bioloogilisest soost. Siiski, vaatamata sellele, et erinevad sketšid olid küll tabavad, ei jõutud neis lahti seletada, miks antud probleemid tekkinud on, mis on nende probleemide tuum. Ühelt poolt on tolles pealiskaudsuses süüdi see, et lavastusel pole ühtset narratiivi või pidepunkti, mille külge erinevad lood siduda. Feminism ühenduspunktina on aga liialt lai ja ebamäärane.

Minu jaoks aitas neid sketše ühendada ülalmainitud Cixous’ mõte, et naised on inimestena nähtamatud; et nende tegusid, tundeid ja mõtteid ei hinnata tihipeale ei isiklikus ega avalikus elus. Ajaloos on bioloogiliste sootunnuste põhjal peetud naisi meestest alusetult kehvemaks. Kõik need ideed olid lavastuses olemas, aga neid ei olnud selgelt ja läbivalt kuulda ega näha.

Veidi problemaatiline oli minu jaoks ka see, et palju murekohti oli esitatud huumoriga. Iseenesest on suurepärane, et selliseid teemasid saab ka naljaga käsitleda, kuid jällegi: kas inimene, kes suhtub feminismi niigi skeptiliselt, hakkab teemat tõsiselt võtma, kui feminismi üle nalja visatakse? Millegi üle sarkastilise nalja tegemiseks peab tõsine idee enne väga selge olema. Eelnev kriitika on siiski mõnevõrra norimine, kuna „sugu: N” on üks esimesi lavastusi, mis tegeleb nii otseselt feminismiga, tõstatab olulisi küsimusi ja pakub mõtteainet nii naistele kui meestele.