Raul Saaremetsa ja Ats Luige ühine lühialbum ei köida mitte niivõrd originaalsete kompositsioonide, vaid pigem ootamatu nostalgiahõngulise visuaalsusega.
★★★★☆
Ükskõik mida ma siia arvustusse ka ei kirjutaks, miski ei võta värske EP nimilugu paremini kokku kui kirjeldus albumi Bandcampis: see kõlab nii, nagu purjus toonekured lendaksid kevadel koju. Täiesti sürreaalne võrdlus, aga need sekventseri ludinad-kudinad mõjuvad tõesti just niiviisi. „Signal EP” meenutab loodushääli tulevikust või paralleeluniversumist, ehk võiks linnulaul näiteks „Stalkerist” tuttavas Tsoonis olla just selline?
Muusikast olulisem on Ajukaja ja Atsi ühise materjali puhul aga selle tõeliselt rikkalik visuaalsus – minimalistlikud kompositsioonid, kus põhituuma moodustavad vaid kaks-kolm elementi, lükkavad peas käima eriskummalise pildirea. Kuskilt kerkivad esile värvikirevad suvemälestused lapsepõlvest, aga see kõik on kaetud paksu tolmukorraga, need pildid on justkui aastakümneid pööningul seisnud. Võimatu on neid tundeid ratsionaalselt selgitada, aga „Signal EP” loob veidral kombel niivõrd tervikliku maailma, mis uputab endasse.
Kogu selle abstraktsuse juures võib „Signalit” nimetada vabalt ka reivinostalgia plaadiks. Siin on vana kooli house’i, algosadeks lahti võetud jungle’it ja kuldaja rütmikamat IDMi, kuid see on lihtsalt mõlema produtsendi jaoks keel, mida nad kõige paremini valdavad. Nendest pealtnäha tuttavatest kildudest laovad nad kollaažina aga terviku, millel pole tantsumuusikaga sisuliselt midagi ühist.
Mis me ikka seda asja keerulisemaks ajame: Saaremets ja Luik on teinud kolm lugu imekaunist muusikat. Nii lihtne see ongi.
