Ruutu Poiss – Palav Aed (Wake Dream, 2021)

„Palava aia” lood tunduvad käigu pealt iseennast otsivat, ja see on mittetantsulises elektroonikas üldiselt hea märk – selline muusika on mõeldud sutsama sulle otse ajju ja ajul hakkab igav, kui kõik on ette teada.

„Palava aia” lood tunduvad käigu pealt iseennast otsivat, ja see on mittetantsulises elektroonikas üldiselt hea märk – selline muusika on mõeldud sutsama sulle otse ajju ja ajul hakkab igav, kui kõik on ette teada.

★★★★☆

Samas kõlavad palad stiililt ja sound’ilt kokku, jääb mulje, nagu album oleks tehtud tillukeses hubases katusekambristuudios kahe õhtuga. Tegelikult on seda sepistatud pea terve eelmise kümnendi jooksul.

Ligi kümme aastat eri leibelite alt üle Euroopa singleid ja EPsid pakkunud Ruutu Poisi ehk Jan Tomsoni esimene album kehtestab end üllatavalt vähe. Kui võiks arvata, et nüüd tuleb tohutu statement senise loometee krooniks, siis õnneks mitte, meile ei suruta ette mingit kolossi, vaid suheldakse sõbralikult.

Võrreldes eelmise pikema plaadiga „Ruutu Poiss EP” (International Major Label, Austria) ja mitmete tantsulisemate singlitega, nagu „Mjau” (Porridge Bullet), on „Palav Aed” mõnus mõtlik kulgemine. Eriti kannavad õdusat, ilusat eesti vibe’i palad „Enne” ja „Jaanid”. Samas on see muusika siin täiesti üleeuroopaline, meenutades plaadifirmade Magicwire või Príncipe Discos toodangut, aga ka vana Warpi, mis ju on niikuinii mõjutanud kogu sellele järgnenud otsingulist, tunnetuslikku elektroonikat. Artistidest, võib arvata, on sugulashinged Lone, Placid Angles ja A.k.Adrix, aga see olgu öeldud audiogeograafilises mõttes, mitte otseseks võrdluseks. Heliteed pealkirjadega „Sahinad”, „Murded” ja „August” unustavad end kohati ka tantsima, aga kui te seda kaasa teete, peab teile meeldima pausidega, väänlev ja põiklev pidu, mis pigem toimub ikkagi peas. Pisikese söövitusjäljega sünt-funk, kosmiliste sirinatega kunst-techno ja ilma frakita avangard, letsgo.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Yumi Motoma – Motoma (Trash Can Dance, 2020)

Yumi Motoma – Motoma (Trash Can Dance, 2020)

Produtsent Yumi Motoma album „Motoma” mõjub kui muusikaline tuumaplahvatus – iga järgmine lugu muudab ootamatult suunda ja keerab kõik eelneva pea peale.
Uus eesti biit: Ruutu Poiss
Ruutu Poiss. Foto: Jon Rust
Ruutu Poiss.

Uus eesti biit: Ruutu Poiss

Pärast käputäit singleid erinevate Euroopa plaadifirmade alt on Ruutu Poiss saanud valmis uue EP, mille kuus aastail 2011–2016 valminud rada naasevad minimalistliku funk’i ja sündipopilike juurte juurde. Uurisime tema muusikaliste avastusretkede kohta lähemalt.
Ruutu Poiss – LEVELS-005 (Levels, 2016)

Ruutu Poiss – LEVELS-005 (Levels, 2016)

Ruutu Poisi kohta pole just palju teada. Küll aga seda, et esinejanime taga peitub Jan Tomson, kes on ka üks Haigla Peo liikmetest, ning et tema varasem „Mango” on korralik track. Samas pean tõdema, et muusika räägib enda eest ja seda kõige…
Müürileht