Seekord saame aktivisti ankeedi kaudu tuttavaks metsakaitsja ja kliimanoore Kaia Konsapiga.
Esimene konkreetne mälestus keskkonnaaktivisti rollis viib Luunjasse, kohta jõe ääres, mida kutsutakse kalameeste paradiisiks. Käisime tuttavatega seal grillimas. Olin šokeeritud sellest, kuidas seal oli lademetes prügi otse jõe kaldal. Andsin lubaduse, et koristan selle koha kunagi ära. Kevadisel Teeme Ära talgupäeval avaneski selleks võimalus.
Praegune eesmärk aktivistina on mitte lasta läbi suruda metsale kahjulikke arengukavasid ja eelnõusid.
Suurim saavutus aktivistina on nn kaldale ehitamise eelnõu peatamine. Suutsime koos teiste looduskaitsjatega piisavalt infot levitada, nii et avaliku surve tõttu ei läinud riigikogus läbi eelnõu, mis oleks lubanud ehitada kõigi veekogude kaldast ainult 20 meetri kaugusele.
Keskkonnaaktivistina tunnen puudust sellest, et järgitaks juba olemasolevaid loodust kaitsvaid seadusi ja neis sisalduvaid põhimõtteid.
Keskkonnaministrina nõuaksin suuremaid keskkonnatasusid, üldse looduse saastamise kõrgemat maksustamist ja kaotaksin subsiidiumid puitbiomassi põletamisele kui saastavale ja loodust hävitavale tegevusele.
Eeskujuks on mõned eriti tegusad kaasaktivistid, kes suudavad võidelda lausa mitmel rindel.
Punane joon aktivistina on vanade metsade hävitamine, mille tõttu kaovad liigid, kes ei tule enam kunagi tagasi.
Igapäevane roheline error on plasti pakendatud toiduainete ostmine.
Kliimaprotestil kirjutaksin plakatile „Metsas ei ole jääkpuitu!”. Oluline on võtta omaks, et looduses pole midagi ülearu.
Keskkonnasoovitus on lugeda raamatut „Faktitäius”. See on tore selle poolest, et aitab hoida optimismi, kuid annab statistika kaudu samas ka realistliku vaate maailma probleemidele ja eri inimeste käekäigule.
