Energiapoliitika ja maakasutus on käimasoleva komplekskriisi sõlmküsimusteks. Eesti ja Hollandi vahel on tekkinud jagatud murekoht – kas biomassi osakaalu peaks hüppeliselt tõstma või praegusega võrreldes nulli lähedale viima? Nii meil kui Hollandis levib jätkuvalt müüt, et puidugraanuleid tehakse peamiselt tootmisjääkidest. Professor Katan annab graanulite päritolu küsimusest põhjaliku ülevaate.

Martijn Katan

Hollandi senat hääletab Söeseaduse ja mitmete teiste biomassi puudutavate otsuste üle täna, 10. detsembril. Möödunud teisipäeval arutas Hollandi senat Söeseadust. Eelnõus kirjutatakse, et viie kuni kümne aasta pärast ei tohi elektrijaamad enam sütt põletada lähtuvalt selle CO2-heitmetest.

Energiafirma RWE läheb seega oma jaamades biomassile üle. Kasutatakse kokkupressitud puidupulki, nõndanimetatud graanuleid. Vastased väidavad, et pelletid on tehtud tervetest puudest, ning kuna puit eritab põledes rohkem CO2-e, siis läheb probleem hoopis hullemaks. Ei, ütlevad pooldajad – pelleteid tehakse puidujääkidest, mis läheksid niikuinii põletusse, nii et see CO2 ei loe. Millest pelletid tegelikult tehtud on?

Liigub hulganisti videosid, mis näitavad, kuidas hiiglaslikud masinad USA-s terveid metsi maha lõikavad. Seejärel viib veokite jada palgid graanulivabrikusse. Ent vahest on need videod valikulised ja näitavad kõik ühtsama metsa? Me vajame kvantitatiivseid andmeid usaldusväärsetest allikatest. Need on olemas.

Maailma suurim pelletitootja, Ameerika firma Enviva, avaldab iga kvartali lõpus raporti selle kohta, millest nende graanulid tehtud on. Keskmiselt on seal neli viiendikku puid ja üks viiendik jääke.[1] Pooled puudest on männid ning ülejäänud on kõvalehtpuud, eriti tamm. Ameerika puidu- ja paberitööstuse RISI raport teatas juba viis aastat tagasi, et kolm neljandikku Ameerika pelletitest on puudest tehtud. See klapib Enviva numbritega.

Toetused solgivad turgu

Biomassi pooldajad ütlevad, et keegi ei tee tervetest puudest graanuleid, kuna puidu kasutamine saetööstuses on tulusam. Aga miljonitesse dollaritesse ulatuvad biomassitoetused tühistavad selle väite. RISI raporti andmetel oli toona värskelt lõigatud puude hind 11 dollarit toorpuidu tonni kohta, aga graanulitootjad pakkusid 26 kuni 53 dollarit tonnist. Hinda kergitasid taastuvenergiatoetused. Kui energiafirmad toetusi ei saa, ei suuda nad isegi graanulite tootmiskulusid katta. Sel juhul tootmine lakkaks ja puud jääksid metsa. Ka Hollandis on graanuliimport tõusnud ja langenud ühes toetustega. Just seetõttu ei importinud Holland 2018. aastal USAst graanuleid, nagu minister Wiebes hiljuti mainis. 2018. aastal olime me lihtsalt kahe toetuspaketi vahel. Wiebes jättis ütlemata, et uute miljardiliste toetuste tulemusel kasvab graanuliimport praegu jõudsalt.

Biomass-energeetika pooldajad ütlevad, et graanuleid tehakse puidujääkidest. Kuid graanulitootja Enviva raportid näitavad, et nende graanulitesse läheb üha vähem puidujääke ja üha enam puid. 2016. aastal moodustasid jäägid graanulitest 25%, nüüd 18%. Jääkide nappus muudab väite, et meie elektrijaamad jääkidel töötavad, veelgi ebatõenäolisemaks. Tõepoolest, üks Montana Ülikooli raport näitab, et metsastes Kagu-Ameerika osariikides pole peaaegu mingeid puidujääke saadaval. Kõik kulub ära kas paberiks, laudadeks, saepuruplaadiks või saekaatrite kütuseks. Mehhaniseerimine ja ratsionaliseerimine on viinud jääkide hulga progressiivsele vähenemisele – 1965. aastal lõpetas jääkidena 14% raiutud metsast, 50 aastat hiljem ainult 3%. See selgitab, miks Enviva oma graanulitesse üha enam ja enam puid paneb. Kuna graanulitootjad maksavad jääkide eest parimat hinda, raiutakse ka saepuruplaadi tegemiseks terveid puid, seega kergitab graanulitööstus raiemahtusid ka kaudsel moel.

Kogu mõte sellest, et moodsad söejaamad suudaksid puidujääkidel töötada, on nii ehk naa mõttetus. Koor, lehed ja oksad sisaldavad liiga palju tuhka ja pori, mis ajaks ahjud umbe, suured elektrijaamad vajavad puhtaid tüvesid! Sellepärast rõhutaski Belgia graanulitootja naljakas promovideos, et nende graanulid on peaasjalikult Hollandi palkidest tehtud.[3]

Ka Ameerika graanulid on suuremas jaos puutüvedest tehtud. Seda kinnitavad Euroopa Liidu, USA Põllumajandusdepartemangu, Yale’i ülikooli ja Inglise Kuningliku Välissuhete Instituudi raportid.

Foto: Flickri kasutaja Antti Yrjönen (CC BY 2.0)

Sütt ei tohi asendada biomassiga

Aga Balti riikidest pärit graanulid, vahest on need puidujääkidest tehtud? Eestis asub maailma suuruselt teine graanulitootja maailmas, Graanul Invest. Ka nemad töötlevad terveid puid. Jääke, mis tavapärase metsamajandamise käigus tekivad, on söejaamade kütusevajaduse rahuldamiseks kaugelt liiga vähe. Kolme Hollandi söe-elektrijaama varustamiseks puidujääkidega oleks vaja viie Eesti suurust metsa. Satelliitfotodelt võib näha Eesti metsade kiiret kahanemist, pealtnägijad teavitavad kõrge loodusväärtusega metsade raiumisest ning hiljuti saatsid 35 metsakaitseorganisatsiooni Eestist ja USAst minister Wiebesile ja Esindajate Kojale dokumenteeritud põhjendustega kirja, kus palusid selle praktika lõpetamist.

Ainus viis piisavat hulka graanuleid toota on massiivne raie. Kuidas saavad tootjad väita, et nende graanuleid tehakse jääkidest? Seda tehakse nii: kui puidu hind on toetuste tõttu kõrge, raiub metsaomanik terve metsatrakti, paneb mingi hulga sirgeid puid saematerjali jaoks kõrvale ning nimetab ülejäänu „jääkideks”. Sellest tehakse graanuleid ning müüakse hea raha eest maha.

Ilma toetusteta oleks metsatrakt püsti jäänud, aga toetuste tõttu tõuseb graanulite nõudlus praegu kiiremini kui saematerjali nõudlus. Viimaseks biomassi säästlikkust toetavaks argumendiks jääb see, et see on rangete sertifitseerimisnõuetega sertifitseeritud. Ent seegi pole tõsi. Kõigepealt lubavad ametlikud Hollandi regulatsioonid biomassi jaoks terveid puid kasutada. Lisaks on sertifitseerimismaailm džungel (SER Nõukogu peaks selles asjas tuleval aastal korda looma).

Senikaua lubab Holland vähemäästlike sertifikaatidega puitu[3] kasutada, rahuldamaks tekkinud nõudlust.
Kui sütt keelav seadus viib selleni, et süsi asendatakse biomassiga, viib see süsinikuemissiooni tõusule languse asemel ja metsade hävingule. Seetõttu tuleks puidu põletamist keelav seadus söeseadusega koos vastu võtta. See tähendab söejaamade demonteerimist ja suuri kulutusi. Soovin Senatile palju tarkust.

[1] Jääke kirjeldatakse kui „sawdust, shavings or residuals from wood manufacturing” of „mill and industry residues”. Ja lisaks väikestes kogustes (<1%) „Arboricultural sources” of „Landscaping and arboricultural activities”. Lisasin sellegi oma arvutustes jääkidele. [2] Antud juhul puudutas see Ühendkuningriigi toetusi, mis oli ja on suurim pelletite kokkuostja söejaamades kasutamise jaoks. [3] Nagu PEFC, SFI ja ATFS.

Martijn Katan on Amsterdami ülikooli toitumisteaduse emeriitprofessor.

Tõlkinud Martin Luiga. Originaaltekst ilmus 29. novembril Hollandi väljaandes NRC.